Rubriik: tramm

ma istun trammis ja sõidan kodu poole. mu süles on poekott, mille sees on muuhulgas kilekott pooliku lõhega. miskipärast pakkis tibi selle nii, et see kilekott oli punnis ja õhku täis ning et see mu mitte just suurde poekotti ära mahuks, pidin ma seda natuke suruma. seni, kuni üks kalaluu tegi kilekotti augukese, õhk välja tuli ning minu ümbrus haiseb nüüd kala järele.
üldse oli poes letis ilmselt mingi algaja tibi, järjekord oli segane (kümnekonna aastaga numbrisüsteemi ohvrid, nagu me oleme) ja kala kättsaamine võttis mingi määramatu aja. vorst, mida ma tahtsin, ei läinud süsteemist läbi ning Kalevi koorekohvi šokolaadi ma enam peaaegu et ei otsigi. tegelikult ikka otsisin, ette teada mõttetult.
tramm on hea koht mõtlemiseks. mul on tunne, et need mõtted on küll veidi moonutatud ja meenutavad neid, mis on peas vahetult enne uinumist. aegajalt reaalsusest väljas ja enamasti tunduvad geniaalsed. mida need siiski, ilmselt, ei ole. kusjuures naljakas on see, et näiteks bussis ja trammis tulevad mõtted on täitsa erinevad. tramm on – mingi teine dimensioon. ja ma ei räägi siinkohal kodanikest, kes seal on.
ma eraldun trammis reeglina täiesti sellest, mis mu ümber on, ja mõtted lähevad liikuma.
ma olin just enne sirvinud uut naisteajakirja, kus oli juttu bioloogilisest ja vaimsest elufaasist või millestki siuksest. et üks on see, kus sisuliselt üritad sigida ja vinget elu elada ja teine on see, kus sigimine pole väga oluline, küll aga enese sügavam arendamine. umbes nii noh. ja et elu annab elada üleni ühes või teises faasis või isegi mõlemas korraga või siis et algul bioloogilises ja pärast vaimses. viimane variant oleks nagu kõige mõistlikum tegelikult ilmselt.
no ja sellele seal trammis mõeldes tuli mulle korraga pähe, et see üleminek ongi ilmselt see keskeakriis ja mul nimelt ongi see asi! ausõna noh! ja ilmselt ei möödu niipea..
sest see tähendaks üleminekut ühelt, harjunud faasilt, uuele, esialgu suhteliselt võõrale faasile.
okei, bioloogiline faas on miinimumprogrammis mul täidetud ju. ja vaimse faasiga nagu tegeleksin. nagu oleksid asjad paigas? aga, mu bioloogiline faas arvab. et üks laps on ilmselgelt vähe ja tolkneb nüüd mu vaimsel faasil jalus. ja kuni ma sellest bioloogilisest lahti ei saa, ongi mul keskeakriis. ehk siis ilmselt pikalt veel.
see teooria kõlab piisavalt lihtsalt, et selle süüks ajada oma tujud ja muu selline. näiteks see, miks tänane päev on lohutamatult hall.
ma vahtisin seal juuksuris seda ühte kaalutut keppjalgadel tibi. selline, kes sobib catwalkile ja kellel on ilmselt ööklubides lööki. aga kellel puudub selline pehme naiselikkus ja kelle seljas tavaline kleti ripub nagu riidepuul. sest tal pole puusa, millest edasi saaks kleit langeda.
siis ma mõtlesin just sellele, et ma ei tahagi enam kuskile ööklubisse. vähemalt mitte niisuguses kontekstis, nagu aastat 10-15 tagasi. et ma ei taha omale neid keppjalgu ja olematut puusa ja kõhtu.
aga siis ma mõtlesin sellele 7-kilosele angerjale oma kõhul, millest ma lahti ei saa ja mis mind ikka piisavalt ei häiri. jaa, see on naiselik ja Rubensi ajas oleksin ma ilmselt alakaaluline. isegi praegu on mu kehamassi indeks normis.
kuid ometi ei suuda ma leida seda tasakaalu ja rahu. isegi, kui mulle öeldakse, et see angerjas on omamoodi armas ja vajalik. mu bioloogiline faas tahab olla noor, ilus ja ahvatlev.
ometi on küpsus ju teistmoodi ahvatlev. seda lihtsalt ei propageerita praegu. sa pead olema sale, särav, kaubanduslik, seksikas.
mina olen täna hall.
me oleme kõik mingil määral reklaamist sõltuvad.
täna oli mu käes üks küsitlusleht, kus muuhulgas oli ka küsimus, et kui palju ma olen reklaamist mõjutatav. ah kui ahvatlev oleks olnud panna, et üldse mitte. aga see oleks olnud vale. sest isegi, kui ma teadlikult ei mõjutu väga, töötavad kusagil mingid alateadlikud mehhanismid, teevad seda vaikselt ja omasoodu. see on ohtlikum, kui teadvustatud asi. sest see jätabki ju mulje, et ei sõltu.
aga vahel, vahel harva, näen ma end läbi ja ei lase petta sellistes asjades.
tramm jõuab sinna, kus ma pean maha tulema. longin oma kalahaisuga koju ja ma tunnen, et võiksin vabalt ühe peatäie nutta. lihtsalt sellepärast, et täna on nii hall, mul on pool elu läbi ja enamiku selle elatud poole üle pole mul põhjust uhkust tunda.
aga ma ei tee seda, sest ma pean kohe varsti lapsele järgi minema ja ma ei saa seda teha punaste silmadega. tema on vähemalt keegi, kelle üle ma olen uhke.
* – hall on novembris tavaline. aga vahel võib see hall olla ka ebatavaline.