Merzouga - Er Rachidia - Ouarzazate
...
...
...
...
Erg Chebbi luiteid mööda ronides jõudis Amelie siiski ka mainida, et mõned aastad tagasi olla üks turistist tütarlaps siia oma elu jätnud. Järsku tõusnud kõrbetorm oli tookord nähtavuse pea nullini kahandanud ja see veepudelita üksi kõrbes ekslenud neiule saatuslikuks saigi.
Seoses professionaalseks reisiagendiks kehastunud Merzouga "autentse berberiga" meenus ka põgus seik Mideltist, kus järjekordse kohaliku poes istudes üritasime pähemääritavat vaibahunnikut viisakalt kõrvale lükata.
Seljakotirändurite jutule vastati kohe, et Maroko - Euroopa vaheline postipakiteenus on mugav, usaldusväärne ja kiire.
Mu lemmikrepliigiks osutus aga vastus meie tyhjade rahakottide jutule:
"No problem. We take credit card. You help berber people."
Kui absurdne on sellist asja kuulda kuskil kõrgmäestikus hämaras poenurgas turbani ja jellabah sisse mähkunud tegelaselt.
Võin pea püsti öelda, et krediitkaarti pole siiani elus omanud ja ei tunne sellest ka vähimatki puudust. Järelikult olen suutnud, hoolimata oma ajutisest elukohast Euroopa pulbitsevas südames, säilitada naturaalsema elulaadi, kui berberihärra Aafrika mägedes :)
Globaliseeruv maailm, mis muud.
Igatahes düünide vahelt tagasi jõudsime juba hämaras, ning kuna meil polnud vähimatki soovi sellesse äraläbustatud kõrbekülakesse veel üheks ööks jääda, vinnasime oma kotid maanteeserva ja asusime tagasi Rissani poole hääletama. Merzougas sureb elu nimelt täielikult välja niipea, kui päike looja läheb. See tähendab ühtlasi seda, et peale kella nelja-viit ansid mõnda Rissani poole suunduvat ühistranspordivahendit leida on võrdlemisi olematud.
Meil aga vedas. Peale paari kohaliku mitmesaja dirhamilist pakkumist juhtus peatuma niigi Rissani poole teel olev berberite maastur, mis meid kahepeale 30 dirhami eest soostus ära viskama. Mõnda aega sõitnud, kostsid mehed, et kui soovime veel samal õhtul edasi Er-Rachidia poole liikuda, peame kindlasti justnimelt Erfoudist bussi hankima ja et nad on meid sümboolse tasu eest lahkesti valmis sinna ära viskama.
Jõudsime kokkuleppele veel 50 dirhami taskuvahetuses ning järgmisel hetkel keeras võimas Land Cruiser kottpimedas niitjalt venivalt maanteelt ära otse ümberringi laiuvatele kõrbetasandikele: "Kui teil midagi just vastu ei ole, siis me lõikaks pisut. Siit saab Erfoudi märksa kiiremini."
Mis saaks meil selle vastu olla. Kurdistani meetriste hüpetega jälitussõidule see küll konkurentsi ei pakkunud, ent pilkases pimeduses kõrberalli on alati teretulnud üllatus.
Erfoudis tegime tunnikese aega parajaks ning astusime seejärel Er-Rachidia poole suunduvale bussile, mis otse loomulikult Rissanist sõitu oli alustanud. Aga mis siis ikka, kõrberalli oli oma hinda igal juhul väärt.
Er-Rachidiasse jõudnud, hankisime kohe piletid tunni aja pärast väljuvale Ouarzazate bussile. Tundus, et kõik klapib suurepäraselt. Well, guess again. Tund-poolteist tee ääres passinud, jõudis pilgeni täis buss viimaks kohale, mille peale härra piletimüüja maksis emotsioonitu näoga õlgu kehitades meile piletiraha tagasi. Tüüpiline Maroko puhul, ent kui tegu on südaöise mõttetu külmas passimisega, paneb pisut nördima küll.
Piletimüüja kohta veel niipalju, et väidetavalt oli tegu bussikompanii miljonärist omanikuga, kes kokkuhoiu huvides lihtsalt ei raatsinud eraldi piletimüüjale palka maksta.
Mis siis ikka - möödus järjekordne öö Nõukogude aja ühiselamut meenutavas hinnaskaala odavaima otsa hotellis. Jäisesse tuppa astunud, tabas meid esmalt positiivne üllatus, kui toanurgas arhailist duikabiini märkasime. Administraator rahustas meid koheselt maha - räpase kiletükiga blokeeritud du polnud juba ammust ajast töökorras olnud. Kuna me kumbki laibaleidmiskartuses kile taha ei tihanud piiluda, jäime seekord meest pimesi uskuma.
Eesti mees on siiski visa loom - ka see temperatuurilt Atlase kõrgmäestikku meenutav öö ei suutnud meid maha niita. Järgmise päeva lõuna paiku saime viimaks Ouarzazate poole suunduvale bussile, mis planeeritud 4-5h asemel ca 7 tundi sõitis. Distantsid iseenesest ei ole nii metsikud, ent läbi mäestike suunduvad maanteed ja kohati poole-kolmveerand tunnised pissi- ja söögipeatused venitavad bussireiside kogukestvused ebameeldivalt pikkadeks.
Ühesõnaga, ka Ouarzazate jõudsime me kottpimedas. Äärmiselt positiivseks üllatuseks kujunes seekord 65 dirhamiline e. alla 100 kroonine ruumikas hotellituba, kus kannatas isegi särgiväel ringi liikuda.
See tuletab muuhulgas meelde, et kaks ööd tagasi Merzouga võõrastemajas sama hinnaga saadud tuba meenutas kahtlaselt ümberehitatud tallilahtrit. Korduvkasutus kuubis - ehitame seinad kõrgemaks, viskame heina ning hobuse välja ja ennäe, ongi valmis minimalistlik kahekohaline hotellituba.
Ouarzazate. Ainus põhjus, miks otsustasime siin üldse päevaks peatuda, oli linnast 7km kaugusel asuv Atlas Corporation Studios - killuke Hollywoodi "glamuuri" keset tühja kivikõrbe.
Ouarzazate“i on võtteplatsina kasutanud näiteks vanameistrid Bertolucci ja Scorsese. Viimase aja tuntumatest pealkirjadest meenuvad ehk "Gladiator" ja "Kingdom of Heaven". Kuigi tegu tõotas olla tüüpilise turistilõksuga, osutus nähtud butafooriakompott kaunis kummastavaks kogemuseks.
Värvi kooruvad templisambad; tuules laperdavatest vineerplaatidest kokkuklopsitud obeliskid; kipsist sfinksid ja papist kivimajad - meie ees avanesid Hollywoodi väsinud varemed.
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
Illusioon ja tegelikkus.
...
...
...
Kurbnaljakas on asjaolu, et ainsad mis võtteplatsil päris ja tõelised, olid loomakondid ja -skeletitükid kurat-teab-mis-koletise filmimiseks rajatud pseudokoopas.
Järelikult ainus, mis tänapäeval veel vineerist, papist ja penoplastist odavam on - elusolendite maised jäänused. Paneb mõtlema? Miks mitte järgmisteks horror-stseenideks Auschwitzist, Ruandast või Kambodast näiteks lademetes inimpealuid laenata...