Viis päeva Chefchaouenis tasusid end kyll igati ära, ent vajadus kõrbesooja järele muutus iga päevaga aina tungivamaks. Maroko "kõrb" ise osutus suuremat sorti liivakastiks ning tee sinna kulges praktiliselt läbi jäämägede, ent sest kõigest pisut hiljem.
Chefchaoueni "bussijaamas" mölutasime kokkuvõttes tubli kolm tundi, kuna esimene buss, millele piletid ostsime, oli nimelt ylereserveeritud. Piletimyyja vahetas armulikult meie piletid ymber, kui suuremeelne temast, ja nii jäime järgmist bussi ootama. Kui järgmine buss kolmveerand tundi peale väljakuulutatud aega kohale polnud jõudnud ning me aru pärisime, teatati et Tetouani juures on linnast välja viiv tee lambakarjade poolt ummistatud ning bussi saabumiseni kulub veel vähemalt poolteist tundi.
Viisteist minutit hiljem oli Meknčsi buss kohal, kurat teab, mis ime läbi. See oli ka esimene kord, kui meie seljakotte sõna otseses mõttes keelduti peale võtmast, kuna me ei tahtnud mitteametlikku "pagasiturvaraha" maksta. Valjuhäälne kõnelus, minu bussijuhi poole pöördumine ja viis dirhamit tõid viimaks lahenduse. Tegemist on sellise kohalikele olematu taksiga, mida pyytakse sisse kasseerida vaid kahvanägudelt. Vahel lepitakse paari dirhamiga, vahel nõutakse aga ylbelt 10 dirhamit e. ca 14 krooni yhe koti eest.
Olenevalt taskust ja tujust mõnikord maksame paar dirhamit, teinekord teeme kära, kisa ja pantomiimi ning yritame bussimaffia puust peadesse taguda, et mitte kõik valged inimesed pole naiivsed kõndivad rahakukrud. Arrogantsus näib igatahes sagedasemaks muutuvat, kuna viimasel ajal on olnud juba mitu intsidenti, kus altkäemaksust keeldudes hakatakse meie kotte konkreetselt bussist välja tirima.
Meie yleyldine rahulolematus kohaliku kontingendiga kasvab kiirelt aga ka väljaspool bussijaamu. Ma mõistan väga hästi, et turism moodustab yhe Maroko peamistest sissetulekuallikatest ja et võrreldes keskmise Lääne-Eurooplasega elatakse siin ikka kyllaltki vaeselt, ent enough is enough.
Iga järgmine situatsioon, mille puhul alul tõesti tundub, et oleme nyyd viimaks tõesti leidnud selle yhe siira ja toreda tegelase, lõppeb samuti, nagu eelmine. Raha, raha, raha. Ma julgen varsti juba arvata, et rahvuse hulgas on aset leidnud mingi kummaline geneetiline mutatsioon, mistõttu meie inimkujude asemel näevad kohalikud meid suurte seljakottidega dollarimärkidena.
Aina tihedamini leiame end meenutamas suviseid Iraani-päevi ning sealseid inimesi, kes kohati tõepoolest olid liiga head, et tõsi olla. Ja aina kyynilisemaks ning skeptilisemaks muutume me siinsete tegelastega suheldes.
Ma ju tean, et Maroko 30,000,000-se populatsiooni hulka peab mahtuma ka vähemalt yks-kaks
toredat, siirast ja mitte-raha-peal-väljas-olevat inimest, ent kus nad siis on?!
Meknčs. Kuna lambatralli pärast saabusime linna juba pimedas, pole palju öelda. Yks esimesi mälupilte Meknčs'ist on bussiaknast avanenud poole maja suurune Big Maci reklaamfoto kuskil linnasydames, mis näib võrdlemisi lääneliku tänavapildiga koha suht adekvaatselt kokku võtvat.
