kj kaadrikarp vol 6: Middle East in the Magnifying Glass

Niisiis, kuhu ma jäingi? Ahjaa, eurotsoon ning miniseelikud - tere tulemast Kreekasse. Mh..? Ah et kahe ja poole kuune paus? Kas tõesti?! Võtan süü omaks ja loodan vaid, et keegi meid ootamatust katkestusest tingituna juba surnute hulka liigitada ei jõudnud. Aga mis ma ikka oskan öelda - nigelate asjaolude, inimliku laiskuse ja Eestisse tagasijõudmisest tekitatud kainestava mõju koostulem. It's just me.
Vabandused on üleliigsed - kahetsusväärsel kombel on juba suurem osa Internetist ummistunud sisutu hala ning 'verbaalse kõhulahtisusega ' (copyright by Tiit Veermäe), ning ma ei tahaks tõepoolest olla üks neist ägavatest hädaldajatest.

Et alustada 'uue asjaga', tuleks vanal siiski kuidagimoodi otsad kokku tõmmata, nii et katsun siinkohal ära tuua meie viimase etapi teel tagasi Eestisse. Loomulikult on märkimisväärne vahe, kas juhtumistest kirjutada veel värskelt selle kõige sees viibides või 2,5 kuud hiljem soojas voodis mugavalt laptopi taga klõbistades - õnneks olid erksaimad elamused ning segaseimad seiklused selleks ajaks juba selja taha jäänud, kui tagasiteel taaskord Kreekasse olime jõudnud. Mis aga mingil juhul ei tähenda, nagu meil oleks igavaks läinud ;) Niisiis...

(Euro)bürokraatia naeruväärsused tabasid meid juba Türgi piiripunkti läbides. Nõutud templid passi saanud, tahtsime nagu kombeks, jala läbi 'puhvertsooni' Kreeka passikontrollini jalutada. Hmm, guess again! Jõudnud vaevalt 10 sammu astuda, tõkestas meie tee hämmastunud sõdur ning tegi meile puust ja punasest ette, et jala on rangelt keelatud piiritsooni läbida. Üritasime selgitada, et me hääletasime piiripunktini ja meil tõepoolest ei ole autot, mille peale sõdur soovitas soojalt taaskord pöidlad püsti ajada. Absurd! Mis meil muud üle jäi - proovisime hääletada, ent piiritsoonis, kus läbilaskevõime oli muuseas üks auto viie-kümne minuti peale, ei osutunud see just parimaks lahenduseks. Üritasime sõdurit veenda meid Kreekani eskortima, ent nii magus mesijutt, kui jalaga vastu maad põrutamine jäid vastuseta. Viimaks peatus meie ees kurvasilme Mercedes ning ükskõikne sohver viipas, meie kottidele viidates, avatud pagasiluugile. Kordasime taas pantomiimi, mis seisnes tühjade rahakottide dramaatilisel kombel tagurpidi raputamises, ent taksojuhti ei paistnud see häirivat. Mis siis ikka, hüppasime sisse ja 5 minutit hiljem olime seal, kus vaja. Kurat teab, kas tegu oligi tasuta 'liini'takso teenusega, või oli see meie kustumatu sarm, mis sohvri südant peibutas.

Mis oli aga kindlamast kindlam, oli see, et meid läbi terve Türgi saatnud hääletamisõnn oli nüüdseks läbi. Vahetult Kreeka-poolse piiripunkti läbinud, olime sunnitud üle 3tunni keset maanteealgust lösutama, kuni viimaks pimedas esimese, vaid paarikümne kilomeetri kaugusel olnud asulani jõudsime. Tähistamaks oma tagasijõudmist Euroopa Liitu, kinkisime endile öö Alexandroupolise linna internetikohvikus. Võtsime seda kui 6eurost magamisvõimaluseta hotellituba, millega kaasnes meeldiv internetikasutusvõimalus - kübermaailma avarustes ekslesime järgmise päeva lõunani. See muidugi tähendas seda, et ka järgmine päev justkui libises käest, sest jõudsime end napilt randa lohistada ja täis õgida, kui juba uinusime põletava päikese käes. Alles õhtu hakul saime maantee äärde ning keskööseks jõudsime kohaliku naaritsakaupmehe autos Kavala kanti. Üritasime küll otse edasi Thessalonikisse välja hääletada, ent peale tulutut pooleteisetunnist maantee ääres vegeteerimist leidsime, et on targem end magama keerata. Nagu tellitult juhtus teepervel vana mahajäetud bussivrakk vedelema, mis mõjus enam kui ahvatleva ööbimispaigana. Äärmiselt käepäraseks osutus ka bussis vedelenud vana hari, tänu millele saime vahekäigu hõlpsalt tolmust ja klaasikillupurust puhtaks lükata.

