päeva heategu ja kõike muud sellest kirjust pärastlõunast

sõitsin hommikuselt tööpildistamiselt (lugematu arv patju :P) linna sõbrannaga kohtuma. ronisin trolli istuma ja jala alla jäi mingi kühm. kellegi rahakott. tõstin selle üles ja mõtlesin, et mis ma nüüd siis teen. esimene mõte oli, et viin trollijuhile. aga mul polnud aimugi, mis sellega edasi seal tehakse. inimene ei pruugi ise ja teada, kust otsida ja kas trolli omad hakkavad inimest otsima?
isegi see mõte käis peast läbi, et pidin ma selle nüüd leidma.
saime Evuga Tammsaare pargis murul kokku ja vaatasime natuke rahakoti sisu. SEB panga kaart oli ja mulle tuli meelde see, kui ma kunagi kaardi automaati unustasin, järgmine selle välja võttis ja panka helistas ning pank mulle ja mul oli veerandtunni pärast kaart käes.
niisiis helistasin ka panka. neil on ju inimeste kontaktid olemas. ja nad lausa ühendasid meid omvahel. vaene noormees pidi jala Mustamäelt linna tulema, sest raha ja piletid olid kõik ju rahakotis. aga igatahes oli ta õnnelik seda kätte saades 🙂
veel enne, kui tema sai kätte oma rahakoti, sain mina kätte ühe uue Rendelli, mis mulle toodi 🙂 nii hea, kui tuttavad oma reisidel ka minu peale mõtlevad.
aga kohvikuotsimisega meil ei vedanud. Evul oli reisilt tulnuna nagunii paar kotti kaasas ja seega ei kippunud me kusagile kaugele minema. mulle tuli pähe Vanalinna Muusikamaja Kohvicum, seal on mõnus vaikne õu, aga kui me 10 minutit enne nelja sinna jõudsime, ütles silt, et nad on täna lahti neljani. teenindaja käest küsisime üle ja ta ütles, et tahaks enne nelja nõud kätte saada. no ei vea.
mõelnudki siis muud välja, kui Viru tänavale Apollo raamatumaja Kehrwiederi tänavaplatsile istuda. telefoniputkade ja raamatuleti vahele nurka. kallis, nagu vanalinna kohad ikka, aga hea rahulik istuda. vähemalt sai Evu järgmise tuttava laekumiseni aja parajaks.
mina läksin hulkusin seepeale veel Apollos ja väljusin mõne uue lasteraamatuga. või mis uue, kõik olid allahinnatud – minu puhul tüüpiline. vahtisin uut Vilepit: “Horlok ja Ürgvärava võti”, aga ei raatsinud hetkel osta. noh, aga ma ostan selle kindlasti, mul on suurem osa Vilepi raamatuid olemas nagunii.
kojusõit see-eest ei olnud nii meeldiv, kui eelnenud tunnid. enamuse teest jõllitas mind mingi poolpurjus täistätoveeritud mägede poeg. algul jällitas ta kolme pubekat, kes istusid must iste eespool, kui need ära läksid, ronis ta nende asemele, lösutas seljatoele ja hakkas mind jõllitama. öäkk. mina vahtisin aknast välja ja mõtlesin omi mõtteid. ma ei hakka sellise pärast mööda trammi edasi-tagasi jooksma.
õnneks ta siiski väljus varsti.
mina koperdasin oma saagiga koju ja siin ma nüüd olen. kergelt valutava pea ja kurguga.

apollo658.jpg

hommikused trammimõtted

ma jõuan jälle selleni, et üldiselt mulle meeldivad trammid. need käivad üsna tihti, neil on peatee ja üleüldse.
noh, mõnede meelest on aeglased, haisevad (reeglina muide ei haise) ja muu selline, aga sinna ei saa midagi parata. selge see, et isikliku autoga trammi ei võrdle. aga teadagi, ühistransport peab olema ja seda on meil niigi vähe. mul on pea mõtteid täis, mida kõike võiks ühistranspordiga teha, aga meie poliitikutel on teised eelistused (autod ikka), nii et jäägu minu mõtted minu mõteteks.
trammiga on aga jama siis, kui midagi rööbastel juhtub. avarii näiteks. ma olen näinud hulka tramme seismas kahe auto omavahelise avarii tõttu, mis juhtus trammiteel. nojah.
ilmselt oli midagi olnud ka täna hommikul, sest teise liini tramme ei tulnud jupp aega. kuna ma seda ei aimanud kohe, siis ei läinud esimese suhteliselt tühja Kadrioru trammi peale, vaid jäin ootama. ning siis tuligi üsna suure vahega paar esimese liini trammi (see käib harvemini, kui teise liini oma) ning need läksid muidugi üsna täis.
ja kui läheb juba meilt täis, siis hiljem on täiesti pungis.
ja vot, asi mis mulle ei meeldi, on täis tramm. kui on väga kiire, siis ma elan selle üle muidugi, aga tavaliselt tuleb väga täis trammi järgi teine, tühjem tramm.
täna pidin seda päris kaua ootama.
kuna aga olin varuga välja tulnud, siis ei jäänud tööle hiljakski. hea seegi 🙂
kuid tööd on palju, mul on ikka pooltõbine tunne ja ma olen kergelt jännis omadega.
hakkasin projektiasju ka liigutama jälle.

