Boujdour - Agadir - Essaouira
Boujdouri, mis Laayoune“st omakorda pea 200km lõuna poole jääb, õnnestus meil isegi suhteliselt hõlpsalt hääletada. Seekordse priiküüdiga kaasnes äkkpeatus ja -piknik ookeanikaldal laiuva kõrbemaastiku keskel. Siinkohal küsimus - kuidas kõige primitiivsemate vahenditega keset tühja kõrbe teed keeta? Lihtne, peotäis süsisid maha ja hõõguma ning kannuke otse peale. That's it :)
Kilomeeter-paar enne linna, kummalgi pool maanteed kõrguvate jaanalinnukujude (?!) kõrval ootas meid politseinike rüpes järjekordne identifitseerimis- ja registreerimispaus. Bürokraatia selja taga, poetas ise edasi Dakhla poole suundunud sohver meid keset õhtust linna maha.
Isegi enne, kui jõudsime endile eelseisvaks ööks hotellitoa hankida, tegime pisut uurimistööd planeeritud kvartsivälja-retkeks. Kordan, et tegu on suvalise asustamata punktiga keset sadade kilomeetrite ulatuses laiuvat kõrbe, sestap mingisugustest bussidest või taksodest ei saanud seekord juttugi olla. Ainus teoreetiline võimalus mainitud kohta pääsemiseks olnuks maastikusõiduk kohaliku ümbrust tundva juhiga.
Ühe jeepi omava bensiinijaamajuhatajaga saime isegi jutu peale (jutu peale saamise all on siis järjekordselt mõeldud ilmekat kehakeelt, heliefekte ja rahvusvahelisi märksõnu) ning jäi mulje, et meie plaan peaks olema teostatav. Lubasime järgmisel hommikul naasta, leppimaks kokku hinnas ja täpsetes tingimustes.
Ootamatult kummaliseks kujunes käesolev õhtu aga pool tunnikest hiljem, kui olime jõudnud end lähedalasuvasse hotelli sisse kirjutada ja juba oma voodites vedelesime. Nimelt kõlas uksel koputus ja administraator teatas, et fuajees ootavad mõned naised, kes soovivad meiega rääkida. Suhtlemisaltid naisterahvad meid siiski ees ei oodanud. Mine tea, kas oli tegu administraatori nigelast inglise keelest tingitud keelevääratuse või tahtliku kavalusega, ent kujutluspilt fuajees puuviljakorvide ja okolaadikoogikestega üles rivistunud neiudest aitas meil igatahes välgukiirusel kohale ilmuda.
Seda suurem oli üllatus, kui fuajees ootas meid 5-6 meheline delegatsioon, nende hulgas mundris politseiülem ja paar vaikivat mustades mantlites härra salapärast. Kuna administraator oli algul teatanud meid ootavatest naistest, kõndisin ma esmalt külma näoga meestest mööda ja pärisin puuduvate neiude kohta. Kui Hollywoodilikult üleolev est, arvestades et järgmisel hetkel tutvustati üht meestest, kui kohalikku kuberneri :)
Delegatsiooni saabumise põhjuseks oli meie plaaneritud retk salapärasele kvartsiväljale. Kuna me polnud osanud midagi karta, ei olnud me antud plaanist saladust teinud ei esimeses linnale eelnenud politseikontrollpunktis ega ka hotelli valvelauas - kuskilt oli informatsioon nähtavasti aga kiirelt piirkonna kõrgematesse koridoridesse lekkinud, sestap ka hilisõhtune äkkvisiit.
Meie põhiliseks vestluspartneriks sai üks inglise keelt kõnelenud meestest mustas, keda aga spordidressi rõivastunud umbkeelne härra kuberner kasvava ärrituse saatel üha sagedamini katkestas. Olukorra muutis veelgi absurdsemaks asjaolu, et käsikäes kasvava ärritusega muutus mehe niigi kähedalt kriiskav hääl aina peenemaks ning peenemaks, mis omakorda pidevalt raskendas meiepoolset naeruturtsatuste tagasihoidmist.
Vestlust lühidalt kokku võttes korrutati kategooriliselt, et meie planeeritud retk ei tule kõne allagi; et tegu on tsiviilisikutele rangelt keelatud sõjaväetsooniga; ja et kogu maa-ala Boujdour“ist Sebkhat El“Breji nime kandva kohani on üle külvatud maamiinidega.
