kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Ouarzazate´s veedetud ööl saime kahjutundega ära otsustatud, et Mauritaania jääb seekord ära. Olime lihtsalt esimestel nädalatel Maroko põhjaosas liigselt aega veetnud ja ei näinud enam suurt mõtet 4-5 päevases Mauritaanist läbijooksmises. Aga pole hullu, Maroko on tänapäeval stardiplatvormina vägagi kättesaadav nii et järgmine kord Marrakechis või Casablancas maandudes põrutame otse lõuna poole, Mauritaania ja seejärel Mali suunas ning kes teab, kus lõpetades. Mauritaania seekordne ärajäämine aga ei tähenda, et meil poleks enam olnud plaani Lääne-Saharas ringi vaadata.
Niisiis ootas meid ees hüpe kaugele lõunasse ehk siis maakeeli 15 tunniseks planeeritud bussisõit Ouarzazate´st Tan-Tani.
Teadaolevalt oli mul elus seni vaid üks pikem järjestikune bussisõit olnud - mõned aastad tagasi Tallinnast Varssavi nimelt - kokku ehk 18h, kui väga mööda ei pane. See selleks.
Bussisõidust ma suurt ei mäleta - ju oli siis nii hull, et mõistus blokeeris peagi suurema osa mälestustest. Kuna sõit sai Ouarzazate´st alguse öösel kell 3, õnnestus vähemalt pisemate ja suuremate vahedega pea pool kogu reisi kestvusest magada. Sestap õnnestus mul maha magada ka mitmed oksendamisintsidendid, milliseid Siim hiljem mulle küll värvikalt kirjeldas.

Kui sõita oli jäänud veel paar tundi, hakkas meie prügikott vaikselt üle ajama ning plaanisime järgmises vahepeatuses selle konteinerisse tühjendada - guess again. Kui buss viimaks peatus, ei jõudnud me reageeridagi, kui härra bussiassistent juba meie prügikoti haaras ning selle uhke kaarega uksest välja heitis. Lühidalt kokku võttes - see ongi Maroko lahendus prügiprobleemile - uks või aken lahti ja aidaa.
Sestap meenub tihtipeale Türgi ja nukker ning perspektiivitu tunne, mis sageli tekkis, nähes imekauneid maastikke üle külvatud plastiku, kile, kummi ja kõikvõimaliku muu kõntsaga. Sama siin. Kord-kaks, kui tänaval parasjagu järjekordset prügikasti leida oleme püüdnud, on meie juurde astunud abivalmis kohalik, käsi õieli. Alul püsis naiivne lootus, et ehk hea onu viib prügi enda poe taha konteinerisse vms. Looda sa - järgmisel hetkel lendas prügikott suvalisse vaateväljas olevasse kangialusesse või siis lihtsalt tänavanurgale maha.
Sealt edasi laotavad hulkuvad kassid, koerad (kes erinevalt kassidest on Muhammedi ebasoosingu tõttu jõhkralt diskrimineeritav vähemus) ja lapsed selle ilusasti ühtlaselt mööda tänavaid laiali, sest avalik tänavapuhastus- ja prügikoristusteenus näib enamjaolt puuduvat. Vaid mõnedes turistilõksudes, näiteks Essaouiras ja Agadiris, on selline imeasi silma jäänud.