Enne varahommikuse Midelti bussi peale kiirustamist jõudsime teha ka mõned kiired ringid Meknčsi valdavalt kollasetoonilises Medinas. Esmamulje järel näib tegu olevat järjekordse kõrgemyyrilise, iga teise nurga taga tupikuga lõppeva labyrindiga. Kohati kinnivõlvitud tänavad tekitasid parasjagu kummalise 'olen ma nyyd sees või väljas' tunde.
Midelt. Varajane bussireis Midelti poole kulges läbi Atlase mäestiku, mis tähendab, et ärkasin tol hommikul bussiaknast möödavuhiseva härmas maastiku peale, endal hambad kylmast plagisemas - seda hoolimata seljasolevast pusast ning jopest. Esimese asjana peale kohalejõudmist tõmbasin jalga teise paari pikki ja pakse sokke ning selga, jope alla, teise pusa.
Umbkaudu 40,000-se elanikkonnaga linn laiub tasandikul keset Atlase kõrgmäestikku, sestap piiravad linna kahest kyljest jääliustike- ning mägede aukartustäratavad siluetid. Neist kõrgeim, Mideltist vaevalt paarkymmend kilomeetrit lõuna suunas, on 3737m kõrgune Jebel Ayachi.
Mideltist pole mul kahjuks yhtegi fotot. Miks? Sest isegi päikesepaistel oli seal niivõrd kylm, et käed mitte ei kippunud sygavalt taskusoojast välja tulema. Ma ei liialda - tol hetkel tundus väljavaade "soojas" Eestis vedelemisest juba ysnagi ahvatlevana.
Kuidas kaitsevad end mõrvarliku kylma eest aga kohalikud, kui talvesaapad ja karvakasukas on kauge kättesaamatu luksus ning sulejope kohalike maitsemeele järgi liiga inetu ja maitsetu rõivaese, et seda enesele selga toppida? Kuidas aga Allah juhatab. Kes istub tänavanurgal, mitu tekki ymber mässitud; kes on mitu kihti froteerätikuid ja salle ymber pea tõmmanud - ellujäämine ei kysi vahendeid (kuni tegu pole koleda sulejopega :P). Hämaruse saabudes võib kohata siin-seal tänavanurkadel syttivaid lõkkeid, mille ymber kohalikud jalalt-jalale tammuvad ning jäisesse õhku aurupilvekesi puhuvad. Mida põletatakse? Mida iganes - prahti, kummi, plastikut - peaasi et põleks ja vähegi sooja annaks, toksilised kõrvalnähud ei mängi siinkohal erilist rolli.
Samuti on tekid ja rätikud siinmail bussides kohustuslikeks aksessuaarideks, kuna minimaalnegi soojustus viimastes lihtsalt puudub. Sama lugu on suurema osa odavama poole Maroko hotellidega, milliste kivist toad on tihtipeale kylmemad, kui talvine välistemperatuur. Midelti hotellis veedetud kuratliku öö tarbeks vedasin kõrvalasuvatest tyhjadest tubadest portsu tekke juurde - kokku sai neid mulle turjale vist neli või viis. Täpselt ei mäleta, aga liigutada oli igatahes juba raskevõitu.
Kokkuvõttes on viimase kahe nädala jooksul olnud oluliselt rohkem öid, mil ronin voodisse kurguni kinnitõmmatud pusaga, kui ilma. Esimene õhtu Marrakechis, kui veel tunnike peale päikeseloojangut tundsin end T-särgi väel igati hästi, mõjub juba kauge ja uduse mälestusena.
Kui mõned yksikud otse päikesekiirtes T-särgi väel veedetud tunnid välja arvata, iseloomustavad viimast kymmet päeva ikka enamjaolt yksteise otsa kuhjatud pusa ja jope.
Mis meid aga Midelti-sugusesse Jumalast hyljatud kohta yleyldse tõid, olid kuuldused lähedalasuvast mahajäetud kaevurikylast. Samuti mitte-vähetähtis asjaolu, et läbi Atlase mäestiku kulgeb otsetee Maroko kõrbenurgakeseni.