Ka Ali oli maininud potentsiaalset maamiiniohtu, ent tema sõnutsi pidanuks iga vähimalgi määral ümbrust tundev kohalik olema võimeline meid ohutult kohale eskortima. Samuti ei mõjunud jutt rangelt keelatud sõjaväeterritooriumist väga usutavana, tuletades meelde Ali heietusi oma mitmetest rännakutest mainitud kohta, aegajalt kaasas ka erinevad seltskonnad välismaiseid rändureid.
Kuna aga kuberneri taandumatu jäärapäisus ja ärritusest üha kõrgenev hääl muutsid aina raskemaks meiepoolset naeru tagasihoidmist, oli aeg vestlus lõpetada, kuniks säilis veel võimalus "sõpradena" lahku minna. Nentisin viimaks valjult ohates, et küll on ikka kurb, et meie unistus teoks ei saa, ent mis siis ikka - kui keelatud ala, siis keelatud ala. Järgnes pingviinideparaadi (loe: 24. veebruari presidendi vastuvõttu) meenutav põhjalik vastastikune kätlemine ning veelkord teatraalselt ohates suundusime tagasi toa poole.
Hoolimata sellest, et meil polnud vähimatki soovi kohalike võimuesindajatega jälle vaenujalale sattuda, ei suutnud me oma plaani siiski veel täielikult maha matta. Uinusime kindla kavatsusega järgmisel päeval võimaluse korral siiski kelleltki veel informatsiooni hankida, maksku mis maksab.
Mõeldud, tehtud. Leidsimegi korraliku inglise keelega nooruki, kes oli kohast teadlik ning parasjagu üllatunud, kuuldes meie õhtusest jauramisest linna saadikutega. Nagu olime kahtlustanudki, ei pidavat mitte tegu olema tsiviilisikutele suletud territooriumiga. Mis aga meile lõplikuks ja ületamatuks takistuseks jäi, oli utoopiline hind, mida noormehe maasturiomanikust sõber meilt edasi-tagasi transpordi eest soovis. Niisama kvartsiväljale kiiret pilku peale visata me ei tahtnud, meie plaan oli ses müstilises kohas ka öö telkides mööda saata. Sellise mõningast sohvripoolset lisaajakulu nõudva komplekssoovi eest tahtis nooruk kasseerida 3000 dirhamit e. pea 4500 krooni.
Olgugi, et taaskord järgnes meiepoolne üksikasjaline seletustöö oma kodumaa suurest erinevusest Lääne-Euroopa riikidega ning meie traagilisest okupatsiooniminevikust, ei soostunud noormees hinda alla 2500 dirhami laskma - mis oli endiselt mitmeid kordi rohkem meie maksimumpakkumisest. Mis siis ikka, lubasime kord rikaste rasvunud rahajõmmidena naasta ning soovisime tegelastele head teed.
Kuna ainsad Laayoune“i poole naasvad bussid pidid kõik Boujdouri läbima samal ajal, kella 17 paiku, oli meil mitu-mitu tundi aega parajaks teha, sestap seadsime sammud ookeaniranna poole.
Selline näeb siis välja true in the middle of nowhere.
Rannajoont ääristas ühelt poolt kalasadamat meenutav moodustis, millest möödaminnes ka paar ülesvõtet tegin. Viis minutit hiljem jalutas ligi järjekordne mundris tegelane, kes tundis huvi mu kaamera vastu. Rakendasin taas tegevusse oma “naiivse turisti“ maski ning viipasin eufoorilise näoga ookeani ja lainete ja õhus ringi põristavate kiilide poole, mispeale mundrimees veel igaks juhuks kordas, et sadamat on keelatud pildistada ja selleks tarbeks vajan ma vastavaid pabereid.
Olgu siinkohal siis ära toodud see ülimalt salajane keelatud foto ehitusjärgus olevast Maroko kuninglikust mereväelaevastikust.
Väsinud pidevast võimuesindajatega kemplemisest, pistsin kaamera kotti, rebisin särgi seljast ja viskasime endid liivale pikale. Arvake, kas möödus napilt kümme minutit, enne kui meie selja taha ilmus järjekordne elavalt estikuleeriv sandarm, kes pidas oma kohuseks meid minema peletada, et kallast nilpsavad võimsad Atlandi lained meid vastu kive pilbasteks ei lööks. Hullem, kui lasteaed!
Aga igal asjal on piir. Viipasime, et pole hullu - oleme tugevad poisid, lükkasime olematud mütsilotud silmile ja lösutasime rahumeeli edasi. Seekord läks õnneks, ei arriteeritudki.