ebatavaline novembrihall*

ma istun trammis ja sõidan kodu poole. mu süles on poekott, mille sees on muuhulgas kilekott pooliku lõhega. miskipärast pakkis tibi selle nii, et see kilekott oli punnis ja õhku täis ning et see mu mitte just suurde poekotti ära mahuks, pidin ma seda natuke suruma. seni, kuni üks kalaluu tegi kilekotti augukese, õhk välja tuli ning minu ümbrus haiseb nüüd kala järele.
üldse oli poes letis ilmselt mingi algaja tibi, järjekord oli segane (kümnekonna aastaga numbrisüsteemi ohvrid, nagu me oleme) ja kala kättsaamine võttis mingi määramatu aja. vorst, mida ma tahtsin, ei läinud süsteemist läbi ning Kalevi koorekohvi šokolaadi ma enam peaaegu et ei otsigi. tegelikult ikka otsisin, ette teada mõttetult.
tramm on hea koht mõtlemiseks. mul on tunne, et need mõtted on küll veidi moonutatud ja meenutavad neid, mis on peas vahetult enne uinumist. aegajalt reaalsusest väljas ja enamasti tunduvad geniaalsed. mida need siiski, ilmselt, ei ole. kusjuures naljakas on see, et näiteks bussis ja trammis tulevad mõtted on täitsa erinevad. tramm on – mingi teine dimensioon. ja ma ei räägi siinkohal kodanikest, kes seal on.
ma eraldun trammis reeglina täiesti sellest, mis mu ümber on, ja mõtted lähevad liikuma.
ma olin just enne sirvinud uut naisteajakirja, kus oli juttu bioloogilisest ja vaimsest elufaasist või millestki siuksest. et üks on see, kus sisuliselt üritad sigida ja vinget elu elada ja teine on see, kus sigimine pole väga oluline, küll aga enese sügavam arendamine. umbes nii noh. ja et elu annab elada üleni ühes või teises faasis või isegi mõlemas korraga või siis et algul bioloogilises ja pärast vaimses. viimane variant oleks nagu kõige mõistlikum tegelikult ilmselt.
no ja sellele seal trammis mõeldes tuli mulle korraga pähe, et see üleminek ongi ilmselt see keskeakriis ja mul nimelt ongi see asi! ausõna noh! ja ilmselt ei möödu niipea..
sest see tähendaks üleminekut ühelt, harjunud faasilt, uuele, esialgu suhteliselt võõrale faasile.
okei, bioloogiline faas on miinimumprogrammis mul täidetud ju. ja vaimse faasiga nagu tegeleksin. nagu oleksid asjad paigas? aga, mu bioloogiline faas arvab. et üks laps on ilmselgelt vähe ja tolkneb nüüd mu vaimsel faasil jalus. ja kuni ma sellest bioloogilisest lahti ei saa, ongi mul keskeakriis. ehk siis ilmselt pikalt veel.
see teooria kõlab piisavalt lihtsalt, et selle süüks ajada oma tujud ja muu selline. näiteks see, miks tänane päev on lohutamatult hall.
ma vahtisin seal juuksuris seda ühte kaalutut keppjalgadel tibi. selline, kes sobib catwalkile ja kellel on ilmselt ööklubides lööki. aga kellel puudub selline pehme naiselikkus ja kelle seljas tavaline kleti ripub nagu riidepuul. sest tal pole puusa, millest edasi saaks kleit langeda.
siis ma mõtlesin just sellele, et ma ei tahagi enam kuskile ööklubisse. vähemalt mitte niisuguses kontekstis, nagu aastat 10-15 tagasi. et ma ei taha omale neid keppjalgu ja olematut puusa ja kõhtu.
aga siis ma mõtlesin sellele 7-kilosele angerjale oma kõhul, millest ma lahti ei saa ja mis mind ikka piisavalt ei häiri. jaa, see on naiselik ja Rubensi ajas oleksin ma ilmselt alakaaluline. isegi praegu on mu kehamassi indeks normis.
kuid ometi ei suuda ma leida seda tasakaalu ja rahu. isegi, kui mulle öeldakse, et see angerjas on omamoodi armas ja vajalik. mu bioloogiline faas tahab olla noor, ilus ja ahvatlev.
ometi on küpsus ju teistmoodi ahvatlev. seda lihtsalt ei propageerita praegu. sa pead olema sale, särav, kaubanduslik, seksikas.
mina olen täna hall.
me oleme kõik mingil määral reklaamist sõltuvad.
täna oli mu käes üks küsitlusleht, kus muuhulgas oli ka küsimus, et kui palju ma olen reklaamist mõjutatav. ah kui ahvatlev oleks olnud panna, et üldse mitte. aga see oleks olnud vale. sest isegi, kui ma teadlikult ei mõjutu väga, töötavad kusagil mingid alateadlikud mehhanismid, teevad seda vaikselt ja omasoodu. see on ohtlikum, kui teadvustatud asi. sest see jätabki ju mulje, et ei sõltu.
aga vahel, vahel harva, näen ma end läbi ja ei lase petta sellistes asjades.
tramm jõuab sinna, kus ma pean maha tulema. longin oma kalahaisuga koju ja ma tunnen, et võiksin vabalt ühe peatäie nutta. lihtsalt sellepärast, et täna on nii hall, mul on pool elu läbi ja enamiku selle elatud poole üle pole mul põhjust uhkust tunda.
aga ma ei tee seda, sest ma pean kohe varsti lapsele järgi minema ja ma ei saa seda teha punaste silmadega. tema on vähemalt keegi, kelle üle ma olen uhke.
* – hall on novembris tavaline. aga vahel võib see hall olla ka ebatavaline.

