sel kevadel on moes värvid ja tasuline ühistransport

oeh, päris tore on vahelduseks hoida käes head uut kaamerat (D7) hea objektiiviga. lihtsalt kasvõi katsetamise mõttes. lootus jääb, et enne, kui mu kaamera saab 10a vanaks, saan äkki ka uue? objektiividest rääkimata.
töötlus läks vale (loe: vana) softi nahka.

kajaka postituse viimast lõiku ei hakka ma kordama, eksole. my five cents.
kommentaarid ka.

laupäev, taas?

alles oli ju, eriti siin blogis.
aga kui sa oled pidanud blogi… ee… kaheksa aastat ja natuke peale, siis mingitel hetkedel tekib ikka ‘loominguline kriis’. elementaarne ometi.

igatahes on mul üle mitme aja üksiolemise laupäev ja ma ei ole siiani veel mitte midagi asjalikku täna korda saatnud. täitsa veider. väga ei plaani ka. kuigi ilma vaadates oleks võinud ju minna metsa proovima, kas kannatab saaduseid korjata (vihje seljale). teisalt pole mul ruumi neid saaduseid hoiustada nagunii, nii et tühja ka.
tegelikult veeretan peas mõtet, et läheks kihutaks trammiga NOPi gurmeeturule siiski. see ei ole midagi suurt ja võimast, aga pisike ja, hm, huvitav. vabakal on see mingi roheline üritus, võib-olla võiks läbi jalutada ka.. Sadama turule õllepäevale ei hakka minema, sest kuigi ma õlut ei joo, ostan ma muidu sealt äkki hulga asju kokku jälle – aga tegelikult ei ole hetkel väga vaja lihtsalt. ei veel toitu külmikusse ega raha kulutada.

lapse toa koristamise peale ma ei taha üldiselt mõeldagi, kuigi naaaatuke sai algust tehtud ja täna mõtlen pisut sahtlitele. äkki jõuan kaugemalegi, kui mõtlemine.

ja noh, poeg andis mütsitellimuse sisse. nii et turult hulk odavat lõnga ja vardad pihku.

tundub rahulik päev tulevat..

jänes olla on uhke ja hää?

sellised trammid, nagu sel pildil, meeldiksid mulle meil küll. vaiksed, kiired ja suured.aga kui kuidagi saaks, siis neid jäneseid, kes oma piletitega kompostri juures ootel seisavad, ma sinna ei laseks. või siis oleks viimane aeg võtta kasutusele mingi muu süsteem, et jänes ei saaks nii lihtsalt viimasel hetkel ausat maski pähe tõmmata.
viimasel ajal olen korduvalt kokku puutunud sellega, kuidas lapsed, vanuses silma järgi nii 11-16, erinevad seltskonnad, erinevatel aegadel, uhkustavad üksteise ees, kuidas neil on ikka õnnestunud ilma piletita sõita või viimasel hetkel ära komposteerida. et kasvatame iseenda tagant varastajaid peale ja siis hädaldame, et ega ühistransport ei kõlba ju sõita? ei hakkagi kõlbama, kui piletita sõitmine on uhkustamise asi. kust see raha sinna ühistranspordisüsteemi tulema peaks? sajab taevast või?
me võime küll lahata, kas riigi rahakoti jaotus meile meeldib või mitte, aga selge on see, et kui ise panustada, siis on lootust ka kunagi vastu saada. 101 inimest ei jõua ikka kõike niisama ka maha laristada 😛

muidugi, kui ma kirjutaksin sellest, mis mu elus praegu kõige olulisem on, siis oleks see jälle .. valu. mul on sellest nii kohutavalt totaalselt kõrini, aga ilmselgelt on mu närvid pähe võtnud viimast võimalust kasutada. ei tea ju, millal jälle valutada saab.