Tan-Tan. Nii uskumatu kui see ka pole, osutus 15h planeeritud bussisõit lõppkokkuvõttes 12 tunniseks ja nii jõudsime Tan-Tani isegi veel päevavalges. Tagantjärgi tuleb tõdeda, et selle kuuse Maroko ringreisi jooksul ainuke kord, kui midagi sellist sündis - tavapäraselt venisid isegi paarisaja kilomeetriste vahemaade läbimised loogilisest paari tunni võrra pikemaks.
Esimese tunni mööda kõrbelinna ringi lonkinud, süvenes järjest tunne, et meie reis algas alles nüüd. Sellise tunde tekkimiseks on eluliselt vajalikud kaks asjaolu: 1) et nägemisraadiuses poleks jälgegi ühestki turistist ega kahvanäost; 2) et tegu oleks tõelise kolkaga in the middle of nowhere, mis omakorda garanteerib jätkuvalt igasuguse turistide puudumise.
Selle peale võiks muidugi kosta, et mida me vingume - me ju ise olemegi need kahvanäod rüvetamas kaugete kohtade autentset atmosfääri, seega osake probleemist.
Julgeme siiski loota, et meie näol on tegu pisut teistlaadi tegelastega, nimelt konkreetset kultuuriruumi austavate ja sellest huvitunud suhtlemisaltite, seiklusjanuliste, avatud ja ka nigelates olukordades positiivselt meelestatud kahvanägudega.
Sellelt positsioonilt on kurb näha kõiki neid kaugete maade kodanikke, kes tulevad võõramaa-elamust saama, ent praktikas kulgevad hanereas mööda peamisi poetänavaid, peas kujuteldavad silmaklapid, käed kramplikult kaitsmas kõhule surutud seljakotti ja suu kriipsuna kokkusurutud.
Ühesõnaga, taas saatsid meid enamike möödujate pilgud, ent sedakorda mitte enam automaatselt meie oletatavat brutoväärtust dollarites kokku arvutades. Seda tõestab ka üks kõrvaline, ent seda sümboolsem zhest - suvaline mööduja pakkus meile pooltühja veepudelit. Olgugi et me viisakalt tänades ära ütlesime, oli tegu ühe esimese korraga selle Maroko reisi jooksul, kus keegi meile omakasupüüdmatult ning siirast südamest midagi pakkus.
Tõe huvides olgu lisatud, et Er-Rachidiast saati oli mul taskus üksik kinnas, ent selle kinkis kelkiva loomuga öine vestluspartner mulle pigem praalimise otstarbel, mitte samariitlikel kaalutlustel.
Fotomaterjal Tan-Tanist jäi sedakorda olematuks - tore oli üle mõne aja olla niivõrd igavas kohas, kus lihtsalt polegi mitte midagi (pildistada). Olgugi, et vahel naudin ma just mitte millegi pildistamist. Üleüldse jäi Maroko lõunaosas ning Lääne-Saharas pildimaterjal mõnevõrra kasinaks - igal teisel nurgal lömitanud sõjaväelased ja sandarmid polnud mitte vaimustunud nende poole suunatud fotoaparaadist.

Tan-Tanist lahkusime samal ööl lõunasse Laayoune´i poole. Ostnud ühest kompaniist kaks piletit 01:30 bussile Laayoune suunas, passisime me lõpuks sõidutee ääres poole neljani seda tulemata jäänud bussi oodates, peale mida nõudsime nördinult piletiraha tagasi ja seadsime sammud CTM bussifirma kontori poole. Ei mäleta, kas olen juba maininud, ent CTMi näol peaks tegu olema Maroko ainukese nö. tsiviliseeritud bussifirmaga. Kuna nende piletid on ka vastavalt kolmandiku võrra konkurentidest kallimad, polnud me senimaani kordagi nende teenuseid kasutanud. Ega kasuta vist ka edaspidi - ostnud kaks piletit poole viiesele bussile, tuli meil järjekordselt passida poole kuueni, enne kui lubatud buss saabus. Ning nagu kõigi teiste bussifirmadegi puhul, järgnes tüütav jauramine pagasitasu definitsiooni, olemasolu, õigustatuse ja ulatuse üle.

