Chefchaouen
Varahommikul me Fezist loomulikult liikuma ei saanud ning Chefchaouen'isse jõudsime alles 18. detsembri õhtupoolikul. Samuti oleme nyyd siin juba oma neljandat ööd veetmas ja lootus pysib, et ehk homme saame viimaks tagasi lõuna poole põrutada. Täna jääb sõnaosa napiks - veetnud kahel viimasel päeval suurema osa ajast linnakest ymbritseva rahvuspargi mägedes ronides, on käed pisut tuimad ja kirjutamine sedavõrd vaevalisem. Samuti lukustus mõistus, peale pikki päevi täis värsket õhku, tagasi tubakahaisust vindunud internetiurkasse ronides.
See-eest pildiosa teeb selle enam kui tasa.
Chefchaouen - umbkaudu 50 000 elanikuga linnake Maroko põhjaosas Rifi mäestikus, mitte kaugel Tangierist ja Tetouanist. Hoolimata kasinast elanikkonnast omab Chefchaouen kuulsust, kui yks peamisi marihuaana"tootjaid" maailmas. Ymbritsevad mäeahelikud on soojemal ajal enamjaolt kaetud koheva kanepivaibaga, kuna muu ei taha hästi juuri alla võtta. Sestap tegeleb pea iga pere, vähemalt kõrvaltuluallikana, hashishimyygiga. Ja tõesõna, on raske teha sammukestki Chefchaouenis, saamata igalt teiselt vastutulijalt hinnapakkumisi. Gramm või kilo, myyja leiad enne, kui jõuad sõrmegi liigutada, kusjuures võid suhteliselt kindel olla, et kuitahes vähe sa ka ei maksaks, saad sa tõenäoliselt ikka haledalt mööda pykse. Nagu kommenteerivad vahel autoga möödapopsutavad kohalikud: "Welcome, welcome! Kif in the Rif, no worries - it's free, it's everywhere."
Yks on igatahes kindel - Amsterdami jätab see mägilinnake kaugele seljataha. Hashishilõhn levib vaikselt yle kogu linna, olgugi et ametlikult on igasugused meelemyrgid islamiusulises Marokos rangelt keelatud. Euroopa Liit on viimastel aastatel piirkonda investeerinud märkimisväärseid summasid, pyydes Rifi mägede farmerite prioriteete muuta, ent raske on lähitulevikku mingit muudatust ennustada, arvestades oletatavaid summasid, mis seoses kanepiga Chefchaouenist läbi käivad.
Olgu siis hashishi, linna taga kõrguvate rahvuspargi mäeahelike, või suuresti sinistes toonides võõbatud Médina pärast, ent turiste jätkub siia ka kohati ebasõbralikeks talvekuudeks.
Tegelikult ei tohiks viriseda, detsembri lõppu arvestades on päike ka Põhja-Marokos täitsa mõnus - vähemalt piisavalt, et päevavalguses ja tuulevaikuses on T-särgi väel kyllaltki mugav olla. Rangelt soovitatav on aga juba päikese madaldudes välja otsida pluusid, polod, kampsunid, sallid ja joped - nii kui päike on lahkunud, muutub õhutemperatuur suhteliselt vaenulikuks. Hoidku sind Jumal, mu sõber, kui juhtud sel hetkel veel mägedes olema... ...nagu meie täna.
Päikeseloojanguks suutsime jõuda linna ymbritseva mäeaheliku praktiliselt yhe kõrgeima tipuni, yle kilomeetrine laskumine möödus algul seega hämarikus ja hiljem juba pea kottpimeduses.
Tõenäoliselt oleks me kokkuvõttes jõudnud sygavamale orgu mägiteid kasutades, ent kes tahab mööda teid kõmpida, kui kaks kätt ja kaks jalga on olemas ning kohati pea pystloodis taevasse tõusvad kaljurahnud mõjuvad nii meelitavalt. Lyhidalt öeldes - yles minnes me ignoreerisime teid ja alla tulles lihtsalt ei näinud neid enam. Sestap on uskumatu, et suur osa tagasiteest möödus pooljoostes, -lennates ja -libisedes ning me mõlemad ka elusalt pärale jõudsime. Follow the intuition, I suppose.
Ja millegipärast ei tundu ronimine ise enam yldse nii meeldiv, kui käed hakkavad kylmast sinakaks tõmbuma.
Yhesõnaga - homme jälle :)
Ka linn ise on täitsa armas, eriti kohati muinasjutulise pilvelinnana mõjuv Médina. Äärmiselt sympaatne on igat sorti ja suuruses rahanorijate puudumine ning seniste linnadega võrreldes uskumatult puhtad tänavad. Hoolimata narkoparuni staatusest peetakse Chefchaouen'it yheks siinseks ohutuimaks linnaks - ehe näide selle kohta, et kanep ja kuritegevus ei pea kaugeltki käsikäes käima.
Räägitakse, et veel kuni 1920. aastani oli linnakest kylastanud vaid 3 Eurooplast. Kõik kolm kandsid loomulikult maskeeringut, ent sellegipoolest yks neist enam eluga tagasi ei pääsenud.
Samuti 20. sajandil omandas Médina oma tänapäevase näo, mida iseloomustavad valge ning kõiksugu erinevates toonides sinise domineerimine. Suured värvitalgud olevat ette võtnud linna kunagine juudikogukond, kes tihtipeale ka maapinna ylevõõpamist liigseks ei pidanud.
Märkimisväärne elamus on mosheedest kostva palvuselekutse - Ezani ajal mäetippude vallutamine, kui minarettides laulvate Imaamide hääled kajavad tagasi ymbritsevatelt mäeahelikelt ning segunevad kaljude vahelt tõusva lõkkesuitsu, kitsekarjade kaebliku kisa ning mõne yksiku kahe jalaga hauas oleva eesli surmatrotsivate kriisetega.
Enough talking for today though, I'll let my photos take over.
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
Ja nagu lubatud sai, ununenud fotomaterjal Fezi keskaegsest Médinast ning seda ymbritsenud "uusrajoonidest".
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
...