piletid trammis ja mitte ainult

eile nägin trammis esimest korda sõidupileti hindade juures ka ingliskeelset sõna: ‘ticket’
.. ja jäin mõtlema.
igas trammis on see silt erinev. mõnel prinditud, mõnel käsitsi kirjutatud, mõnel pole üldse. et kas siis Tallinna trammi- ja trollibussikoondis ei ole suutnud teha mingit ühtset silti? mul ei tule praegu ette, kuidas ja kas see on trollides ja nt bussideski. ega vist väga ei olegi. või kui, siis eesti keeles ainult, eks?
selline tunne, et trükiks neile välja hulga ühesuguseid silte ja viiks koondisesse. hea tahte avaldusena. sest eriti meie tihti võõrkeeli mitterääkivate juhtidega on turistidel see suhtlus ilmselt tõeline nuhtlus. kuigi, Hispaanias saime maaliinibussis ise ka käte-jalgade ja kolme hispaaniakeelse sõnaga hakkama 🙂
rääkimata sellest, et on vahe, kas komposteerid tavalise komposti või elektroonilisega. viimasega on tegu tunnipiletiga. putkast ostes on see kallim, aga tuleb ikka seal komposteerida. juhilt ostetu peaks toimima ju tunnipiletina igal juhul? aga no kuna on mitut tüüpi kompostreid ja see elektrooniline tahab pileti sisestamist vasakust servast (aga no ei tule ju selle peale normaalne inimene, et pilet tuleb just ühest servast sisse torgata!), siis tihti minnaksegi tavalise juurde.
üleüldse on meil piletisüsteem ajast ja arust ju.
kui mul ‘meeriklane külas oli ja tema 10-päeva kaart otsa sai, siis ta ostis viimaseks päevaks ikkagi 24h kaardi – sest leidis, et see on lihtsam, kui koguaeg seda komposteerimist teha.