tegelikult oli bussilogusid koguni kaks, nii et peavarju oleks leidunud ka märksa suurema-arvulisele seltskonnale

Hommik kulges meeldivalt - pea 10 minutit peale magamiskottide kokkukeeramist istusime soravat inglise keelt kõneleva kreeka noormehe autos. Poiss ütles otse, et ta lihtsalt ei saanud meist mööda sõita, teades et kui tema meid peale ei võta, siis me sinna ka jääme. Pessimist? Vist isegi mitte, pidades silmas, et lõppkokkuvõttes paigutasime Kreeka läbitud maade hulgas hääletamisvaenulikkuselt esikolmikusse. See hommik jätkus aga meeldivalt - juba mõne aja pärast istusime noormehe rannal asuva emakodu verandal, tühjendades isukalt värskete saadustega täidetud puuviljavaagent. Peale kosutavat ujumist Egeuse meres viskas armastusväärne võõrustaja meid ühes ema tehtud võileibadega tagasi maanteeäärde, olgugi et meil oleks sinna vaevalt viis minutit jalutada olnud.
Peale järjekordset (paari)tunnist pausi näkkas meil Thessaloniki poole suunduva kanafarmeriga. Pean tunnistama, et pole eales varem ega ka peale seda sõitnud niivõrd külmavereliselt ja küüniliselt liikluseeskirju eirava sohvriga. Enamus ajast liikusime stabiilselt, spidomeetriosuti 180kilomeetrist tunnikiirust märkides skaala lõpus vibreerides. Siinkohal ei tohiks kindlasti unustada mainida, et tegu oli vana pick-up loguga, mille kast oli äärest ääreni tibupuure täis laotud.
Sel sõidul olin ka oma elu esimese topeltmöödumismanöövri tunnistajaks ehk siis praktiliselt teepeenart kasutades tuiskasime mööda omakorda eessõitjast möödumisel olnud autost.
Ometi jõudsime igasuguseid seaduspärasusi eirates terve nahaga Thessalonikini. Õnneks/kahjuks juht linna sisse ei sõitnud ja pani meid maha suvalise maanteeotsa juures. Peale mõningast kõmpimist olime õige Makedooniasse juhatava teeotsa peal ning jätkasime hääletamist. Loomulikult edutult.
Hea seegi, et hetkeks, kui olime valmis juba paari küpsise või šokolaadi eest tapma, avastasime endi selja tagant (kus me olime tund-paar juba vedelenud) pisikese viljakandva aprikoosipuu. Viljad polnud just kõige küpsemad, ent sellest hoolimata oli see tol õhtul jumalik leid. Öö saatsime mööda sealsamas tee kõrval olnud mingisuguse veepuhastusjaama-putka lävepakul, seltsiks maailma kõige väiksem koer. Putkavalvuriks oli jäetud nimelt kuune? koerakutsikas, kes agaralt ringi ukerdas ning sääski ja konni nosis.

ärge laske end eksitada - pildil näeb see tegelane oma tegelikke mõõtmeid arvestades lausa hiiglaslik välja!

Hommikul oli meil õnne ning suhteliselt kiirelt jõudsime Makedoonia piirini, millele järgnes reisi kõige haletsusväärsem hääletamiskatse. Koht iseenesest pidanuks olema pea ideaalne - maandusime oma kottidega maanteealgusesse vahetult peale piiripunkti, ühesõnaga meist pidid mööduma kõik riiki saabuvad autod ja samas oli nende kiirus veel ka suhteliselt tühine. Well... teoreetiliselt võis tegu olla perfektse kohaga, ent miskipärast polnud me veel ka viis tundi hiljem meetritki edasi liikunud. Hääletamise mõttes oli tegu täieliku katastroofiga, päevitamise poole pealt kujunes Makedoonia jällegi jumalikuks - sealsamas maanteepervel tabas meid ootamatult terve reisi kuumimaid päevi.
Niisiis, viis tundi hiljem suutsime viimaks oma sulanud kehad asfaltilt üles korjata ning mööda maanteed põhja poole kõmpima hakata. Viimaks, peale viite kilomeetrit ja ühe viinamarjasalu rüüstamist ei suutnud me oma õnne uskuda, kui üks auto tõepoolest PEATUS. Vähe sellest, tühi pagasiruum, mugavad istmed, töötav konditsioneer ja sorava inglise keelega juht - antud hetkel moodustasid need 4 komponenti meie jaoks paradiisi.
Tegu oli illegaalselt töötava pikamaa-taksojuhiga, kes oli teel Skopjesse. Eelnevalt oli meil küll olnud plaan Makedooniat läbides ka Skopjes ringi vaadata, ent kuna päike oli juba loojumas ja me siiralt soovisime sellest "ametlikult-kogu-suve-KÕIGE-hääletamisvaenulikumaks-kujunenud-riigist" võimalikult kiiresti lahkuda, palusime endid Skopje poole keerava tee otsal maha panna ja jätkasime mööda maanteed põhja poole jalutamist.
Kusjuures, paluks tähelepanu, kätte on jõudmas kogu reisi üks absurdsemaid hetki - inimtühja maantee ääres, keset pärapõrgut, avastasime suvalise maanteeäärise pealt sulaselges eesti keeles kritseldatud teate: "MASENDAV" "See, kes seda loeb ja aru saab, on eestlane! Hahaa" "AUTOSTOP, MITTE".
Jätsime ka omalt poolt maha paar pisut sisukamalt konstrueeritud lauset ning minu blogi-aadressi. Kui kunagi juhtub seda juttu siin lugema inimene, kes leidis selle aadressi tolle Jumalast-põlatud maantee äärde jäetud kirjutise peale, siis anna palun endast teada. See oleks järjekordne hetk, kus saaksin tõdeda, et "maailm on ikka kuratlikult väike".