pealkirja ei ole

eilne linnast väljasõit ja samuti tänahommikuse logistika esimesed plaanid panid mind taas mõtlema meie ühistranspordile ja selle suutmatusele-olematusele. pole ime, et inimesed ei kasuta ühistransporti, sest kui see käib harva või ebaloogiliselt, siis pole nagu eriti võimalust kasutada. üle kõige igatsen muidugi seda, et rongiliiklus jõuaks Euroopa tasemele – aga kuna see nõuab hullult raha ja sellega ei saa kiirelt rikkaks, siis ilmselgelt pole selleks lootustki. sest mujal on see vaikselt lihtsalt arenenud edasi sellest, mis oli eelmise sajandi algul. kui Eestiski oli (kitsarööpmelise) raudteega kaetud oluliselt rohkem kui hetkel. minu isikliku arvamuse kohaselt peaks buss olema pigem see, mis pikemaid maid sõidab harvemini ja on kohalik transport ja rong see, mis kataks suuremad vajadused linnadevahelises liikluses. aga kui rong käib Tallinna ja Tartu vahetki mõne üksiku korra päevas, ei paku ajalist konkurentsi bussile ning ühendus raudteejaamast kesklinna on mõlemas otsas nagu just on, ei ole lootustki ju, et maanteede koormus väheneks. samas eile õhtul oli Viljandist tulev rong suhteliselt täis – ja see ei ole veel nädalavahetus. esimene klass muide oli ära kaotatud, paar aastat tagasi neil nö kiiretel rongidel oli see täitsa olemas. kiire on siin ka suhteline, lihtsalt teine on veel aeglasem, peatused igal pool..
siinkohal võiks välja tuua veel hunniku erinevaid arvusid, aga ma lihtsalt oma pärastlõunauimasuses ei viitsi. laiskus iiz mai middl neim :), kus vähegi võimalik.

aga teisalt kogesin eile hoopis seda, et kui mõni aasta tagasi olin mures, kuidas tund aega tarbimisteemast slaidide juurde täis rääkida, siis nüüd on slaide küll vähem, aga napilt suudan paari tunniga üldise ülevaate teha. räägin äkki liiga palju? teisalt, kui ma püüdsin siin-seal lühemalt rääkida, siis auditoorium ikkagi sekkus ise ka ja ikka pidin rääkima ka neid detaile, millest püüdsin kõrvale hiilida. ehk siis ma pean natuke veel üle vaatama selle materjali ja ikkagi katsuma koondada nii, et saaks ca pooleteise tunniga hakkama. ilma filmita.

ah, ma ei tea. hetkel on jälle selline tunne, et vahetaks oma kassiga kohad ära ja tukuks kodus..
ja ma ei oska sissekannetele pealkirju enam panna. pole selline konkreetse teemaga asi, et hops ja olemas. nnnnõrk!

hambutu lugu koertest ühistranspordis

mulle meenub üks paari aasta tagune lugu, kui trolli sisenes mingi seltskond sellised asotsiaalsuse poole kalduvaid tüüpe, koer kaasas. suukorvita. ja oh imet, trollijuhist tädi ei sulgenud uksi ja teatas kategooriliselt, et tema enne peatusest ei liigu, kui koer on maas või pannakse talle suukorv. tüübid üritasid vaielda, aga muu rahvas trollis hakkas ka õiendama (sest juht keeldus ju liikumast ja õhtune tipptunni aeg, kõik tahtsid jõuda, kuhu vaja) ning lõpuks läks koeraga tüüp maha.
täiesti normaalne ju, eksole. lisaks kooskõlas reisijateveo eeskirjaga.

aga kunagi hiljem ei ole ma midagi sellist näinud. küll aga on ühistransas aina rohkem näha neid suurkorvita penisid. tihti veel sellist suuremat tüüpi loomad ka. teha ei ole midagi. juhid ometi ju näevad, kui peale tulevad, aga sõidavad rahus edasi.
mina üritan neist loomadest kaugemale liikuda lihtsalt. oma ohutuse huvides. ilmselt ei nõua palju fantaasiat, et ette kujuta situatsioone, mis ka muidu ülirahuliku koera võivad panna ühistranspordis ärrituma ja hammustama. noh, kuna tihti on nende kaaslaseks ka mõni rohkem või vähem haisev tüüp, siis see veel juurde.
no ja alles ühel päeval trammis ronis jälle peale mingi tüüp koeraga. reisisaatja lähenes neile otsustavalt ja ma mõtlesin, et noh, kas tõesti midagi toimub või? reisisaatja-tädi seletas midagi tüübile, tüüp seletas midagi vastu, tädi naeratas ja rehmas käega ning läks kaugemale. ja see oligi kõik. tüüp istus rahus oma koeraga (koer pooliti ukse ees) edasi.
selle peale ei oskagi enam midagi öelda. eeskirjad on nõrkadele?