Laayoune´i näol on tegu nö. Lääne-Sahara pealinnaga, olgugi et Lääne-Saharat kui riiki hetkel tegelikult ei eksisteeri. Peale Hispaania koloniaalajastu lõppu nilpsasid Lääne-Sahara alade peale keelt nii Maroko, kui Mauritaania, samas kui Polisario - Sahrawi rahva iseseisvusliikumine nõudis täielikku iseseisvumist.
Kindral Franco surma järel hõivasidki Maroko kuninglikud väed kaks kolmandikku Lääne-Sahara aladest, jättes lõunapoolse kolmandiku Mauritaania meelevalda. Sellele järgnes aga Alžeerialt vajalikku toetust leidnud Polisario-poolne sissisõda, mille tagajärjel Mauritaania tagasi tõmbus ja Maroko oma kontrolli üle kogu Lääne-Sahara laiendas.
Maroko näitab siinkohal üles parajat jultumust ning kavalust. 1975a. koondusid nimelt 350, 000 kohalikku Maroko lõunapiiri äärde Tarfaya nimelisse linna, oodates rohelist tuld kuningalt, mis lubanuks neil edasi rännata üle kogu Lääne-Sahara territooriumi. Hispaanlaste väljatõmbumisega roheline tuli ka süttis ning ajalukku läks see sündmus Rohelise Marsi nime all, kui mainitud 350, 000 Maroko "ristisõdalast" viimaks relvitult, islami roheliste plagude lehvides ja koraanid vastu rinda surutud, Lääne-Saharasse sisse marssisid.
Lääne-Sahara territooriumil kehtivad endiselt ulatuslikud maksusoodustused - nii püüab Maroko kuningavõim jätkata oma kodanike jätkuvat sise-migratsiooni. Nagu kohalikelt kuulsime, suunatakse tänapäevalgi Lääne-Saharasse hulgaliselt Maroko päevavargaid ning vaesemat rahvast, riietades nad Sahrawi rahva traditsioonilisse rõivastusse ning pannes neid elama viletsatesse getodesse, kus neile on garanteeritud tasuta elamine, toit ning satelliitside sadade maailma telekanalitega. Nii nad kükitavadki nüüd keset Lääne-Sahara kõrbelinnu, sügavad mune ja vaatavad taevakanaleid. Mis ajendab kuningat neid laiskvorste tasuta ülal pidama? Väga lihtne.
Nimelt ootab Sahrawi rahvas juba Hispaania ikkest vabanemisest saati iseseisvusreferendumit, mis aga ei tule ega tule. 1991. aastast on regioonis väljakuulutatud ametlik relvarahu, sellest ajast saati paiknevad piirkonnas ka ÜRO rahuvalvajad ning probleemile lahendust otsivad ametnikud.
Referendum aga, algselt planeeritud 1992. aastale, on senimaani toimumata. Maroko poolt kasutatakse hiilgavat venitamistaktikat, mille varjus kuningavõim jätkab regioonis kunstlikult marokolaste osakaalu suurendamist. Ja kui referendum viimaks toimub, on reaalne oht, et Marokoga ühendamist pooldavate tegelaste arv ületab iseseisvust taotlevate Sahrawi põliselanike oma. Arvestades, et tegu on ühe maailma kõige harvemalt asustatud piirkonnaga, võib kuninga kurikaval plaan teostudagi.
Sellest kõigest tulenevalt on kuninga sõjaväe mõju ja kohalolek Laayoune´s ilmselgelt tuntav. Kuni 200, 000 rahvaarvuga linnas on sõjaväe- ja politseitöötajaid väidetavalt kuni 20, 000. Arvud räägivad enese eest - linnapildis näib kohati iga kolmas-neljas tegelane olevat ühevärvilisse sõdurimundrisse riietatud. Samuti on suur osa linnast täis kasarmuid, erinevaid sõjaväebaase ja -asutusi, mistõttu tekkib vahel kimbatus - kas on tegu sõjaväestatud linna või tsiviilrahvastatud armeetugipunktiga.

Ülaltoodud foto näol on tegu ühe ainsama Laayoune´i meenutava linnapildiga - ehk siis ühega neist vähestest nurgatagustest, kus ei asunud ühtegi armeerajatist ega lömitanud ühtki suitsu kimuvat sõjaväelast. Seega nurgatagune, mida võis ka pildistada. Kuigi fotol nähtavate, linna põhjapoolt piiravate liivadüünide poole oli meil järjekordselt keelatud minna - sõjaväe radaribaasid ja muu sodi.
Muuhulgas on Maroko kuningavõim Laayoune´i aastate jooksul üle biljoni dollari investeerinud! Suurem osa sellest utoopilisest summast teenib tõenäoliselt sõjaväe ja hulga korrumpeerunud ametnike huve, kuna linnapildist midagi hiilgavat just silma ei paista.

Üks räämas prügimägi/lennuväli, paar raudtaradega piiratud ja suletud "avalikku parki" ning mõni näiliselt heroiiniuimas Disney-tegelastega dekoreeritud karussell - muud midagi.
Linna keskel, siin-seal, leiab korraliku maleruudustikuna paigutatud räämas ühekorruselisi getosid, mille eranditult iga katust kaunistab satelliittaldrik, mis näib rohkem maksvat, kui ülejäänud "maja" ise. Jäigi sel korral selgusetuks, kas nähtud getode elanikkonna suurema osa moodustasid kuningavõimu poolt kohalelohistatud "põliselanikud" või õiged Sahrawid.

...