Teades, et meil ei tohiks riigipiirini olla rohkem, kui 30 kilomeetrit, jätkasime temporännakut valdavalt tühja maantee ääres veel ka kottpimedas. Seitse kilomeetrit hiljem maandusime viimaks tee äärde hingetõmbepausile. Nagu me Makedoonias veel küllalt poleks pidanud kannatama, möödus meist järgmisel hetkel politseiauto.. peatus.. ja tagurdas.
Uuriti, kust tuleme-kuhu läheme ja heideti passidele/templitele pilk peale. Selle asemel, et lahkuda, jäid politseinikud sinnasamma suitsu tõmbama ja endid kahe hääletava eestlase jälgimisega lõbustama. Ja ennäe - järgmine auto tõmbaski teeserva. Juhiks oli keskealine naine, keda minu vene keeles pursitud seletused näisid segadusse viivat. Selle peale loivas ka politseinik lähemale ning seletas naisele veelkord, kes me oleme ja et kas too saaks meid äkki piiriäärse Kumanovo nimelise asulani visata. Õnneks just sinna naine suunduski ja nii oli meil õnnestunud hankida auto praktiliselt liiklusetu kottpimeda Makedoonia maantee äärest. Kusjuures märkimisväärne on see, et tegu oli 2 kuu jooksul ühe ainsama keskealise naisterahva/pereemaga, kes meile küüti pakkus. Tõenäoliselt peatus naine seetõttu, et oli meie viibete ja politseiauto nägemise peale eeldanud, et midagi on juhtunud ja kui juba politseinik ise talle emakeeles seletas, kes-kurat-me-oleme, oleks veidi narr olnud lihtsalt ära sõita. Igatahes - lõpp hea, kõik hea. Öö veetsime Kumanovo äärse bensiinijaama parklas telkides ja hommikul, kaubelnud endale jaamas tankinud taksojuhilt välja 2,45€ sõidu piiripunktini (mis oli siiski veel ca 10km eemal), kadusime sest riigist, kus kurat. Kokkuvõttes võttis meilt Makedoonia läbimine, millele olime arvestanud ajaliselt kaks-kolm tundi ja koos Skopje külastusega (kuhu me ei jõudnudki...) max. pool päeva, umbkaudu kakskümmend neli tundi.

Hästi meielik oli ka see, et tegelikult ei Makedoonia ega Serbia poole teel olles polnud meil aimugi, kas me üldse viisadeta neisse riikidesse pääseme; kas viisat vajadusel üldse piirilt väljastatakse; palju viisa meile maksma võiks minna. Ja loomulikult polnud meil ka sentigi sularaha, millega vajaduse korral viisa eest tasuda. Oleks muidugi võinud selle kõik viie minutiga Türgis või Kreekas (kus me istusime internetis ju 12 tundi!) välja uurida, ent miks end vaevata - nii ei ole ju põnev :)

Õnneks oli nii Makedooniasse, kui Serbiasse sisenemine Euroopa Liidu kodanikele prii ja viisavaba ja nii olimegi 24. juuli hommikul läbinud Serbia piiripunkti, mille järel meid tervitas maantee ääres liiklusmärk kirjaga "Border passage presevo. For the persons who dont pass over the state border is forbodden to stav or to move". Eh?! Say what??