trammist ja autost, eriti trammist

tegelikult oli mul tänaseks blogimise teema välja mõeldud. ja see oli see, et kirjutan veelkord sellest, miks mulle meeldib trammiga sõita ja et mis vahe on siis trammi ja autoga sõitmisel.
jah, tavaliselt ma käin jala ja liigun selle jubeda Kopli trammiga, kus ellujäämisprotsent on enamike arvates imeväike. mul on aastaid õnnestunud edukalt selle protsendi sees püsida ja ma arvan, et neid on veel päris palju.
igatahes.
ma istun trammi ja..
justnimelt istun. sest jättes välja need üksikud korrad, kui mul on tõesti tapvalt kiire, võib alati oodata järgmist trammi, kui esimene on liiga täis. teine tuleb tõenäoliselt üsna kohe, vähemalt kui tegu on mingi normaalse kellaajaga. seega enamasti saab istuma küll.
istun trammi ja kulgen ruumis, sellele suuremat tähelepanu pööramata. vahel panen mp3-mängija kõrvaklapid pähe, aga mitte alati. pilk libiseb aknast välja ja pähe tulevad kaootilised mõtted. vahel ka suunatumad, kui vaja, aga trammis lähevad need mõtted jooksma mingeid täitsa oma radu. trammis olles ei ole kiire. seega on seal see võimalus mõtted vabaks lasta ja nad lähevad ka, sest ei pea tegelema mõtlemisega, kuhu ja kuidas edasi.
paljud head mõtted sünnivad just trammis.
tramm on hea koht, kus end vaikselt tööpäeva sisse elatada või tööpäevast välja.
selline kiirustamiseta veerandtund iseenda jaoks.
kusjuures, mulle meeldib ju autoga sõita ja näiteks mingi normaaloludes sõitmine on ka värskendav ja laseb mõtted liikuma (just maanteel), aga kui sattuda mingisse vähegi ägedamasse linnaliiklusesse, siis on mõtted liikluses ja mingit rahu ei ole, pigem vastupidi.
veider on selle juures see, et auto juhtimine on hea teraapia agressiivsuse ja viha ajal. siis tramm ei mõika.
aga jah, kui on mingid ummikud ja asjad, siis see väsitab hullult.
et siis auto ja tramm töötavad teraapiana 😛 isemoodi.
ja just tramm, troll ja buss ei ole nii head.
ning ilmselt enamik ei adugi, mis juttu ma ajan..

blogspotist, Hobujaama trammikast ja lapsest ka

ma ei saa blogspoto blogidele hetkel ligi. ütleb, et “… kuid teie päring sarnaneb arvutiviiruse või nuhkvara rakenduse automatiseeritud nõuetele.” põnev. ma ei tea, kas blogspot nüüd vihkab mind või on see üldine viga või piisaks restardist. muud googli rakendused töötavad küll kenasti jah.
hommikul trammist maha tulles mõtlesin taaskord selle Hobujaama trammipeatuse peale. või mis seal mõelda, seisma pidin, et lõpuks õiges suunas liikuma saada. tüüpiline hea idee, mille teostus kukub välja just nii, nagu kukub. kitsas on ju noh. rahvas peatusest koguneb trammi uste alla, sealt tuleb rahvas kes tahab liikuda mõlemas suunas ja siis ongi mingi ilge tropp seal ning liikuma ei saa õieti kusagile. ausalt öeldes päris totter.
ja siis suundub suur osa sellestsamast massist Viru keskuse poole, ignoreerides ka valgusfoore. vahel ei mahu rahvas kenasti seismagi fooride taha, kitsas on ikka.
ma kohe ei tea. meil kukuvad need lahendused kuidagi poolikud välja.
aga muidu on nii, et on.
pojal on laupäeval esimene ujumisvõistlus. ja minu tööl jõulupidu ei ole. paki siiski õnneks saab. ujumise pidu on ka, kinoga ja puha 🙂
tegelikult on kahju, et laste pidu ära jäetakse. jah, kokkuhoid ja kõik – aga äkki saaks kusagilt mujalt natuke kokku hoida ja mingi üritus lastele siiski teha?