Kuigi me getosse endasse isegi nina ei hakanud pistma, ei kulgenud loomulikult ka pelgalt sealt möödumine hulga tähelepanuta. Hoolimata viimase foto eufoorilistest nägudest saatis üks neist tegelastest paar minutit hiljem minu poole teele arvestatava suurusega kivi, mis tol korral kergelt mu õlga riivas. Kiviloopimise näol on tegu kohalike jõmpsikate murettekitava harjumusega, mis puudus täielikult näiteks nii Türgis kui Kurdistanis, kus ainus meie suunas lendu saadetud viskerelv oli kuivanud hobusepabul. Seni on õnneks läinud, ent mõned kuni peopesa-suurused kivid on meist igatahes liigagi lähedalt möödunud.

Ka suuremal osal Lääne-Saharas nähtud politseimasinatest on kõik aknad, vilkurid ja isegi tuled raudse võrega kaetud - Polisario juhitav vastupanuliikumine kujutab endast tõenäoliselt märgatavalt suuremat ohtu, kui poisikeste teele saadetud kivikesed. Iseseisvusliikumist pooldav hotelliomanik kirjeldas aastate-tagust vägivallalainet, mille tagajärjel praktiliselt kogu linn ajutiselt suleti. Ka meie võõrustaja minevikku jäi vaikne vastupanuvõitlus ning sellest tulenenud vangla-aastad. Hotell ise kujutas endast parajat nelja-korruselist kummitusvõõrastemaja, kus vaid alla 10 toa olid elamiskõlbulikult säilinud - seda meeldivam oli seejuures omanikupoolne külalislahkus ning lõppkokkuvõttes jäi too ebaharilik ja omanäoline Laayoune´i hotell üheks meie lemmikutest.

Hotelli asukohast vaesemas linnaosas veel niipalju, et minutit-kümme peale sisse-registreerimist kõlas toauksel võõrustaja koputus, kes soovitas meil katusele minna. Milles asi? Nimelt asus hotelli kõrvalkrundil ajutine kinnipidamislaager, kuhu just kaks sõjaväeveokitäit kinnipeetud põgenikke saabus. Nagu hiljem selgus, oli tegu eelneval ööl Laayoune lähedasel rannikujoonel vahistatud Malist, Nigeeriast jm. pärit mustade aafriklastega, kes püüdsid Kanaari saartele pääseda. Tõenäoliselt oli valdavalt noortest meestest koosnev rühm oma plaani teostamisele piisavalt lähedal, sest ajutisse "koonduslaagrisse" jõudsid nad läbimärgade riietega. Kinnipeetute saabumine omandas omakorda sürreaalse aspekti, kui igal teisel veokilt paljajalu tänavale hüpanud sellil näisid seljas olevat suurte Dolce & Gabbana, Armani jms. logode ehitud rõivaesemed. Brändidest rääkides on näiteks Nike oma raudse haarde tänaseks päevaks tõenäoliselt juba üle kogu maailma sirutanud. Kerjusnaise poolt seljaskantavast sülelapsest kuni jalutu kerjuseni - kõverik Nike´i logo hüppab silma kõikvõimalikest kohtadest. Coca-Cola´t ma isegi ei maini - nemad on maailma juba ammu üle võtnud. Oluline verstapost reisisihtkohtade valikul võiks olla nt. McDonalds´i olemasolu või puudumine linnas. Marokos olen seda kõntsa seni näinud pakutavat Rabatis, Meknesis ja Agadiris - ehk siis tagantjärele kõige igavamates, näotumates ning läänelikemas kohtades.
Lisaks mainitud parimas elujõus olevatele noormeestele oli laagrisse saabunud kinnipeetavate keskel siiski näha ka üksikuid emasid väikelastega - tormise mere puhul kõige tõenäolisemaid hukkujaid. Õnnetumatel päevadel tuleb laagrisse sõidu asemel oodata, kuni meri oma ohvrid välja annab.
Tänaval laagrit ümbritsevast müürist möödudes õnnestus mul korra ka ühega kinnipeetavatest kontakti astuda, ent vaevalt poole minuti pärast tiriti noormees seinast eemale ning kästi mul vastuvaidlemist mitte sallival toonil edasi astuda. Mis jäi aga kripeldama, oli see, et hoolimata pelgalt paarist vahetatud lausest läksid otse hinge mehe siirad silmad ja lahke hääl. Lahkem ja avalam, kui kellelgi seninähtud kohalikest...
Ja julgen arvata, et jätkunuks meie vestlus edasi pool tundi või kauemgi, poleks mulle seekord üritatud midagi müüa. Selle peale võiks kosta, et lainetest väljaveetud põgenikul ju polegi midagi müüa, ent praktilise väärtusega produkti puudumine ei näi kedagi kohalikest küll takistavat :)
Muide, kui teid huvitab, mis saab kinnipüütud Aafrika põgenikest edasi, siis see on väga lihtne. Kodumaale tagasi neid saatma ei hakata, see oleks ju liigne peavalu ja rahakulutus valitsusele.
Selle asemel sõidutatakse kinnipeetud Maroko ühte idapoolseimasse punkti, otse suletud Alzheeria piiri ääres laiuvasse Oujda nimelisse linna ning "palutakse neil viisakalt" kõrbe poole astuma hakata. Käed taskus Sahara avarustesse ekslemine võrduks aga automaatselt surmale vastujalutamisega, nii et suurem osa kodumaalt põgenenuid üritab peatselt taas kas Kanaaridele või Hispaaniasse pääseda. Surnud ring, mille lahendamisega Maroko valitsus end igatahes vaevata ei suvatse.