Ja nüüd, trummipõrina saatel, teen teile teatavaks ühe reisi suurimatest üllatustest. Võtsime taas sisse oma tavapäraseks kujunenud koha piiripunkti vahetus läheduses maanteealguses ning valmistusime pikaks ootamiseks, kui järsku peatus auto. Kummardusin avatud akna juurde ja hakkasin, juhile suurt tähelepanu pööramata, vene keelt purssides seletama, kes-kust-kuhu. Kui ma viimaks oma lingvistilise kangelasteoga ühele poole sain, vaatas sohver mind pika näoga ning küsis seejärel korralikus inglise keeles, kas ma ei mäleta siis teda - ta olevat ju meid eile sõidutanud. Ja usu või ära usu - tõepoolest oli tegu sama pikamaataksojuhiga, kes eelmisel päeval Serbias meie kaitseingliks oli kehastunud. Sellise situatsiooni võimalikkus iseenesest oli niivõrd kaduvväike, et ma polnud juhile õieti otsagi vaadanud, kui hakkasin juba oma vigases vene keeles meie hääletamissoovi seletama.
Igatahes saime pea 100kilomeetrit edasi ja meie hääletamisportfolios on nüüd ainukordne juhtum, kus sama juht on meid kahel järjestikusel päeval kahes erinevas riigis sõidutanud. Beat that!

Järgmisena noppis meid üles kohalik meesterahvas oma umbkeelse temperamentse isa ning maailma kõige pisema autonökatsiga. Kuna pagasiruum oli pungil täis, olime sunnitud endid koos kottidega tagaistmele suruma - ning seekord oli seal liialdamata niivõrd kitsas, et kohati oli vastu rindkere surutud koti tõttu raske hingatagi. Autojuht seletas, et kui me tahame, siis võib ta meid maha panna Leskovicis (mille ta tituleeris ametlikult Serbia igavaimaks linnaks...), kust me saaksime imeodavalt imehead Serbia rahvustoitu. Meil polnud kõhud just tühjad, ent mehe propaganda oli veenev ja nii otsustasime asja ära proovida. Mõeldud, tehtud - ja loomulikult peatas mees Leskovicisse jõudes auto mingi kuradi burgeriurka ees! Seda kõike peale seda, kui me olime viimased veerand tundi seletanud, et meil tegelikult kõhud ei ole tühjad, aga kui just tegu on kordumatu Serbia rahvustoiduga, siis olgu peale.
Ostsin solidaarsusest ühe neetud burgeri, sest meie sohver ise oli püstiõnnelik ja äraütlemata uhke meie siiatoomise üle. Õnneks oli ta piisavalt tore, et meid ka tagasi linnaäärde maanteeservale viskas.
Muide, see burger osutus isegi uskumatult maitsvaks ja ületas minu jaoks vist-et-isegi-kõik 'korporatsiooni-kettide' burgerid, mida ma elus proovinud olen.

Serbia maastikke meenutades kasutan siinkohal võimalust ja teen üleskutse, et kõiksugu B-klassi õudusfilmide tootmine viidaks USAst kogu täiega üle Serbiasse - kõik need otsatud ja ääretud päevalilleväljad ning maisipõllud oleks ju ideaalne võtteplats põlve-otsas-nokitsetud-kodu-horrorile

