Marrakech - Casablanca - Rabat
Tere.
Kukkus kuidagi taas nii välja, et turvaline koduvoodi sai järjekordselt ymber vahetatud moonakoti ja reisikepi vastu. London kogu kupatusega - lõputu systeem, byrokraatia, pidev järelevalve, hiigelkorporatsioonide lömitamine, kommertsjõululäbu - tilkus karika taaskord täis.
Lahendus? Kott selga ja lennuk Aafrikasse.
Kuidas? Esmapilgul peaks tudengile nagu yle jõu käima, ent kui edasi-tagasi lennukipiletid koos maksudega tulevad kokku alla 1500 krooni, siis pole paha, mis?
Tulemus? London ja Euroopa tunduvad juba paari päeva järel ähmaste viirastustena. Yhesõnaga, tegu on just õige kohaga.
Reis sai seekord alguse sydaöösel, kolmapäeva esimestel tundidel, läbi Londoni Gawticki lennujaama poole orienteerudes. Kell pool kaheksa tõusime juba õhku ning loetud tunnid hiljem puudutasid rattad Aafrika pinnast. Passikontrollis tekkis kerge arusaamatus, kui mina läbisin yhe kabiinidest loetud sekunditega, ent Siim peeti kinni märgatavalt pikemaks ajaks. Nimelt ei suutnud naisametnik mõista, kuidas on võimalik saabuda Aafrikasse, omamata siin yhtegi sõpra või isegi hotellireserveeringut.
Ahjaa, mainiks siis ära, et käesolev reis sai ette võetud sama kaaslasega, kellega suvel päev enne Eestisse tagasijõudmist Lõuna-Poolas teed lahku läksid. Tundub, et vahepealsed kuud olid närvide rahustamiseks piisavalt pikad ning esimese 4-5 päeva järel me igatahes teineteise kõride kallale veel pole asunud.
Lennujaamast hakkasime jala linna poole kõmpima, kusjuures meie parajaks hämmastuseks seisis maantee veerel praktiliselt iga paarikymne meetri tagant esinduslikus mundris ning läikimalöödud lumivalge pystolikabuuriga korravalvur. Umbes sada politseinikku hiljem möödusid meist vilkuritega politseieskordi saatel lennujaama poole 15 - 20 uhiuut, justkui reklaamplakatitelt maha tõstetud Chryslerit. Tolleks hetkeks teede äärde tekkinud ootusärevuses rahvasummad ning igal sammul lehvivad Maroko ja (eeldatavasti) Sudaani lipud lubasid oletada, et kuningas valmistub võõrustama kõrgetasemelist Sudaani delegatsiooni.
Toretore, ent meil olid juba kõhud tyhjad ja ei viitsinud jääda kolonni tagasipöördumist ootama.
Marrakech. Yllatas ylipositiivselt. Ootasin turistidest ylekyllastunud ning äraläbustatud linnakest, ent nagu selgus, oli turiste suhteliselt vähe ja läbustamisega saavad kohalikud ise ideaalselt hakkama. Yhesõnaga sukeldusime pea ees Marrakechi värvidest ylekyllastunud Médinasse. Siinmail jaotub suurem osa linnadest iidseks Médinaks ning selle ymber tekkinud more-or-less kaasaegseteks linnaosadeks. Sestap paeluvad meid eelkõige Médinad oma lõputute labyrinttänavate, prahikuhjade, lõhna/haisumerede, eeslite/muulade/vankrite ja tuhandete sebijatega, kellest suur osa meie vastu elavat huvi yles näitavad.
Muidu oleks esmane tähelepanu meid ehk jalust rabanud, ent suvine Iraani-kool andis juba paraja pagasi tegutsemaks paralleelselt kymnete ja sadade inimeste soovide, kysimuste, vedamiste ja kavaldamistega.