Üheks niiöelda Islami põhinõudeks või -sambaks võib pidada Hajj´i. Hajj kujutab endast palverännakut Mekasse, mille kordasaatmine vähemalt korra elus on iga füüsiliselt terve moslemi moraalseks kohuseks. Hajj´ile aga järgneb alati suur rituaalne lambaveristamine ning pidusööming, mis sel aastal just meie aastavahetuspidustustega kattuma juhtus. Nii oligi seekord tegu elu kummalisima aastavahetusega, saadetud verest ujuvatest tänavatest ning põleva naha ja liha haisudest.
Iga endast lugupidav perekond lõikab neil pidupäevadel lõhki vähemalt ühe, jõukamad ka mitu lammast. Võimaluse korral viiakse hukkamine läbi majakatusel, viimase puudumisel otse lävepaku ees tänaval. Kuna meie öömaja kõrgus oma nelja korrusega enamiku ümbruskonna majade kohal, oli selleks tarbeks tegu hiilgava vaatluskohaga - nii möödusidki mitu head tundi 31. jaanuarist hotelli katusel ümberringi toimuvale lambavastasele genotsiidile tunnistajaks olles.

Tegu on nö. kogupere-meelelahutusega, mis tähendab et vere ja soolikate keskel tatsavad õnnelikult ringi kõik, alates vaaruvatest sülelastest kuni vaaruvate raukadeni. Alustuseks lõigatakse ohvriloomal kõri läbi ja mõnda aega seisab kogu pere keset kasvavat vereloiku, saateks agoonias looma surmaeelsed krambid ja visklemine. Mõne aja pärast tehakse lambale lõpp peale, nüsides viimase pea otsast ning juba kannatamatuks muutunud põngerjad saavad viimaks verest tilkuvate koljudega õnnelikult välja mängima joosta. Seejärel kummardub pereisa peata korjuse juurde maha ja näib agaralt asuvat lamba toorest tagajalga järama. Tegelikult päris nii hulluks asjad ei lähe ja kirjeldatud tegevus kujutab endast liha ja naha vahele õhu puhumises, mis peatselt järgneva nülgimise märksa kergemaks peaks muutma.
Hetk hiljem tõmmataksegi poolik korjus katuseräästasse oksa ning pereisa asub hoolikalt nahka lihakehast eraldama. Noorem pererahvas on selleks ajaks juba välja tänavatele jõudnud, kus käib häälekas sagin ja sebimine ümberringi vedelevate lamba kehaosade, põlenud kontide jm. vahel.
Võib-olla on asi pelgalt minus, ent midagi äärmiselt häirivat on hotelli taga keset tänavat istuvas 5-6aastases põngerjas, kes südi järjekindlusega urgitseb ja tambib lõkkes poolsöestunud ja -sulanud lambakoljus. Ja see pole mitte erand, mis kinnitab reeglit, vaid otse vastupidi. Poolsöestunud lambakolju sobib näiteks ideaalselt ka ajutiseks jalgpalliks, olgugi et sarvedega tuleb pisut ette vaadata.
Lambagenotsiidi ajal näib kogu linn tõepoolest muutuvat halvakvaliteediliseks õudusfilmiks. Kõige võikam asja juures on see, et tegu siiski pole õudusfilmiga.