Belgradi jõudsime kahjuks pimedas ja ei pidanud enam mõttekaks kesklinna kaema minna (ei tea, kas jäime ka millestki ilma..?). Pakkisime oma vesipiibu teeäärse söögikoha ees lahti, einestasime kergelt ja kõmpisime lähedalasuvale ristmikule edasi hääletama. Linnas sees; suurel ristmikul; pimedas - taaskord olid kõik asjaolud meie vastu. Mingil hetkel jalutasin kõrvalolevasse parklasse, eesmärgiga tutvuda autos suitsetavate tütarlastega ja manipuleerida nad seejärel meid vähemalt linnaserva viskama - miskipärast ei tekitanud meis suurt vaimustust mõte telkida Belgradis sõidutee kõrval. Tüdrukutest kasu polnud, pealegi väitsid nad, et neil ei ole bensiini ja nad tulid autosse lihtsalt suitsetama (see on vist see pop ja noortepärane Belgradi meelelahutusviis), ent üle õla kiigates märkasin järsku, et Siimule on tee äärde tekkinud kummaline mundris seltsiline.
Usu või mitte, aga kes-teab-kust oli meie kõrvale tekkinud noor politseinik, kel oli samuti plaan põhja poole koju hääletada. Meie uus sõber ei näinud just väga vaimustuses olevat faktist, et hääletajaid on kolm, ent mis teha - pealegi olime meie seal enne ja kohta naljalt käest anda igal juhul ei plaaninud. Mingil hetkel palus politseinik luba mobiiltelefoni kasutada, et oma vennale sõnum saata. Jutu jätkuks küsinud, mis ta vennale kirjutas, saime vastuse - "Palusin tal enda asemel homme tööle minna, kui ma hommikuks ei peaks koju jõudma".
Nimelt oli meie sõbral väidetavalt kaksikvend, kellega nad koos politseiakadeemia olid lõpetanud ja aeg-ajalt üksteist tööpostil asendasid, kuna keegi ei suutvat neil vahet teha :)
Ühel hetkel näis meie kergelt ebaleval semul üle viskavat, otsustava liigutusega haaras ta taskust vormimütsi ning surus selle pähe - žest aitas, sest praktiliselt järgmine auto peatus. Politseinik rääkis mõnda aega juhiga ja viipas seejärel meile - "Tulge, poisid. Lähme!". Hilisõhtul, pimedas, linna piires hääletades saada auto kolmele inimesele - pole paha, tundub et mundrist oli siiski kasu.
Järgnes situatsioonikomöödialik reis keskealise abielupaari väikeautos, mille tahaistmele olime tihedalt surutud meie kaks ja politseinik. Mingil hetkel lasi armastusväärne pere-ema autos saiapätsid ringi käima ja nii me istusime seal tagaistmel kolmekesi, nohisesime ja järasime paljast saia.

Jõudnud järgmise suure linna, Novi Sad-ini, pandi meid teeservale maha - politseinik sammus kodu suunas ning meie proovisime edasi hääletada. Umbes poole-kolmveerand tunnise ebaõnne järel plaanisime just maisipõllu vahele magama minna, kui järsku eemalt ilmus kätega vehkides välja tuttav mundris kuju. See oli meie armas politseinik, keda (kaksik)vend oli meie maanteeserva jätmise pärast hurjutanud ja kellel siis süda oli nii valutama hakanud, et tema polnud und saanudki ja oli nüüd taksoga meile järele tulnud, et meid enese juurde viia.
Jõudnud politseiniku juurde, saime osaks meeliülendavale vaatepildile - pole elus varem kohanud nii värvikat korravalvuritepaari. Elavama pildi saamiseks lisan siis, et tegu oli 18aastaste kaksikvendade/noorpolitseinikega, kel kummalgi oli lumivalge nahk, tulipunased juuksed ja nägu paksult täis tedretähne. Ühesõnaga, väljanägemiselt sobinuksid vennad ükskõik millisesse mängufilmi stereotüüpse nohiku rolli kandma, ent tegelikult osutusid nad ühtedeks lahkemateks ning toredamateks reisi jooksul kohatud sellideks.
Meie silmadele avanesid ka pildid pöörastest Politseiakadeemia marihuaanapidudest. Nimelt pooled Akadeemia kadettidest olevat kanepit suitsetanud; teine pool jälle ei tohtinud sest haisugi ninna saada :)
Vestlus venis vist hommikul kella kuueni, kuni meiega eelnevalt koos hääletanud vend pidi tööle minema. Tegime kolmetunnise uinaku ja läksime seejärel teise vennaga väikesele ringkäigule Novi Sadi peale.

üle pika-pika-pika aja täheldasime taas tuttavaid koduseid tundeid ning kohati oleks nagu kõndinud mõne Eesti väikelinna tänavail

jõgeva? lihula? mustvee? ei, novi sad

enne kohalejõudmist oli nagu mingi kerge abstraktne paranoia Serbia ees, ent nende 2 päevaga sai see kui peoga pühitud. Vastupidi, Serbia jättis kokkuvõttes isegi ühe funky'likuma ja groovy'ma mulje. Koht - mida kindlasti tuleb põhjalikumalt avastada - ehk juba 2007a. suvel EXIT festivalil Novi Sadis