Now that's what I call a police state. Mul ei ole midagi maanteed ääristavate politseikontrollpunktide ja linna sisse- ning väljaregistreerimiste vastu, ent jätke mu hing ometi rannaski rahule, eksole...
Ookeanilainete rahustava mühina saatel möödub aeg aga kiiresti ning peagi seadsimegi sammud läbi kohaliku elurajooni tagasi linnakeskuse (loe: asula ainsa peatee) poole.
...
Kuna busside saabumiseni oli endiselt aega üle tunni, otsustasime hotellist kotid võtta, linna veerel oleva politseikontrollpunktini jalutada ning seal hääletada proovida. Teel linnast välja möödusime järjekordsest kummastava välimusega getost, kus ühekorruseliste hurtsikute katuseid kattis ühtlane satelliidimeri. Foto sellest fenomenist jäigi tegemata, sest peagi tuiskas geto vahelt meie poole lastekari, kelle seast mõned sõbralikumad "isendid" meid tulutu rahalunimise tagajärjel taas mõne möödalennanud kiviga kostitasid.
Muuhulgas põristas meist aeglasel kiirusel mööda kubernerihärra, veidi maad peale meid otsa ümber keerates ja tagasi linna poole sõites, et loetud minutid hiljem sama manöövrit veelgi korrata. Pisikene KIA ning endiselt lahutamatu spordidress panid aga jätkuvalt kahtlema, kas ikka oli tegu kuberneriga. Pigem jättis mees mulje kohalikust Meelis Laost.
Senimaani ei anna ka rahu, miks põrgu päralt kulutati niipalju energiat ja vaeva kahe noormehe kvartsiväljadelt eemalhoidmisega. Justkui oleks teel sinna olnud midagi, mida meie silmad kindlasti mitte ei tohtinud näha...
Jätnud selja taha maailma viimase bensiinijaama, möödusime peagi ka kontrollpunktist ja asusime hääletama. Või pigem asusime lösutama, arvestades et heal juhul möödus meist 10-15 minuti jooksul üks auto. Umbes tund hiljem peatasime mööduva takso, mõeldes et kui ta viitsib meid ehk Laayoune“i visata bussipiletitega võrdse raha ehk 100 dirhami eest, siis miks mitte. Taksojuhi stardipakkumine oli 300 dirhamit, viis sekundit hiljem lõime käed 100 peale :)
Esimese veerandtunni jooksul suutis sohver meie pärimiste peale seletada/estikuleerida, et oli kliendi Casablancast üle pooleteist tuhande kilomeetri kaugusele lõunasse Dakhlasse toonud ning nüüd tagasiteel koju.
Kuna meil Laayoune“s nagunii enam vähimatki teha poleks olnud, otsustasime juhust ära kasutada ning tegime peagi taksojuhile uue komplekspakkumise - küüdi eest üle 800km kaugusel asuvasse Agadiri pakkusime kahe peale 250 dirhamit. Läks lihtsamalt, kui lootsime - mees kehitas õlgu ja noogutas pead, polnud vaja tingidagi. Nii olime endale välja rääkinud elu soodsaima taksosõidu - 800km kahe peale 25 euro eest ületab kaugelt ka meie suvise takso-otsa Iraanis, kui kahe peale 10 euro eest lasime end keset ööd Dabrizist 300km kaugusele Iraani-Türgi piirile toimetada (rääkimata sellest, et Iraanis oli bensiin nii 50-60 korda odavam). Tõenäoliselt oli juht juba tehtud otsaga tasku pannud olulise kasumi ning ma ei imesta, kui araabia keele oskuse puhul oleks me kogu sõidu ka tasuta saanud.
Aga ma ei kurda sellegipoolest, 20-25 Eesti senti kilomeetri kohta näo pealt tundub just õige ja õiglase hinnana :)
Suurema osa tol hetkel veel eesoodanud 800 kilomeetrist moodustas just selline, silmapiirini laiuv halastamatu ja elutu kivikõrb.
Ja "juba" viisteist tundi hiljem sirutasimegi kangeks jäänud jalgu hommikuse Agadiri tänavatel. Muidu järjepidevalt kestnud sõitu katkestasid öösel vaid juhi kaks tunni-pooleteise pikkust uinakut. Laayoune“ile järgneva kontrollpunkti läbimisel näitasime üles veidi head tahet ja südant, kui "allüürisin" poole oma valduses olnud tagaistmest järgnevaks 300km välja priiküüti otsinud politseihärrale. Vähemalt püsis ta kenasti vait ja vagusi.