Valge noormees keset kõrbelinna vaesemat elurajooni asuva hotelli katusel ei suuda muidugi lõputult nähtamatuks jääda ja nii viibati mindki peatselt vastasmaja katuselt liha mekkima.
Taimetoitlane pole ma kunagi olnud, ent kui ma üldse kunagi elus olen tundnud igasugust vastumeelsust liha suhu panemise vastu, siis just sel 31. detsembri lõunapoolikul, kui terve linn näis olevat moondunud üheks suureks elavate surnute ööks.
Lihtsaim pääsetee näis olevat luisata, et olen taimetoitlane. Hõikasin 2-3l korral järjest vastaskatusele, et ma ei söö loomaliha. Viimaks tundus vestluspartner mõikavat, millest räägin, ja hõikas õnneliku näoga vastu: "Ah, you're a vegetable!".
See keelebarjäärist tingitud muhe komistus iseloomustab tegelikult tabavalt kohalike suhtumist taimetoitluse ideesse, kui sellisesse. Nende jaoks selline mõiste lihtsalt puudub ja kummaliste harjumustega välismaalane saab peatse lahterduse - juurvili.
Sama järsku, kui linnast sai üleüldine zombiefest, sai ka kõik läbi ning äsjamöödunud veretalgut jäid meenutama vaid igale katusele ülesvinnatud nülitud korjused ja flegmaatilisel ilmel verest lainetavaid katuseid seebiveega uhuvad pereemad. Kuna enamike katuste kanalisatsioonisüsteemid kujutavad endast meetrist torujuppi läbi müüri tänava kohale ulatumas, näib nagu mõneks ajaks oleks lahti keeratud põrgukraanid ja pooltest torudest vuliseb rõõmsalt tänavale katkematu tumepunane verejuga.

Aga mõne aja pärast kuivas ka veri tänavatel ja meil oli viimane aeg hotellist liikuma hakata, kui tahtsime õhtuks kõrbeluidete vahele telkima jõuda - meil oli nimelt kindel plaan seekordne uusaastaöö kõrbetühjuses vastu võtta. Laayoune'i ümber siin ja seal pidi aga luiteid lõputult laiuma ning hotelliomanikult kogutud infopagasiga asusime peagi teele. Igaks juhuks kirjutas abivalmis mees meile ka prantsuskeelse teate, mille kohaselt me oleme vaid kaks süütut rändurit, kes ei taha elult hetkel midagi muud, kui rahulikku ja eralduses mööda saadetud aastavahetust. Nagu hiljem selgus, osutus see kaasasolev kiri meie potentsiaalseks elupäästjaks, ent ärgem hüpakem sündmustest ette :)

Kuna luited pidid alguse saama rannajoone lähedalt, oli meie esimene plaan lasta end mingil moel randa transportida. Esimene sohver pani meid ekslikult maha kummalises väikeses väliselt väljasurnud sadamaasulas, mis kohalike suudes kannab... ...Sadama nimetust. Kui ebaharilik. Peagi soovitas härra politseinik meil sadamaterritooriumilt lahkuda ja teine sohver toimetas meid mõnekümne kilomeetri kaugusele piki merejoont kulgevasse ranna-asulasse. Päike oli selleks hetkeks juba loojumas, sestap kiirustasime läbi asula, et see peagi selja taha jätta ning pimeduse saabumiseks kõrbeavarustesse planeeritud laagripaika jõuda.
Viimased hooned jäid selja taha ning düünid juba lähenesid, kui liivavallidelt hakkasid paistma kummalised binoklitega siluetid ja juhuslike valvepostide välimusega putkad. Jõudsime ehk viis minutit mööda rannajoont edasi jalutada, kui üks sõjaväelastest koeraga meie juurde ruttas ja ärritatult seletas, et teda ei huvita, kes me oleme või mis me tahame - tegu on sõjaväeterritooriumiga ja pööraku me ruttu ots ümber ja hakaku tagasi astuma, teda ei huvita, kuhu või kuidas. Seda kõike edastas meile efektiivselt mehe kehakeel ja hääletoon, kuna täielik keelebarjäär ei lubanud meil omavahel järjekordselt sõnagi vahetada. Egas midagi, pöörasime otsad ümber ja plaanisime väikese ringiga samma kohta luidete vahele välja jõuda. Nüüdseks oli juba tugevalt hämarduma hakanud ja meie ringmanöövrit saatis edu. Kuna antud kohas jooksid düünid mööda rannajoont suhteliselt kitsa ribana, olime sunnitud laagripaiga püsti panema sõjaväe kontrollpunktidest ehk kahe-kolmesaja meetri kaugusele. Telgi püstitasime otse kõrge luite külje alla, jäädes niiviisi ranna poolt lähenedes täielikult varjatuks.
Pole muidugi õiget uusaastaööd kõrbes ilma lõkketuleta - selleks tarbeks kaevasime sama luite nõlvale paraja suurusega augu, millesse süüdatud lõke jäi samuti teiseltpoolt luidet lähenedes täielikult varjatuks. Lõkkematerjali hankimine osutus sel korral imelihtsaks, kuna kõne all olevad ookeani ääristavad düünid olid täis pikitud kiduraid raagus puid ning kuivanud põõsatutte. Ainus, mis võinuks meid ära anda, oli spetsiifilise lõhnaga lõkkesuits, mis vaikselt mere poole tõusis.