Linnaekskursioon lõppes vesipiiburingiga Novi Sadi vanalinna peaväljaku ääres. Meie sõber oli juba pikka aega tahtnud vesipiipusuitsetamist järele proovida, ent polnud siiani võimalust saanud. Nii ei tekkinud pikka kõhklust, kui oli vaja otsustada, kas piip korterisse jätta või kaasa haarata.
Kerge peapööritus, tühi kõht, kummaline apelsinimahl ja esimene vesipiibusuitsetamine kokku mõjusid aga noormehele kergelt ülevoolavalt ning vaevalt suutis ta pealtnäha muuseas huulte vahelt "I don't feel so good" välja pigistada, kui järgmine hetk nägime teda peadpidi prügikastis koogutamas ning südamest... või siis maost... aga tulla laskmas.
Ehk oleksime juba varem märganud kerget näost kaamenemist, kui ta juba sünnipäraselt nii pagana lumivalge poleks olnud. Kui see väike intsident aga välja arvata, oli noorpolitseinik vesipiibust vaimustuses ning lubas endale ka ühe hankida.
Eskortinud ta tagasi korterisse ja jätnud end välja puhkama, haarasime taas kotid selga ning läksime tagasi tee äärde. Muuseas käisime läbi otse linnaserval maanteeääres paiknevast üüratust supermarketist, mille valik ja suurus olid vist kõige-kõigemad, mida seni ühegi riigi üheski supermarketis kohanud olen. Enamike riiulite ja lettide vahel oleks võinud rahulikult sõiduautoga liigelda. Ja need fantastiliselt soodsad hinnad...

Bosniast, Horvaatiast ja Sloveeniast jäi meil see suvi kahjuks läbi käimata - aeg hakkas vaikselt tagant pressima ja ka rahad olid omadega otsakorral. Nii korrigeerisime oma esialgseid plaane ja jätkasime liikumist põhja poole. Kuna meil oli aga plaan enne Eestisse tagasipöördumist veelkord Amsterdamis sõpru külastada, seadsime Ungari, Slovakkia ja Poola asemel hetkel kursi Ungari, Austria ja Tšehhi suunas.
Õnneks vedas meil Novi Sadist minema hääletades suht kiirelt autoga, mis meid öösel kella kaheks-kolmeks läbi Austria lõigates otse Viini välja viis. Muuhulgas läbisime Serbia põhjaosas lauskmaa, mis ca tuhande kilomeetri laiuses ümberringi praktiliselt peegelsiledana pidi laiuma. Milline sürreaalne kontrast ääreni mäestikulisele Türgile.
Ei saa mainimata jätta ka teist kummalist kogemust teel Viini poole. Meie autojuhiks oli Bosniast pärit televiisoriparandaja, kes välimuselt küll pigem salaagenti või palgamõrtsukat meenutas. Seda kummalisem näis olevat tema meelelahutusmaitse - nimelt olime me sunnitud suure osa sõidust autosse paigutatud LCD-ekraanidelt jälgima/kuulama Bosnia uusaastaöö suurt gala-etendust.
Siinkohal olen suures osas sõnatu.. ütleme lihtsalt niiviisi, et kardetavasti näen veel aastate möödudeski verd tarretavaid luupainajaid neist estraadipaladest, tantsu- ja laulukavadest.

Niisiis, jõudnud kella 2-3 paiku Viini, leidsime raudteejaama vastas oleva pargi sobivaks ööbimiskohaks olevat. Paras hulk inimesi magas otse pargipinkidel või magamiskottidega tee ääres maas. Koht siiski ei tundunud liigset usaldust äratavat ja nii paigutasime oma telgi pisut varjulisemasse kohta puude vahele.
Hommikul ärkasime korraliku vihmasaju peale, vähe sellest - kuna olime juba ammu kaotanud lapi, mis mõeldud telgilaes asuva õhuava katmiseks saju korral, ladistas külm vihm ka otse keset telki. Laisad, nagu me olime, venitasime veel vähemalt veerand tunnikest ja alles väiksemat sorti tiigi tekkimisel telgipõhja tulime mõttele suvalise riidetükiga õhuava katta. Pead telgist välja pistes selgus viimaks, et vihmasaju põhjustajaks ei olnud seekord pilved taevas vaid hunnik neetud hommikusi sprinklereid. See seletas tagantjärele ka saju kummalisi hetkelisi vaibumisi, et moment hiljem taas paduvihmaks paisuda.
Kuniks sõber märterlikult oma keha kilbina kasutades meile lähima sprinkleri otsas seisis, tassisin/tarisin/lohistasin järjest kõik telgis vedelenud objektid ja viimaks ka telgi enda 10meetri kaugusele kuiva kohta. Parem hilja, kui mitte kunagi, eksole.
Igatahes hetk peale viimasegi vidina päästmist kostsid maa seest paar iseloomulikku klõpsu ja otse loomulikult kerkisid JUST kohas, kuhu äsja kogu meie varustuse olin evakueerinud, maa seest välja uued entusiastlikud sprinklerid. Olin sunnitud taas kogu päästeoperatsiooni kordama, samal ajal mõeldes, kui absurdselt kogu situatsioon sarnanes vana-kooli 'fetch-n-run' printsiibil ülesehitatud arvutimängudele. Tagantjärele mõistsime nüüd ka, miks kõik pargis magajad pinkidel või otse tee kõrval ööbisid.