Igatahes kohe järgmise asjana, peale lisasokkide jalgatõmbamist, hakkasime Midelti saabununa endile otsima sohvrit, kes toimetaks meid ylalmainitud Ahouli nimelisse fantoom-kylakesse ja hiljem tagasi tsivilisatsiooni ryppe. Läbirääkimised kulgesid seekord yllatavalt kiiresti ja peagi leidsime suvalise autoga linnavurle, kes algul nõutud 400 dirhami asemel soostus meid viimaks 200'ga edasi-tagasi sõidutama. Kyla ise asus Mideltist umbes 40 kilomeetri kaugusel ning viimane neljandik sellest möödus punaka kanjoni põhjas mägikitsede ja -lammaste vahel käänulisel "teel" ringi kurvitades. Peagi olime kohal.
Kogu kyla, eesotsas tyhjade roostetavate kaevandustega, asus samuti punaste kaljuseintega piiratud kanjoni põhjas vuliseva väikese oja kallastel. Miljonitesse kollastesse lehtedesse uppunud kased lisasid veelgi syrreaalsust ja isegi 0-lähedased kylmakraadid näisid olevat kaugele-kaugele maha jäänud.
Hoolimata sellest, et majade sisemusest polnud palju säilinud, oli tegu tõelise kummituslinnaga - lisaks vaikides kõrguvatele kaevandusfassaadidele ja loendamatutele eluhoonetele olid omal kohal ka kool, välibassein, restoran jms.
Kõik kaevandusekäigud osutusid kahjuks suletuks (tänu millele kasvas tõenäoliselt märgatavalt meie shanss Midelti ka eluga tagasi jõuda). Korra tekkis kyll õhkõrn lootus, kui mööda kottpimedat kaevandusekäiku käsikaudu kobades edasi liikusime, ent peagi lõppes ka see tunnel täieliku tupikuga.
Samuti ei osutunud Ahouli päris mahajäätuks - peale yksiku klähviva koera ning paanikas ringitormava kanakarja võis siin-seal näha ka yksikute kohalike kysivaid peanuppe myyrijuppide tagant tõusmas. Yldist atmosfääri see aga segama ei kippunud ning nii mõjusid nad pigem fantoomkyla vahel ringihõljuvate viirastustena.
...
...
...
...
...
...
...
...
Iga paari aasta tagant ujutab kevadine tulvavesi kogu kyla pea teise korruseni yle, nagu on selgelt näha viimasel pildil maja fassaadil erinevate aastate veetaset märkivate tumedate joonte näol. Tundub suisa võimatu, arvestades et hetkel pea lätteks kokkukuivanud jõgi peaks sellisele kõrgusele jõudmiseks ca 4-5 meetrit yle oma hetketaseme tõusma.
Uskumatul kombel oli meie sohver kokkulepitud tunnil, pisut enne päikeseloojangut, minuti pealt kohal ja toimetas meid linna tagasi. Kindlasti oli oma osa selles, et Ahouli'sse saabudes maksime sohvrile kolmandiku, jättes ylejäänu niiöelda kindlustuseks. Ma ei hakka mainimagi, et hiljem juurdemakstud 150 dirhamiga kadus tegelane Mideltis kui tina tuhka, selle asemel et liigsed 20 meile tagasi maksta - Maroko ju.
Igatahes Mideltist kadusime järgmisel hommikul esimese bussiga lõuna poole - läbi Er-Rachidia ja Erfoudi otse Rissani'sse välja. Rissani kujutas endast varemalt viimast tsiviliseeritud punkti enne planeeritavat kõrberännakut Erg Chebbi dyynide vahele. Erg Chebbi on yks neist ainukestest kohtadest Marokos, kus on võimalik näha tyypilist Sahara liivakõrbe ehk siis automaatselt ka yks peamisi turistilõkse.