Vahe praktiliselt välismaailmale suletud Iraaniga on selgelt tuntav. Kui Iraanis oli kogu huvi meie vastu siiras ning ehe ning vähesed rahanõudjad peletati teiste poolt kiirelt eemale, siis yhe-jalaga-Euroopas-olevas-Marokos näikse valges inimeses nähtavat eelk6ige iseliikuvat rahakukrut.
Eks igal ränduril kujunevad aastatega igasugu aferistide-kerjuste-giidide-sebijate-ärimeeste ja muu sarnase kontingendiga suhtlemisel omad eelistused ning nõksud. Sadade tegelaste puhul ei jaksa muidugi eales igayhega suhtlusesse laskuda, ent kui ikka vähegi jaksu sees on, naudin ma inimestele pantomiimi teel turisti vs. ränduri mõistete kapitaalse erinevuse selgitamist. Siinkohal mõtlen heldimusega Theatrumi-aastatele, kes oleks võinud tollal arvata, et arvutud etyydid ning pantomiimid niivõrd konkreetse kasutuse varsti leiavad.
Tore on see, et piltlik ja lõbus selgitus jõuab enamikele kohale ning pealtnäha ka kõige sydikamad almusenõudjad viipavad tihti naeratades head teed.
Kas pole nii, et tänapäeva orav-jookseb-rattas eduyhiskonnas on aeg kõige kallim. Aeg võrdub ju raha. Nii sammubki suurem osa valgenahkadest suhtlemisaltitest kohalikest mööda, justkui viimased oleks tyhi koht. Vahel on see tõesti ainus pääsetee, ent vähim mida ma teha saan, on pyhendada kohalikele oma aega ning aegajalt tundub tõepoolest, et kerjus on tänulikum temale pyhendatud aja, kui möödaminnes yleolevalt visatud paari myndi peale.
Tagasi Marrakechi. Esimese hotelli Médina sydamesse saime kahepeale 100 dirhami ehk ca 145 krooni eest. Loetud tundide jooksul õnnestus Siimul turult soetada endale siinne traditsionaalne riideese, kapuutsiga pikk keep - jellabah. Kuigi plaanisin analoogse ka kohe ise osta, olen nyyd oma ostu päev-päevalt edasi lykanud, jälgides kõrvalt reaktsioone, mis Siimule osaks saavad. Kohati näikse inimesed justkui halvustavaid pilke heitvat ning möödudes omaette midagi habemesse pobisevat. Tegime kyll taustauuringut, millest jäi mulje, et pigem peaks jellabah kandmine kohalikes positiivset reaktsiooni tekitama, aga mine tea, mis iga konkreetse isiku peast läbi võib käia.
Kui siia lisada pidevad käed, mis rahvasummast tekkivad Siimu jellabah materjali näppima ning kiitma ja mitte vähetähtis fakt, et vähegi horisontaalses asendis olles meenutab Siim oma kostyymis hiiglaslikku jänest, siis näib ostu edasilykkamine olevat õigustatud. Mitte et rõivas mulle ei meeldiks - vastupidi, ent ma kujutan ette seda topelttähelepanu mis mulle osaks saaks, kui ma hiiglaslikus jänesekostyymis oma sysimusta ja kallilt läikiva peegelkaameraga mööda kohalikke aguleid ringi tuulaks.
Vähemalt teatakse siinmail, erinevalt suurest osast Tyrgist ja Iraanist, mida kujutavad endast rastad ja nii ei ole ma kordagi pidanud selleteemalist selgitustööd tegema, mis on äärmiselt tänuväärne aspekt.