Peale mõningast kuiva(ta)mist siirdusime sihitule linnaekskursioonile, mis aga ei tekitanud kuigi suurt vaimustust.

...

Võimalik muidugi, et peamine ning alternatiivne pool jäid nägemata ja kindlasti mängisid oma osa kergelt virilas meeleolus ka soonimakippuvad kotirihmad, aga põgusa pilgu läbi, mis Viinile heitsime, jättis linn sellegipoolest kuidagi kõrgi ja kinnise mulje ja ei kutsunud endaga lähemalt tutvust tegema.

VIP ühesõnaga

Nii olimegi juba õhtu hakul Austria-Tšehhi piiril, kus meile avanes üks idiootsemaid 'vabakaubandustsoone'. Plastmassist, papist ja millest-iganes kokku klopsitud elusuurused Hiina tempel, keskaegne kindlus ala 'Excalibur' jms. temaatilised monstrumid tekitasid oksereflekse. Kujutan ette, et sellega kõrvutades mõjuks Disneyland lausa hea maitse võrdkujuna.
Sissepoole kiigates kujutas nt. Hiina tempel endast 'Kadaka turgu', kus iga boksi haldas perekond hiinlasi, kes kõik täpselt sama hinnaga täpselt samu 'originaal'riideid müüsid. Pool tundi hiljem, kui olime läbinud piiripunkti ja hääletasime Tšehhi pool maantee alguses, saabus tööpäeva lõpp ning igast viiest mööduvast autost vähemalt neli olid pungil täis kojuruttavaid hiinlasi. Taas üsna kummastav vaatepilt suvalise maantee ääres Euroopa südames.
Muideks, siirad kaastundeavaldused kõigile Tšehhi piiri-äärsetel aladel elavatele kodanikele. Nii Tšehhi saabudes, kui ka sealt lahkudes tundusid mainitud asulad, neoonsiltide ja (pool)paljaid kiimas tibisid kujutavate reklaamtulpade hulga järgi otsustades, peamiselt koosnevat striptiisi-, massaažiklubidest ja bordellidest. Samuti võis Saksa piirile lähenedes maantee ääres metsaserval kohata palkidest püstitatud saunavälimusega kabiine, mille lahtises ukseavas vingerdas/aeles enamasti mõni pesuväel suitsu kimuv näkk.

isendeid Tšehhi maanteeäärsest kirevast liigistikust

Praha kohta jätkub aga ainult kiidusõnu - väliskihilt ehk sarnane Viinile, ent meeldivalt avatud, liberaalne ja... ODAV!
Praha tundub paigutuvat Amsterdamiga samasse kategooriasse selles suhtes, et linna jõudes kulub alati vähemalt poole kauem algselt plaanitust, enne kui sealt viimaks ka minema saad. Ja ka siis pole veel päris kindel, kas oli ikka vaja nii kiirelt edasi liikuda :)
Praha-ööl me telkima ei jõudnudki - polnud teha vaja muud, kui õhtul vesipiibuga linna südames asuvale Vanalinna Väljakule (perversne nimetus.. teab keegi paremat?) monumendijalamile maanduda ja mõnusad vestluspartnerid olid hommikuni garanteeritud. Kusjuures, tegelikult polnud öö jooksul platsil sugugi palju rahvast, ent me näisime mõjuvat kärbsepaberitena nendele vähestelegi, kes sinna sattusid ja tänu sellele polnud meil tõepoolest hommikuni suhtlusvaba minutitki. Muuhulgas läbis meie vestlusringi kodanikke Austraaliast, USA-st, Itaaliast, Sloveeniast, Iirimaalt ja Kreekast...

Tere

hommikust

Praha

Prahast lahkudes saime ka esimest korda suve jooksul meeldetuletuse ilmanähtuse, nimega vihm, kohta. Kui mitte arvestada siis hommikust sprinkleri-seiklust Viinis ning paari vihmaladinat Türgis, mis tollal jäid aga kummalisteks autoakna tagusteks võõrnähtusteks.
Saksamaa kohta ei oska kuidagi sõnagi öelda, miskipärast kipub Saksamaa alati väga kiirelt selja taha jääma keskmise kiirusega 180-200km/h. Go figure.
Ka Amsterdami-külastus jäi seekord enam, kui napiks. Nimelt selgus õhtul kohale jõudes, et kõik meie sealsed sõbrad olid kas levist, riigist või teadvusest väljas ning peale öö veetmist järjekordsel laste mänguväljakul seadsime viimaks kursi otse Eesti peale.