Otse Erg Chebbi dyynide kõrval asub väike Merzouga nimeline kyla oma arvutute kämpingute ja võõrastemajadega. Pikka aega valetatud Rissanis turistidele, et asfalttee Merzougani pole veel valminud - tähendab, vaja maksta kohalikele enda jeep'iga kohaletoimetamise eest. Kui see pläma viimaks usutavuse kaotas, rakendati kohati teeviitade varjamist ja rikkumist - mida iganes, et vaid turistid omal käel kõrbejalamile teed ei suudaks leida.
Eelnevate meetodite jätkuna keelduvad nyyd Rissani teejuhid tunnistamast teatavaid Merzouga öömaju, millised neile piisavalt vahendustasu ei taha maksta - ehtsad maffia mantlipärijad.
Peale lyheldast söögipausi hankisime endile Rissanis kaks kohta Merzouga poole sõitvas minibussis. Algul lubas yks organiseerija sõidu kahe peale 10 dirhami eest, kohale jõudes maksime peale mõningast jändamist juhile kokku 20, mis tagantjärele ka õigeks taksiks osutus. Rissanis seljakotte autosse tõstes nõuti meilt alustuseks juba teist samapalju pagasi eest, ent leebuti ootamatult kiiresti, kui me selle peale õlgu kehitades minema hakkasime astuma. See on muide nõks, kuidas Marokos (ja kindlasti mujalgi) suur osa tingimisi sulle sobiva lõpptulemuseni jõuavad - kui sa ebaõnnestunud kauplemise lõpus kindla plaani ja ryhiga end lahkuma asutad, soostub enamus myygimehi viimase pakkumisega. Seejuures on aga tähtis, et sa tõepoolest ka oleksid valmis tehinguta lahkuma, igasugu vembud ja kavaldamised nähakse enamasti läbi.
Päikeseloojangul sõitu alustanud, jõudsime paarikymne kilomeetri kaugusel paiknenud kõrbekylakeseni juba totaalses pimeduses. Yhe esimese inimesena kohtasime sealmail Prantsuse neiut Amelie'd, kes jutustas et oli esmakordsel kõrbeskäigul sellesse sedavõrd ära armunud, et ostis viimaks endalegi kaamli ja veedab nyyd suurema osa aastast Merzougas.
Amelie juurde tuleme tagasi aga pisut hiljem.
Tingisime endile eelseisvaks ööks berberite majutuskohas 100-dirhamilise 2-inimese toa lõpuks välja 60-ga. Samal õhtul veetsime pooltunnikese meie öömaja "äriberberiga", kes joonistas ja kirjutas välja kõiksugu erinevad pakkumised ja marsruudid kõrberännakuks. Erinevate variatsioonidega domineerivad kaks pakkumist - esimene neist kujutab lihtsalt kas päikesetõusu või päikeseloojangu aegset paaritunnist kaamlitega mööda dyyne vantsimist. Suurem osa klientidest aga, olles juba spetsiaalselt selle pärast nii kaugele kohale tulnud, ei kõhkle hetkekski ning valivad kõrberetke koos ööbimise ja õhtu- ning hommikusöögiga oaasis. Kõik see on ju väga tore ja algul ootasime meiegi elevil oma kõrbe-kaamli-oaasi-paketti, ent mida edasi, seda jaburamaks ja vastumeelsemaks see kõik näis muutuvat.
Kasvõi juba asjaolu, et istud ymber laua "autentse" turbanis berberiga, kes professionaalse reisiagendi vilumusega täpsed distantsid, kestvused, tingimused ja hinnad kiirelt paberile kannab. Selle byrokraatia ja pedantsuse eest ma ju Londonist ummisjalu põgenesingi.
Samuti oli tegu yhe vähese kohaga, kus igasugune tingimine näis täiesti võimatu olevat - niipea, kui pyydsime hinda pisut madalamaks rääkida, vastas härra reisiagent sellele kas retke lyhendamise, einete ärajätmise või muu sarnasega.