tervis on mu enda käes + skype asju

huvitav, kaua peab meditsiiniasutus hoidma mu tervisekaarti kättesaadavana? mingi arvu aastaid peab olema arhiivis, aga kui pikk aeg peab kuluma, et see jõuaks arhiivi?
eile polikliinikus hakkas eriarst mu kaarti sirvima, et mu ‘lugu’ meelde tuletada. aga ei midagi, seal olid ainult umbes pool aastat tagasi teise arsti juures tehtud analüüsid ja info. konkreetselt sama arsti juures sai käidud natuke rohkem kui aasta tagasi. ehk siis samas polikliinikus pole kahe arstilkäimise vahe üle aasta olnud. aga näe, kaart arhiivi saadetud.
mis ikka, õde tõi kaardi ära, arst sai pildi selgeks ja kõik vajalik tehtud-räägitud.
et asi ei korduks, anti vana kaart mulle koju kaasa. järgmine kord võtan ise kaasa. tegelikult pole selline asi normaalne ju? äkki järgmine kord pole enam selle korra pabereid alles?
p.s. täna saavad eestlased skypega 10 minti tasuta rääkida, tavatelefonile. peab kohe mõtlema, et kuhu helistada 😉
p.p.s kell 11:26 – kuna juba skaibist juttu oli.. ma ei leia selle kohta netist infot, aga 3ndal liinil liigub alates tänasest kuu aega tasuta Skype tramm. minge sõitma, kes muidu ühistransat ei kasuta – kaotada pole midagi, tasuta ju.
aga tüüpilise eestlasena pirisen ma, et miks see ei võiks aegajalt ka 1sel liinil sõita?
kell 18:42: näe, sõidabki nii, et mingi aja ühel liinil ja siis mingil teisel 🙂

maa tuleb täita autodega?

leidsin oma postkastist maili, mis viis mind sellisele lingile.
brrr!
niisiis. meil on olemas statistika, kirjutatud on sellest näiteks siinl, kaarti olen ka näinud, aga hetkel ei leia (äkki oli ajalehes?).
hea küll, Tartu maantee pole tõesti mugav sõita ja väldin seda ise nii palju kui saab. aga.. aga.. autostame kogu eestimaa ära? suured maanteed, mitmetasandilised ristmikud, ühistranspordi vähenemine.. HALLOO!
ma ei saa aru, kas tõesti keegi (otsustajatest-määrajatest) ei mõtle sellele, et paneks prioriteediks number 1 ühistranspordi: et oleks korralik, käiks tihedalt, piletisüsteem läbimõeldud ja mugav. oleks projekt, et toetame tallinn-tartu kiirrongide liikluse tihendamist, siis osaleksin küll.
ah, lähen sõidan parem trammiga lapsele järgi ja kelgutame natuke. kurb küll, et see tramm pole selline, nagu pildil 😉

btram784.jpg

kontrollid

piletikontrollid kasutasid täna uut taktikat. tulid sisse ühes peatuses, sõitsid ühe peatusevahe vaikselt istudes ära ja siis peale järgmist peatust tõusid korraga püsti ja hakkasid kontrollima. trammi puhul vabandab ehk see, et kui põhja puiestee peatuses on üle 3 inimese sellisel kellaajal, siis on põhjust kontrolle arvata; baltijaamast võib neid aga alati palju peale tulla.
esimest korda elus küsiti mult ka mingit õpilaspiletit või asja, siiani on nad rahuludnud sellega, et mul mingi (id)pilet olemas on.

tramm vs buss

sõitsin eile koju bussiga, suuresti vahelduse mõttes (ja kuna olin Viru terminaalis ja kuna õige buss oli just ees) ja jõudsin järeldusele, et keskeltläbi meeldib mulle tramm rohkem kui buss. lihtsalt. polnud see kontingent väga erinev midagi, buss loksus kuidagi rohkem, seisis ummikutes ja oli üsna täis. trammid aga käivad üsna tihti nii, et 2 tükki on paariminutilise vahega ja kuna harilikult mul see paar minutit ei loe suurt midagi (ja kui kusagile juba olengi hilinemas, pole enam suurt vahet, kas jään hiljaks 5 või 7 minutit), siis on võimalus oodata järgmist trammi, mis on harilikult üsna tühi.

kõik kõik on uus..

.. septembrikuus. või tegelikult vana.
täna lasteaiast linna sättides vaatasin, et 1 tramm läks ära, aga okei, 6 sobib ka. ja siis sõitis ette tramm nr2! haa!
teoreetiliselt ma teadsin ju, et tänasest see nii saab olema. praktiliselt on aga harjumatu. nagu üle Maneezhi tänava jalutaminegi – korraga tabasin, et pean vaatama, ega trammi ei tule.
kalkar oli täna msn-is nimelisaga RIP, tramm nr. 6!. tjah, hea tramm oli. äkki panevad nr 5 vähemalt tagasi?