kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Päris nii me seda kyll ei plaaninud, aga ees on seismas juba kolmas öö Fezis. Pole hullu, hiljemalt homme varahommikul põrutame edasi Chefchaouen`isse, mis jääb ka käesoleva reisi kõige põhjapoolsemaks punktiks. Ehk veedame pisut aega Rifi mägede äärsetes rahvusparkides, ent peale seda tahaks kohe tagasi lõunasse põrutada, näiteks Alzheeria piiri äärde jäävasse Erfoudi, kus elu peaks teist masti välja nägema, kui seni kohatud Marokos.
Pisut tyytav on see, et päev-päevalt tekib juurde muudkui lolle näiteid, kus kohalikud yritavad meil nahka yle kõrvade tõmmata. Ja kui neile rahulikult ja piltlikult ära seletada kogu nende endi skeem ja salaplaan, siis mängivad tihtipeale solvunuid ja loomulikult eitavad kõike.

Näide eile hommikust, kui lahkusime hotellist ja kymme sammu hiljem hakkas jälle yks baaritegelane kratist kinni. Me oleks sydamerahuga edasi sammunud, aga tema kõlavad väited, et baar ja hommikusöök on osa hotellist "are included with the hotel", panid meid maha istuma ja oma väidetavaid "tasuta" teesid ootama. Teedega koos tekkisid meie ette muidugi ka paar saiakest, mida me polnud palunud, aga "tasuta" hommikueinele ju ei ei ytle.
Teedega yhel pool, tellisime veel kaks juurde justkui hea tahte märgina, et peaks ikka midagi maksma ka (teed olid kusjuures imehead - klaas oli ääreni mynti täis topitud, nii et valminud jook meenutas välimuselt pigem absinti).
Ja loomulikult hakkas tegelinski lõpus kõige eest raha nõudma, kokku 50 dirhamit e. ca 70 - 75 krooni. Meie valjuhäälsete protestide peale järgnes eriti idiootne õigustus. Nimelt väljendiga "baar ja hommikusöök kuuluvad hotelli juurde" oli ta tegelikult mõelnud, et "baar asub fyysiliselt samas hoones hotelliga". Täiesti läbinähtav ja lapselik jauramine!
Minu kerge hääletõstmise peale järgnes muidugi yyratu haavumine. Saime viimaks kaubale, et maksame talle kokku 30 dirhamit, ehk siis sama palju, kui see nodi oleks ka kohalikele maksnud ning vastu lubaduse, et homme hommikul me need tasuta teed ka saame.
Täna selgus yleyldse, et tegu polnud mitte baari omaniku (nagu ta end eile tutvustas), vaid suvalise suure suuga reatöötajaga ning tegelane sai meie silme ees kelleltki vanemalt autoriteetselt mehelt niimoodi verbaalselt vastu pead ja kõrvu, et lausa kiunus yle tänava.

Eriti primitiivne näide täna õhtust, kui tellisin pirukaletist kolm 3-dirhamilist saiakest ja tänaval kilekoti avanud, avastasin seest ainult kaks. Mitte et ma selgesti osutasin kolmele saiale, mida soovisin osta ja ka maksin mehele täpselt kolme eest, mis myyja kylma näoga vastu võttis. Tagasi leti juurde astudes ja aru pärides andis mees mulle õlgu kehitades ka kolmanda saia.
Well, enamasti jääb õigus ja raha siiski meie poolele, nii et lõpp hea - kõik hea. Kohalikud ei oska aimatagi, milliseid pähkleid neil tuleb purema hakata, kui yritavad meie arvelt kerged lisakroonid tasku pista.
Kurb jällegi on see, et sellises kontekstis muutud eriti skeptiliseks ja kyyniliseks ja võid vahel tahtmatult ja pealtnäha yleolevalt mööda viibata mõne siiralt kylalislahke persooni, kes on tõesti huvitatud sinust, mitte su kukrust.

Fez. Saabusime pea kesköösel, kui kaugliinibuss meid sõidutee serva Médina aukartustäratavalt kõrgete myyride vahele poetas. Jalutanud Médinas pisut ringi ning kysinud hinnapakkumisi erinevatelt hotellidelt, naasesime mõne aja pärast tagasi esimese juurde.
Sealne pohhuism ja "laid-back" suhtumine sympatiseerisid otsekoheselt. Kysisime 100-dirhamilisest toast 10 alla, mille peale sõpradega ymber kaardilaua hashishi-piipu popsiv administraator mulle tyhjad blanketid ette viskas, et ma sinna ise meie aadressid, passiandmed, viisatempli nr. jms. sisse kannaks. Teoreetiliselt ju tema töö, ent tegelikult on ju kõik väga loogiline - saate 10% hinnas alla, aga sel juhul täida ise oma kuradi blankette.
Täna vastuvõtulauas teise administraatoriga pool tundi järjekordsete rahakysimuste yle jaurates tõstis too kogu aja jooksul meile vaid mõne yksiku pilgu - mehe käed olid nimelt tööd täis oma kanepisaagi puhastamise ja organiseerimisega.
Fotomaterjal jääb seekord napiks, sest CD eilsete Fezi piltidega ununes hotelli ning tänase hilise ärkamise tõttu jõudsin teha vaid käputäie pilte. Pole hullu, katsun eilsed parimad palad lisada järgmise sissekandega.

would you be able to make your way around down there...?

