eestlaste meenutused 1918a pandeemiast
üllataval kombel praktiliselt puuduvad ..
oma ema käest küsisin, tema on nüüd üle 60a vana - ütleb, et mitte midagi ei tea, elas maal ja seal küll mingeid jutte ei olnud..
arvas, et ju siis eesti maapiirkonnad vähemalt eriti kannatada ei saanud, inimesed elasid eraldatult ja ei suhelnud tihedalt, et kui midagi oli, siis linnades ..
ühe vastuse sain tutvusringkonda küsitledes
Vanaema mul siin sündind 1926 a, ja tema räägib, et kui mingid puhangud tulid, kuulutati kogu külas karantiin. Noja mõni ikka suri ära kah. Aga et põhiline oli range eemalhoidmine, isegi osad teed suleti. 1957 suri nende külas üks pere grippi.
vanarahvaravist:
Põhiline asi iga asja vastu oli viin – üleni viina visse, või viina ja äädika segu, millega üleni kokku määriti.
Peamised ravimtaimed oli pärnaõis ja raudrohi ja piparmünt (seda anti isegi sunniest saadik paar tilgakest). Kogu aeg joodi raviteesid. Mdx küüslaugust ei teatud siis veel midagi. Noja siis vanainimesed panid suhkrutükile peale eetrit ja sõid seda. Köha jaoks mesi, kummelitee. Angiini puhul pandi vee sisse tilk soola ja joodi, sellega kuristati kurku. Noja siis oli mingi kibe kollakasroheline löga, millega arstid kurku vatiga puhastasid, samas mõikas jubehästi ja valu oli kohe läind.
Aili Paju raamat pidada olema suht samasugune nagu vanasti käituti – st seal on need põhilised ravimtaimed välja toodud ja nende raviomadused. Vanaema on nüüd takkajärgi lugenud ja ütleb, et näe nagu meie ajal oli….
Ja siis vanaema räägib, et riietus oli hoopis teine- villast hästi palju ja see nagu hoidis tugevamana.