Igatahes olemine oli tore ja 3-4 tundi lõkke seltsis möödusid muhedalt. Üllatus tabas meid umbkaudu pool tundi enne uue aasta saabumist. Jõuluvana asemel ilmusid seekord öise kõrbe varjudest välja paljastatud noaga poolhiilivas asendis sõjaväelane ja tema kaaslane - maani ulatuvas kulunud hõlstis Kalashnikovi automaadiga tegelane. Mehed olid algul enam kui närvilised ja praktiliselt valmis järgmisel hetkel meile kallale sööstma - õnneks juhtusime me patrulli saabumisel mõlemad maas ümber lõkke külitama ja sestap poleks meil võimalik olnud isegi parima tahtmise juures ühtegi äkilist liigutust teha või muud mehi ärritavat korda saata.
Jäänud liikumatuks, teatasin tegelastele mesimalbeimal häälel meie puuduvast keeleoskusest ja üleüldiselt lülitusin järjekordselt ümber oma "naiivse turisti" rolli.
Kui vastasseis oli pisut rahunenud, ulatasime patrullile meile kaasapakitud juba ülalpool ära mainitud prantsuskeelse kirjakese. Võimalike prantsuse keele valdajate lugemisnaudinguks olgu kiri ära toodud ka originaalkujul:
"le 31/12/06. Nous sommes des Touristes qui veulent passer la nuit de FIN l'année dans un endroit naturel et Tranquille. - Merci -"
Kiri tõi pingelisse atmosfääri veidigi leevendust ja sigarette süüdates anti meile märku ruttu-ruttu lõkkeplats kokku lükata ning oma pambud kokku panna. Õnneks pole lihtsamat ja kiiremat asja, kui auku süüdatud lõke poole minutiga täielikult liivakuhjaga katta. Seda hoolimata sellest, et olime vaikselt planeerinud lõket hommikuni ülal hoida ja seega mõned parajad paarimeetrised tüved otsapidi tuleasemesse lohistanud.
Telk sai samuti ööpimedusele vaatamata kibekähku kokku ja käepigistuste vahetamise järel hakkasime kiirelt sõjaväelaste näidatud suunas astuma. Kummalisel kombel viibati meile kätte mitte otsetee asulasse, vaid suvaline suund keset kõrbeavarusi. See zhest vist peegeldas Maroko valitsuse harjumust ebasoovitavaid isikuid mitte tagasi kodumaale juhatada, vaid näpuga kõrbe poole näidata, lootes et viimane hoolitseb probleemi eest ise.
Mis siis ikka - hakkasime astuma. Olin sisimas tegelikult väga rahul, sest juba enne laagripaigale jäämist virisesin Siimu kallal, et viimane ei viitsi luidete vahel veerandit tundigi kõmpida ja ise tahab uusaastaöö keset "kõrbeavarusi" vastu võtta. Nüüd aga olime sõjaväelaste survel just seda tegemas ja mina sain oma lõõgastava kesköise kõrbejalutuskäigu, mis kujunes pikemakski, kui esmalt loodetud.
Pähe ilmusid juba esimesed mõtted telk taas mõne luite kõrvale püsti tõmmata, aga ei hakanud igaks juhuks riskima. Arvestades, et olime geograafilises mõttes Kanaaridele põgenemistee tulipunktis, oli vägagi tõenäoline, et varem või hiljem oleks meie peale sattunud järjekordne äärmiselt ärritunud sõjaväepatrull. Jääbki lõpuni saladuseks, kas andis meid viimaks ära tugevalt lõhnav lõkkesuits, jutukõmin või oli tegu lihtsalt rutiinse ööpatrulliga. Fakt on aga see, et pea neli tundi õnnestus meil telkida ja lõket ülal hoida Atlandi ookeani rannikujoont Kanaari Saarte kohal meeter-meetrilt valve all pidavate Maroko valitsusvägede nö. "taga-aias". Lõpp hea, kõik hea - poole tunnise vantsimise järel jõudsime kõrbest läbilõikava teeotsani ning veel veerand tundi mööda seda sammudes üksiku teeäärse bungalo-tüüpi majutusasutuseni.