Fezi Médina on senikohatutest vast kõige mystilisema ja salapärasema mulje jätnud. Nimelt on tegu täieliku paksude ja kõrgete myyridega liigendatud labyrindiga ning jääb vaid yle oletada, mis kõik on võõrastele kättesaamatult peidetud kaugele seinte taha. Kohati ylikitsaste tänavate ja nende kohal praktiliselt kokkueenduvate hoonete tõttu tihtipeale päikesevalgust Médina sydames ei kohtagi, olgugi et taevas on sini-sinine ja paistab soe-soe detsembripäike. Yksikud kiired pilgud kohalike tagant sulguvate väravate ja uste vahelt annavad aimu päikesesse uppunud siseõuedest, purskkaevudest, palmidest - loendamatutest paradiisiaedadest, mis kõik võõra pilgu eest kindlusemyyride taha varjule on paigutatud. Paralleel noorte Araabia kaunitaridega, keda vististi ka tihtipeale tänavale tiiraste pilkude keskele ei taheta lasta.

...

...

...

Nii jääbki yle võõral vaid loendamatute myyride vastu põrkuda ning lasta oma fantaasial lokata, kujutades ette seda lopsakat kuninglikkust, mis kõik käeulatuses on, ent ometi kättesaamatuks jääb. Läbi Médina on kyll avatud mitmed hooned, kus kahvanägu peaks saama seda peidetud ilu siis näha, ent sissepääsutasu tekitas meis taaskord allergiat. Mitte et see isegi nii kõrge oleks olnud, aga nagu elu on siiani näidanud, tulevad parimad asjad kätte tasuta.
Nii ka täna :)

Nimelt uitasime just Médina vahel ringi, kui suvalise ukse avanedes hõikus meid järjekordne kohalik. Viipas sisse astuma ja enne kui me jõudsime reageeridagi, kysis kust me pärit oleme.
Saanud vastuseks Eesti, viipas mees stoilise rahuga edasi "yes yes, come come, this is Estonian house". Irvitasime ja juurdlesime parasjagu, millist skeemi mees kavatseb meie peal rakendada, kui meie keskustelu katkestas tema telefonist kuvatud SMS, mis tõepoolest pärines Eesti mobiiltelefoninumbrilt. Järgnes ringkäik luksuslikus majakeses, millest omanikud Margit ja Rein võõrastemaja kavatsevad välja ehitada. Jääb vaid yle ette kujutada nende nägusid, kui nad meie saabudes ka tõepoolest kohapeal oleks viibinud. Vähemalt on mul nyyd hr. Reinu e-mailiaadress ja ka tema saab varsti teada, kui väike see maailm ikka on.
Once again I find myself asking the same question:
"What`s the chance...???".

Yleyldse tundub olevat viimasel ajal välismaalaste seas suhteliselt popiks saanud endale Fezi Médinas kinnisvara soetada. Samuti on Médinale suuresti kasuks olnud Unesco Maailmapärandi nimekirja jõudmine ning sellega kaasnevad toetused ja Maailmapanga laen, mis on võimaldanud peatada linna hävimisohu. Nimelt on miljonini kasvanud rahvaarv ennastunustavalt kurnanud kohati tuhande-aasta vanust Médinat, mistõttu linnake seisis yhel hetkel suhteliselt musta tulevikuperspektiivi ees. Täna võib pea igal teisel tänaval näha massiivseid puit-talasid ja konstruktsioone, mis pystitatud majade edasist vajumist, kaldumist jms. peatama.
Kindlasti vajavad eraldi äramärkimist ka majauksed, millest mõned panevad sõna otseses mõttes pea kuklasse ajama ja suu ammuli vahtima. Kohalikele teeb selline imetlev kahvanägu kindlasti jälle palju nalja, aga iga natukese aja tagant satud jälle suvalise maja peale, mille portaaliga kahe-kolme meetri laiune sepistatud uks kõrgub teise korruseni.

Lisaks Médina tuuridele jalutasime eile ka kõrvalkõrguvale kynkanõlvale rajatud "uusasustust" kaema. Yhel hetkel lõppesid majad lihtsalt järsakuserval ära ning järgnevat idyllilist maastikku raamisid esiplaanil kõrkuvad lõputud prahi- ja kõntsakuhjad, kus lapsed ringi uuristasid ja mängisid. Meenusid automaatselt analoogsed isetekkinud prygilad erinevates maalilistes kohakestes yle Tyrgi. Kurb-kurb-kurb, kui puudub vähimgi huvi, mure või hool enda elukeskkonna suhtes.

Samas linnaosas leidsime ka selle senise parima internetipunkti, kus nyyd kaks viimast õhtut oleme välismaailmaga yhendust pidanud. Kuna eile lahkus Siim tagasi hotelli poole paar tundi enne mind, hakkasin öösel kella yhe paiku yksinda, käed taskus, siit mäe otsast tagasi alla Médina poole orienteeruma. Loomulikult jõudsin ma vaevalt kymme sammu teha, kui mu kõrval peatunud politseiautost päriti mu teekonna ja eesmärgi kohta. Kuulnud, et olen teel tagasi hotelli Médinas, kästi kohe takso võtta, sest piirkond pidavat kubisema kriminaalidest.
Kuna mul taskud dirhamitest just ei kubise, tegin politseinikele malbe ja armsa näoga ettepaneku mind ära visata. Näkkas :)
Ylejäänud kodusõidu ajal domineerisid peas peamiselt kaks mõtet. Esimene sisaldas endas värvikaid piinamis- ja ylekuulamisstseene mõnes sammaldunud maa-aluses vangikongis; teine arutlusi teemal, kas ja kui palju myndikesi ma politseinikele "taksosõidu" eest peaksin andma.
Mõlemad mõttelõngad osutusid õnneks alusetuteks, kui headele korravalvuritele head ööd soovisin ning Médina väravate juurest vaevalt saja meetri kaugusel asuva hotelli poole jalutasin.

Déja vu, kell on jälle yks, täpselt 24h hiljem. Sama koht, sama aeg. Seekord võtame kodutee vähemalt kahekesi ette.
Järgmise korrani.

...

...