Marrakechi Médina sydamesse jääb Djemaa el Fna nime kandev keskväljak, kuhu ööpäevaringselt on kokku kogunenud kõiksugu kerjused, moosekandid, saapaviksijad, maotaltsutajad, ahvimuserdajad ja muud sorti artistid; kusjuures kogu see jant pole turistide silmarõõmuks, nimelt on eriti õhtutundidel suurem osa väljakultöllerdajatest igavlevad kohalikud. Samale väljakule on end parkinud pea paarkymmend apelsinivankrit, kust ca 4 krooni eest on võimalik osta klaasitäis värskeltpressitud apelsinimahla. Pole vaja vist mainidagi, et nimetatud vankrite juures käisime me pudelit päris tihti täitmas. Odav, imemaitsev ja tervislik - mida sa hing veel tahad.
Esimese õhtu lõpp sai alguse, kui samal väljakul möödus meist kiire sammuga kaenla all rula kandev tegelane, kelle läänelik välimus tekitas maksimaalse kontrasti ymbritsevaga. Pidasime selli kinni ja nõudsime aru - selgus et tegu oli Poola juurtega ameeriklasega, kelle ylikoolilõpureis Marokos oli päeva pärast lõpule jõudmas. Tyyp oli tegelikult tore ja kutsus meid tagasi enda hotelli, kus 25 ylejäänud ameeriklast toas istusid ja juua kaanisid. Milline lõpetus Maroko reisile... O_o
Leidsin endale seltskonnast vähemalt yhe armsa vestluspartneri ja pudeli veini saatel venis öö hommikusse. Peale l6unatundidesse jäänud ärkamist saime lõppkokkuvõttes Marrakechist liikuma alles järgmise päeva öötundidel. Casablancasse jõudsime pimedas.
Jeballah'd panevad ka keskmise banaanimyyja kardetud vikatimehena paistma
nurgake Marrakechi Médinalt, mida läbivalt iseloomustab roosakas toon
...
...
...
...
Casablanca. Hommikupäikest oodates möödus tunnike-paar bussijaama baaris raamatut lugedes ning esimese koiduvalguse välja ilmudes asusime tatsuma linnasydame poole. Võrreldes Marrakechiga (mille tänapäevast poolt me kyll praktiliselt ei näinudki) oli kontrast kirjeldamatu. Uskumatu, kui hästi suutis kahe lihtsa s6naga Casablanca kokku võtta yks kohalik tegelane Marrakechist - "businessman town". Enough said.
Esimesed koidikukiired heitsid valgust kuue- kuni kaheksarealisele sõiduteele, mida ääristasid luitunud byroohooned ja laguneva koloniaalarhitektuuri majesteetlikud musternäidised, seintelt vastu kumamas väsinud neoonsiltide kliiniline valgus. Kui mõnele vanemale arvutimängurile ytleb midagi "Fallout" - rollimäng post-apokalyptilises Põhja-Ameerikas, siis just see iseloomustaks tabavalt tunnet, mis tihtipeale esile kerkis, kõmpides läbi selle kummalise keskkonna.
...
...
...
...
Paaritunnise jalutamise järel kerkis meie ette Hassan II Moshee, järjekordne kena ehitis, mida kirjasõnas ylistatakse aga kui enneolematut ja kujuteldamatut. Väidetavalt on moshee kohal kõrguv 210m minaret maailma kõrgeim, ent minareti jalamil pead kuklasse ajades kyll säärast tunnet ei tekkinud. Moshee ise pidi mahutama kuni 25 000 ja seda ymbritsev hiiglaslik õu kuni 80 000 palvetajat. Ei oska öelda, yle ei lugenud ja päris sisse ei pääsenud - 75 kroonine piletihind tekitas vastumeelsust. Kyll õnnestus mul kolmel korral pääseda erinevatesse moshee maa-alustesse saalidesse ja kambritesse, kus ihuyksinda marmori, basseinide, sammaste ja muu suursuguse nodi keskel ringi orienteerusin. Oleks vist liig mainida, et ma mitte POLEKS pidanud seal viibima... Pole hullu, vahelejäämise korral on alati hõlbus rakendada naiivse ja umbkeelse turisti rolli. Fotograafilises mõttes osutusid ringid moshee all ja ymber aga igati tasuvaks.
...