Ülaltoodud fotost ehk 10meetri kaugusel oligi meie õnnetu uusaastaöö laagripaik. Kesköise kõrbe kohta mainiks veel niipalju, et uskumatu, kuivõrd intensiivne on kuuvalgus, olles piisavalt kaugel eemal kõiksugu linnatuledest ja tänavavalgustusest. Liivaluited töötavad sarnaselt lumele lausa ideaalsete valguse tagasipeegeldajatena - sestap olid ka südaöösel selgelt eristatavad nii meetrite kaugusel oleva vestluspartneri vähimadki ilmemuutused, kui iga väiksemagi oksa või põõsatuti täisvari välja joonistumas liival. Usun, et pingutuse korral oleksin olnud võimeline pelgalt kuuvalguses ka aeglaselt raamatut lugema. Iseasi, kes hakkab südaöösel keset kõrbe raamatut lugema...?!

Enne Laayoune´i poole tagasipöördumist uitasin järgmisel hommikul pisut ringi meie öises laagripaigas ning selle kõrval asunud kummastavas väikeasulas.

...

...

...

...

...

Kui olete kunagi leidnud end juurdlemas selle üle, kus lõppeb asustus ja kus algab kõrb, siis palun - tihtipeale on kõrb võrdlemisi selgelt piiritletud.

...

...

...

...

Järgmine päev Laayoune'i tagasi jõudnud, seadsime taas sammud härra Ali hotelli poole ning lõbustasime oma võõrustajat eelneva õhtu seikluste kirjeldamisega. Ali muuhulgas teatas, et eile õhtul oli politseipatrull meid hotellist otsimas käinud, kuna olime üle 24 tunniks paberite peal nö. kadunuks jäänud. Kui üldiselt on kogu Maroko täis pikitud permanentseid politsei kontrollpunkte, mis vastavalt viitsimisele möödujate masinaid ja dokumente uurivad, siis Lääne-Sahara aladel on selle delikaatse olukorra tõttu kord märksa rangem. Sestap ootasid meid Lääne-Saharasse jõudes enne iga asulat ees maanteeäärsed lühipeatused, isikutuvastamine ning täpsete saabumis- ja lahkumisaegade ning -punktide ülesmärkimised.
Kuna peale esmast Laayoune'i saabumist oli möödunud juba üle 24h ning meid polnud registreeritud järgmises kontrollpunktis, on politsei rutiinseks kohuseks "kadumaläinud" turistide jäljed üles leida ning kindlaks teha, et tegu pole ringinuuskivate ajakirjanike või gerilja-fotograafidega... köh-köh...

Veetsime Laayoune'is järjekordse öö ja järgmisel hommikul (vabandust - lõuna paiku, Siim ei ole tavaliselt suuteline ju end enne 12 üles ajama) võtsime kursi veelgi lõunasse Boujdouri poole. Kuna Mauritaania-ots jäi seekord ära, polnud meil algul plaani Laayoune'st lõuna poole liikuda, ent Ali jutustused sealsetest pudrumägedest ja piimajõgedest panid meid meelt muutma. Kui nüüd täpsem olla, jutustas Ali meile Boujdourist umbes 200km itta jäävast keset asustamata kõrbe laiuvast kvartsiväljast. Ali hinge oli koht jätnud kustumatu jälje, hoolimata sellest et kohalikud tavatsesid salapärast lagendikku vältida ning pidasid seda kurjadest vaimudest vaevatuks. Kõlas just nagu midagi meile, nii et varustatud Ali juhendamisel koostatud kaardi ja skeemiga võtsime kursi Boujdouri suunas.
Etteruttavalt olgu öeldud, et kvartsiväljale me siiski ei pääsenud ja Boujdouri külastus tipnes kuberneri, politseiülema ning nende saatjatega maamiinide olemasolu ja arvukuse üle vaidlemises ning jauramises. Ühesõnaga, kõik kulges jätkuvalt äärmiselt meielikult :)