Damist lahkudes kasutasime sedakorda legendaarse ametliku hääletamispunkti teenuseid

Järelejäänud päevad Eestini läksid juba kui linnutiivul - kõik meie eesmärgid ja plaanid olid täidetud ning teoreetiliselt oli massiivne suvine ettevõtmine eduka lõpuni jõudnud, järgi jäi veel vaid ka formaalselt Eestisse jõudmisega finišeerida.
Saksamaa.. khm.. taaskord 180-200km/h :)
Seekord läks lausa nii hästi, et sama autoga saime läbi terve Saksamaa Lõuna-Poolasse Wroclawini välja. Kaldusime küll seetõttu kergelt kursist kõrvale, aga noor hollandlasest sohver, mugav-kiire auto ja hea muusika olid tõenäoliselt kursimuutust väärt.
Veetnud öö Wroclawi vanalinnas katedraali kaitsva pilgu all, jõudsime hommikul otsusele, et targem on Eestisse tagasi siiski eraldi jõuda. Pinged keesid viimaks lõplikult üle ja karikasse maandus viimane piisk. Tobe loomulikult, et see niivõrd viimasel hetkel toimus - tegelikult polnud suhted juba mõnda aega enam need mis varem, ja närvide säästmiseks oleks pidanud eraldi teed juppmaad varemgi jalge alla võtma. Lõppkokkuvõttes läks isegi väga hästi - kui ikka kaks kuud jutti sama inimesega 24h ööpäevas koos veeta, kipuvad pinged paratamatult tekkima, olgu siis tegu kuitahes hea sõbra või sarnase karakteriga. Viimaks ajab juba kaaslase iga väiksemgi harjumus või eripära praktiliselt vihast vahutama. Aga eks igaüks teab seda tõenäoliselt omast käestki.

Wroclawist läbi Varssavi Poola piiri äärde jõudsin umbkaudu keskööks. Samal hetkel, kui peale mõningast edutut hääletamist plaanisin end magama keerata, peatus pisike furgoon ning ideaalse juhuste kokkulangemisena oli tegu vanema Poola abielupaariga, kes olid teel sõprade juurda Vilniusse. Taas oli tegu mõningase kursist kõrvalekaldumisega, ent öö läbi liikuvale autole naljalt 'ei' ütlema ei hakka - samuti polnud edasise distantsi mõttes suurt vahet, kas jätkan hääletamist Kaunasest või Vilniusest.
Varahommikul vedas Vilniuses samuti ja sain veoautole praktiliselt linna keskelt bussipeatusest. Järgnes tundide viisi vene keele purssimist ja ei möödunud kaua, kui olin taas, pöial püsti, maantee ääres pisut maad enne Riiat.
'Lucky strike' jätkus - Poolast alguse saanud vaevaline venekeelne suhtlus oli selleks korraks läbi, kui mind võttis peale sorava inglise keelega noor ärimees, kes kiirustas Siguldasse ärikohtumisele ning transportis mind seetõttu väga mugavalt otse Riiast mööda. Tee peale jäi ka esimene Talinna peale näitav suunaviit, mille kohaselt koduni oli jäänud vähem, kui pool-tuhat kilomeetrit. Suve algul tundunuks see mulle veel tohutu vahemaana, ent nüüd - pea 2 kuud hiljem mõjus see praktiliselt kiviviskedistantsina.
Ja paar lühikest otsa ning üks mesilaserünnak hiljem õnnestuski mul sildiga "EST / TAHAN KOJU!" peatada eestlasest veoautojuht, kes oli teel Häädemeeste kanti. Häädemeestelt viskas mind teine sama firma sohver otse Pärnusse. Püüdsin küll mõnda aega Pärnust välja jalutada ning paralleelselt hääletada, ent läbi autoakende paistvad tuttavad ossinäod ja rullis nokatsid panid mind meelt muutma - milleks end viimase viiendikuga kiviviskedistantsist asjatult ruineerida. Hankisin liinibussi kesklinna ning absoluutselt viimase rahaga värske ajalehe, paar pirukat ning ekspressbussipileti suunal Pärnu-Tallinn. Kui klišeeline, kas pole :)

Viimase 24 tunniga suutsin läbida orienteeruvalt 1200kilomeetrit - sama hästi oli siiani kogu suve jooksul läinud vaid Türgis, kus me kahekesi analoogse kangelasteoga hakkama saime.
Nagu hiljem selgus, olime Eestisse jõudnud praktiliselt samal ajal. Läks aga mööda vist tubli nädal, kuniks närvid piisavalt puhanud olid ja sõbraga taaskord ka füüsiliselt kohtusime. Kulus ära.
Finiš!