viimati käisime seal Dimaga sügisel. tookord kohtusime kahe värvika selliga, kes tutvustasid endid, kui ülakorruse elanikke. uurisid, kes me sellised oleme, mis me tahame ja ega me ikka ei süsti. kirjeldasid veel elavalt, kuidas nad kord paar süstlasõpra läbi teise korruse akna siiasamma ukse ette põõsasse lennutasid ja pärast akna korralikult ära jälle klaasisid, andsid heakskiidu alumisel korrusel pildistada ja kutsusid lausa õhtuks külla - praegu polevat aega, töö vajab tegemist.. ja fraasi 'time is money' saatel ning kilekotitäite pudelite kõlksudes nad tookord lahkusidki. õhtul me tagasi ei jõudnud ja ka mitte järgneva poole aasta jooksul. nüüd viimaks läksime - uks oli maha murtud ja toad tühjad.. ainus, mis krussis habemega vennikest meenutas, oli aknalauale ununenud pardlipoiss. aga koht on hea, aknast paistab radisson sas. tall:nn.