linnugripiblog

Nõnda alustas oma surematut “Dekameroni” kõigi aegade kõige paremate jutuvestjate hulka kuuluv Giovanni Boccaccio. Nüüd teame, et katkuepideemia, mis oma tohutu lõikuse tõttu sai nimeks must surm, vähendas Euroopa rahvastikku tervelt kolmandiku võrra.

Ka kõige pessimistlikumate prognooside järgi maailmal linnugripi ja sellega kaasneda võiva pandeemiga nii hullusti küll ei lähe, kuid õudne on selle taudi peale mõelda siiski.

Linnugripil ja võimalikul pandeemial on keskaja laastavate katkudega ja ka 1918. a pandeemiaga võrreldes kaks erinevust: linnugripil on pikk peiteaeg, keskmiselt nädal, aga on olnud ka kauem - ja sel ajal on inimene juba teistele nakkusallikaks; inimesed reisivad kohutavalt palju ringi, prognooside kohaselt levib praeguse transpordisüsteemi toimimisel tapjaviirus ööpäevaga üle kontinendi, kust alguse saab, ja kolme päevaga üle maailma.

Teisisõnu on esmaspäeval veel kõik korras, teisipäeval sünnib näiteks Hiinas tapjaviirus, reedeks on viirus levinud üle maailma ja järgmisel pühapäeval hakkavad inimesed surema. Aga kui suur suremus on, seda ei tea keegi. Venelased on välja käinud, et nende kalkulatsioonide kohaselt surevad sajad miljonid kuni miljard, seega 5-15% Maa elanikkonnast.

Samas ütles üks Dekameronimaa Itaalia jahimees, et linnugripp pole midagi uut, seda on läbi aegade alati olnud ja sel aastal pole mitte midagi teistmoodi, kui vaid see, et meedias on tekitatud kära ja inimestes hirmu. Mis puutub kanalihasse, siis see ilmselt pole kunagi nii kontrollitud olnud kui praegu.

Pead ei tohi aga jaanalinnu kombel liiva peita ning lootes parimat tuleb igal juhul mõelda, kuidas vältida halvimat.

Sest linnugripi eest ei leia varju ka kõige varjulisemas villas, kui sellist tihedasti asustatud maailmas veel leida on.