Hiljem saime Amelie käest teada, et täispaketi eest nõutavast keskeltläbi 400 dirhamist e. umbes 575 kroonist tervelt veerand läinuks klientide vahendaja kukrusse, olgu see siis suvaline poepidaja või isehakanud Rissani giid. Teise saja oleks kasseerinud kaamliomanik, kolmanda saja söögivalmistajad ja -pakkujad ning viimased 50-100 oleks läinud giidi (loe: kaamli nööriotsas tarija) taskusse.
Igatahes meie jaoks olid mistahes pakutud variatsioonid ja hinnad ebasympaatsed ning yhtlasi kasvas jätkuv ebarahulolu selle turistide lypsirattaga. Ei aidanud ka põgus ringkäik kyla peal ning alternatiivsed hinnapäringud, taksid pysisid dirhami pealt samadena kõigi teenusepakkujate puhul. Nagu Amelie hiljem mainis, võiks yhe teenusepakkuja hinnalangetamine talle kaasa tuua tõsiseid probleeme teiste poolt. Maffia, noh.
Järgmisel päeval kyla peal järjekordseid pakkumisi otsides komistasime taas Amelie peale. Viimaks pakkus neiu välja, et võib meid mingisuguse väikese summa eest jalgsi dyynide vahele viia. Kuna me selleks hetkeks olime Siimuga nagunii jõudnud otsusele, et kuradile kaamlid ja kuradile oaasid, lähme ronime siis dyynide keskele omal jalal, olime pakkumisega päri.
Ameliele maksime "giiditeenuse" eest kahepeale 50 dirhamit. Nagu peagi selgus, oli tegelikult ka see täiesti yleliigne ning me oleks pimedaski omal käel sellest suurest liivakastist tee välja tagasi kylla leidnud. Aga see selleks - Maroko kontekstis mõjub meeldiv vestluskaaslane, kes sulle koosveedetud tundide jooksul mingeid tarbetuid tilinaid ei yrita pähe määrida, kui sõõmukese kosutava veena keset kõrbekuivust. Sestap võib öelda, et see 50 dirhamit läks vähemalt õigesse tasku.
Niisiis pudel vett näpus, tahvel shokolaadi taskus ja parajalt mehistunud välimuse ning olemisega (mida justkui nimest ei järeldakski, mis :P) Amelie teejuhina - nii sisenesime oma elu esimeste liivadyynide vahele.
Umbkaudu pooleteist tunni pärast, jõudnud yhe kõrgeima dyyni harjale, purunes kõrbeillusioon viimaks lõplikult. Erg Chebbi näol on nimelt tegu umbes 3-4km laiuse ja ehk 25km pikkuse kitsa kõrbetaskuga, mille naeruväärsest väiksusest saad adekvaatse pildi alles dyyniharjal seistes, kust "kõrbe" mõlemad ääred pea kiviviskedistantsi kaugusel näivad olevat.
Ka oaasi-mõiste omandas siinkohal uue tähenduse. Kujutluspildis mystilise paradiisisaare kuju omandanud oaas osutus tegelikkuses kõrbeäärest ehk paarisaja meetri kaugusel asuvaks paariks poolkuivanud palmiks, käputäieks põõsasteks ja hulgaks "autentsete nomaadide" telkideks.
Seda jaburam oli samal ajal selle 4km laiuse liivariba peal näha ca 20 kaamelist koosnevat vähemalt 3 erinevat turismigruppi, kes parasjagu nautisid oma ainulaadset loksumist keset ääretuid kõrbeavarusi.
Ärge saage must valesti aru - dyynid (niipalju, kui neid oli) olid lummavad ning päikeseloojang kõrbes asja väärt, ent see liivakasti-turisti-manufaktuur tekitas kyll täielikku vastumeelsust. Oh õnne, et me lõppkokkuvõttes selle kõige õnge ei läinud.
Kuna aga kell on tiksunud Eesti aja järgi 3:15 ja kuri interneti-mees tahab meid viivitamatult oma asutusest välja visata, jääb ylejäänud fotomaterjal järgmiseks korraks.
Adios.
