kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Suvi on selleks korraks läbi ja tollased seiklused taandunud unustamatute mälestuste lahtrisse. Sellega võib ka ametlikult punkti panna kj kaadrikarbile ning trummipõrina saatel alustada volume kahega.
Nimelt kulgesid asjad võrdlemisi kiiresti ja Eestisse naasemine jäi sedakorda üsnagi põgusaks kodusviibimiseks. Juhtus kuidagi niiviisi, et elan ja õpin nüüd Londonis. Eks näeb, kauaks või mis üleüldse edasi saab... I'll just go with the flow... day by day.
Tähendab see siis seda, et 'kj kaadrikarp' taandub oma ajutise reisi(foto)päeviku staatusest ning jätkab puhtakujulise Londoni-elul põhineva fotolehena.
Aga enne sõnakraani lõplikku kinnikeeramist ma lihtsalt PEAN paari teravama sõnaga ära mainima saare-elanike seni silma jäänud nürimad nõmedused.

>>> Püha taevas, kas mandrilt äralõigatuse tõttu pole tõepoolest senimaani brittideni jõudnud fenomenaalne avastus, et külma/kuuma vett on võimalik genereerida ÜHEST ja SAMAST kraanist. Imetore on ühel käel vaikselt põleda lasta, kuni teine lillaks tõmbub ning siis püüda ette kujutada, et kokku peaks see nüüd enam-vähem parajana tunduma.
Vähe sellest, kraanikausid on tihtipeale kastmekausisuurused - ütlemata nauditav on näiteks räpases ja haisvas avalikus tualettruumis käsi NÜHKIDA vastu baktereist kubisevat valamut, sest muidu need ei mahuks lihtsalt kraani alla ära.

>>> Isegi Türgi ja Iraani keskaegsetes kolgastes, kus majad on püstitatud savist, sõnnikust ja samblast, on võimalik oma telefoni- või akulaadija hõlpsalt kontakti pista. Aga 'arenenud' maailma südames - oo ei. Ning otseloomulikult maksab kõige tavalisem ühele otsikule mõeldud plastikadapterijulla ca 250 krooni. Muidugi mõista ei ole ma endale sellist 'luksust' veel lubada saanud ja igale elektrihankimisele eelneb kääriotstega pistiku kolmandast august mingisuguse vidina allasurumine, et õnnestuks oma standardotsik kontakti pista. Huvitav, palju paha-aimamatuid eurooplasi analoogsete protseduuride läbi igal aastal nõnda saareriigis tuhaks kärssab..?

>>> Ja otse-loomulikult ei või me kasutada parempoolset liiklust, nagu suurem osa arenenud maailmast, oo ei! No olgu, ma andestan sellised eripärad nt. austraallastele, kes elavad oma suurel laiul teisel pool maakera keset ookeani ja teevad tõenäoliselt enamikke asju vastupidiselt meile, aga Euroopa südames...
Olen suutnud end viia praktiliselt nii kaugele, et kolmest korrast ühel isegi meenub juba teed ületades esmalt vägisi paremale poole vaadata, ent selle peale hakkab häiret lööma alateadvus, mis karjub sisekõrva: 'Mees, mida sa teed?!? Üle kahekümne aasta on sind õpetatud esmalt VASAKULE vaatama'. Ja tänavale astun lõppkokkuvõttes siiski totaalses segaduses ja vaikset palvet lugedes. Silmad avan alles ühes tükis üle tee jõudes.

>>> Mina veel arvasin, et ma olin rüblikuna paras nuhtlus ning peavalu õpetajatele. Nagu mu majakaaslasest algklasside õpetaja aga jutustab, on UK-s reegliks see, et tunni ajal jooksevad kõik ringi ja lihtsalt taovad ning klobivad üksteist. Meie omal ajal ootasime vähemalt vahetunnini O_o.
Samuti jooksevad rüblikud vahel ringi nt. supermarketites ja taovad oma samuraimõõkade/tapeedirullidega kõikvõimalikke pakendeid - see seletab, miks iga teine karbitäis maisihelbeid lootusetult lömmis on.
Või siis urineeritakse tohutu supermarketi peaukse ees ema käe kõrval rentslisse. Jällegi, meie läksime selleks tarbeks vähemalt nurga taha. Oh jah... Noorus on hukkas :)

>>> Lõpetuseks on ääretult mõnus öösel läbi vihma umbjalu joosta mõnesse lahtiolevasse poodi, et uus ?!elektrikaart?! osta, sest järsku kustusid majas kõik tuled (kindlasti KESET söögivalmistamist) ja elekter sai otsa. wtf?

Niipalju aga sellest... aitab verbaalsest vägistamisest...

kj kaadrikarp vol 2: london luubis on ametlikult avatud :)