...
...
...
...
...
Casablancasse mahtus veel läbipõige meditsiinikeskusest, kust endale kiirelt, byrokraatiavabalt ning soodsalt kollapalaviku- ja meningiidivastased vaktsiinid hankisin... eesseisvale Mauritaania otsale mõeldes. Kiire läbipõige säilinud Médina osast ning otsustasime selleks korraks Casablanca tolmu taldadelt pyhkida. Asi oli ka selles, et yliootamatult tabasid mind kummalised kõhuvaevused ja sellega kaasnev nõrkushoog, nii et pidasime targemaks võimalikult kiiresti edasi pealinna jõuda.
...
...
Rabat. Transportinud end linnaliinibussiga Médina veerele, sukeldusime hotelliotsingutesse. Peagi suutsime leida endale kohutava toaurka tärnitu hotelli katuseterrassil, makstes selle kongi eest kahe peale 60 dirhamit, e. ca 85 krooni. Vale otsus. Väga vale, nagu hiljem selgus.
Nyyd, kui minu keskosa oli juba suhteliselt rahulikuks jäänud, hakkas vaikselt Siim oma kõhupiirkonnas kummalisi arenguid täheldama. Eelseisev öö rõskes kylmkambris kandis endaga kaasas aga katastroofilisi tulemusi - minu jaoks näiteks astma, palaviku ja totaalse kylmetuse kopsupõletikutunnustega. Kui mulle tõi hommik kauaoodatud kergendust, siis Siimu jamad alles nyyd algasid. Kõhuprobleemidele ja yleyldisele nõrkusele pani ta krooni kraanist joodud puhastamata veega, mis kokku garanteerisid Siimu kulgemise kolme punkti - voodi, põranda ja tualeti (meenutagem Iraani... auk põrandas...) vahel.
Minu kaebusi silmas pidades oleks normaalne inimene vist eelseisva päeva veetnud voodis ninani teki all, well - not me. Soe detsembripäike meelitasid särgi seljast heitma ja nii möödus suurem osa päevast hotelliterrassil Médina katuste kohal devil stick'idega zhongleerides.
Päikeseloojangul suutsime mõlemad end viimaks piisavalt kokku võtta, et kotid selga haarata ja sest Jumalast hyljatud linnast kaduda. Hotellivastuvõtus õnneks 24h tunni pikkuseks veninud ööst probleeme ei tekkinud ja nii olime peagi tagasi bussijaamas, näpus piletid Fezi.
Loodetavasti me paljust ilma ei jäänud, sest Rabati Médina jättis põgusa vaatluse järel suhteliselt suure, kõleda, isikupäratu ja umbes mulje. Sestap jäävadki seda pealinnakylastust peamiselt meenutama vaid katusevaated.
...
...
Enne korrespondentsi lõpetamist olgu mainitud, et peale esimest ööd Fezis tundsime me mõlemad endid juba oluliselt paremini ja täna õhtuks praktiliselt suurepäraselt.
Reisides on kõik elamused ja kogemused niivõrd ehedamad ja intensiivsemad, tundub et sama kehtib täielikult ka negatiivse kohta - viirused ja probleemid võivad su hetkega jalust niita, ent sa lihtsalt ei saa lubada endale sellele kõigele liigselt aega kulutada.
Samuti pakub Fez peale Casablancat ja Rabati meile taas seda ehedat ja naturaalset, mida me siin lõppude lõpuks ju taga otsime. Hetkel oleme valmistumas teiseks ööks Fezis, aga sellest kõigest juba järgmine kord...
...mis võib kyll pisut aega võtta, sest internetiyhendus ja arvutibaas tundub siin nii Tyrgi kui Iraani omadest märgatavalt nigelam olevat. Nii juhtus näiteks täna meile ette viie päeva jooksul esimene internetikohvik, kust mul yleyldse fyysiliselt võimalik fotosid internetilehele laadida oli.