Agadiri iseloomustab vist kõige paremini tõsiasi, et üks mu ainsamaid seal tehtud fotosid kujutab endast künkanõlval vedelenud välikäimlat. Welcome to Agadir! Suurt muud põhjust Agadiri minna, kui mainitud tualetti pildistama, ma eriti ei näe. Näotu ja maotu turistikuurort, mille rannajoonel jalutades võib esmakordselt reisi jooksul näha pilti, kus tõmmud kohalikud ümmarguste ja kahvatuvalgete eurooplaste vahel märgatava vähemuse moodustavad.
Külastamisväärt Agadir kadus maa pealt 1960. aastal, kui laastav maavärin võttis enam kui 18,000 inimese elu ja muutis linna hetkega kaosest läbiimbunud nakkuskoldeks.
Suutmata suuremat osa surnukehasidki välja kaevata, leidsid võimuesindajad geniaalse lahenduse kogu tollase linna ja hukkunute kinnimätsimises ning selle kõrvale uue rajamises. Sestap mälestavad tänapäeval tuhandeid hukkunuid samas künkanõlval turistidele kaamelisõidurõõmu pakkuvad "autentsed berberid" ja juba mainitud memoriaalpeldik.
...
väljasuremisohus olev üliharuldane kalmaarkaamel,
Camelus calmarius
väljasuremisohus olev üliharuldane vampiirkaamel,
Camelus vampirius
harilik üheküüruline kaamel,
Camelus dromedarius
Olgugi, et vahemaa Agadirist Essaouirani pole 200 kilomeetritki, suudetakse seda Marokos 4-5 tundi läbida. Kõige fenomenaalsem siinkjuures on asjaolu, et suurema osa ajast tundus buss kihutavat pea kaelamurdval kiirusel. Eriti nauditavaks muutis sõidu seekord fakt, et erinevalt 12 tunnisest bussisõidust Ouarzazate“st Tan-Tanini ei õnnestunud mul seekord kõiki okse-episoode mugavalt maha magada. Vastupidi, enamus okse-episoode leidis aset otse meie selja taga, bussi viimaste istmete ja tagumise seina vahel, kuhu uskumatul kombel oldi toime tuldud terve perekonna toppimisega. Ja kui niigi kurvilisel ja mägisel teel juba esimene magu üles ütleb, järgneb sellele tihtipeale ahelreaktsioon - kasutagem siinkohal metafoori doominokivide ümberlükkamisest. Aga ma tõepoolest ei soovi antud teemal pikemalt peatuda - karta on, et need aroomid kummitavad mu sõõrmeid veel kuude pikkuselt.
Essaouira. Olgugi et sisimas on tegu kaunikesti kena kohaga, ei suutnud me siiagi jääda kauemaks, kui päevaks. Koha populaarsuse tõttu oskasime küll kahtlustada hulka turiste, ent ei julgenud aimatagi, et Essaouira koguni Agadiri selja taha jätab. Pole ka ime - 45, 000se rahvaarvuga asulas hakkab ka oluliselt vähem kahvanägusid märksa selgemini silma, kui 720, 000se populatsiooniga modernses suurlinnas; eriti kui suurem osa neist on koondunud küllaltki kompaktsesse Medinasse.
Hoolimata turistimassidest näib Medina olevat säilitanud küllaltki naturaalse näo, kõikvõimalikud turuletid on püsti iga nurga peal ja kasse näib ringi hiilivat rohkem, kui kusagil mujal Marokos. Helitaustana saadavad kogu seda sigimist-sagimist sadade pea kohal tiirlevate kajakate kriisked ning jõuliselt linnamüüri vastu murduvate lainete mühin.
Kohati oma labürintjalt paigutatud tupiktänavatega Fezi meenutavas Medinas on ometi suisa võimatu ära eksida, niivõrd pisikese kohaga on tegu. Samuti erinevalt Fezi Medinat iseloomustavatest rasketest, tuhmidest ja pruunikatest toonidest domineerivad siin valge, sinine ja muud märksa õhulisemad toonid.
Fotograafia üks iseloomulikumaid plusse/miinuseid on võimalus/kohustus elu kaadri servadega raamistada. Sestap võisin kujutada Essaouirat just nii, nagu mina seda näha ja kogeda tahtsin, ehk siis jättes kaadri piiridest välja kõik need vastikud kahvanäod :)
Palun, siin on teile Essaouira, millist enam olemas pole.
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