transpordist nii ja naa

kui tramm peatus 100 meetrit enne peatust kontrollida märguande peale, läks hulluks sebimiseks. kõik tormasid korraga kompostrite suunas. julgelt veerand trammitäit.
no mida?
kelle tagant me siis nüüd varastame?
hea on vinguda, et meie ühistransa on jama: määrdunud, vana, käib harva. aga kui me ei taha selle eest maksta, kust me siis parema saame, ah? pealegi ei ole meil need hinnad väga kallid ju ka, kui aus olla. aga see ongi seotud: kuni ühistransport ei ole kõrgel tasemel, ei taha keegi juurde maksta. aga kui me juurde ei maksa, siis ei muutugi midagi paremaks.
riik teatavasti panustab ka praeguste tõusvate kütusehindade juures maanteedesse, selle asemel, et ümber orienteeruda. ronge pidi vist ka vähemaks võetama (nagu oleks veel kuskilt võtta!).
kuigi, rongidest rääkides: miks meie rongid rapuvad nii hullult ja mujal oluliselt vähem? st ma isegi nagu aiman-tean, et miks, aga ikkagi jääb see küsimus.
ja siit edasi see, et ega meil ei läheks selline autoswapi kontseptsioon ka veel peale vist, nagu UK-s Streetcar.
ja veel edasi, et ma võin võtta omale koolitusse inimesi, kes soovivad vähendada autokasutust. mitte mingi grupi või kursusena, aga nö live-teenusena. idee on autovaba päeva korraldusmeeskonnalt pihta pandud 😛 kui on huvi, siis mail on lehe paremas veerus all olemas 🙂

aega ei saa osta

kusagil internetis öeldi täna, et ‘auto ostmine on endale aja ostmine’. oh?
kui ma arvasin seepeale, et auto ostmine on mure ostmine ka.. ning jääb vähem raha muude asjade ostmiseks, siis tuli vastus, et raha saab alati juurde teha, aga ega ei saa.
aeg.
tänapäeva märksõna. kogu aeg on kiire-kiire-kiire. kiire, et teha juurde rohkem raha, et jõuda igale poole, et teha juurde rohkem raha. et osta auto ja aega.
pea hakkab selle peale ringi käima.
ma olen ise ka selles oravarattas. peaaegu.
sest ajaga on nii, et seda tuleb lihtsalt leida. vajalike asjade jaoks leiab seda ju alati.
rahaga on ka sama muidugi.
ainult et nii ühel kui teisel juhul tuleb see millegi näiliselt mitte nii vajaliku arvelt.
ning tegelikult on see ‘juurde tegemine’ näiline ju. jäävuse seadused ja muu selline kehtib nii aja kui raha kohta samamoodi nagu kõige muu kohta. kusjuures mingitmoodi on aeg ja raha seotud.
äkki peaks hoopis oma ajakasutuse üle vaatama?
et kas seda on nii hullult juurde vaja?
või kui on, siis mille arvelt?
mulle meeldib trammiga tööl käia. see paarkümmend minutit on minu täitsa oma aeg. veeretan vaikselt oma mõtteid ega kiirusta kusagile. kohutavalt mõnus.
see ei pea olema tramm, iga teine ühistransport sobib ka. kui see käib muidugi sinna, kus elatakse. uutesse elurajoonidesse tihtipeale ei käi. meie olematu infra-arendus.. olemasolevategi rongide doteerimist plaanitakse vähendada. raha suundub tee-ehitusse. minu jaoks üsna veider lähenemine muidugi. aga olgu.autostumine on meil populaarne ja poliitikud tahavad ka populaarsust. ning suruvadki seeläbi kaudselt seda ‘aja ostmist’ peale.
mis peale jääb aega veel vähemaks, sest pead tegema aina rohkem asju, et teenida raha, et aega juurde osta. ja see rahateenimine ise pole ka just odav tegevus.
linna kohal õhus lendavad mõned õhupallid. ajavabalt. liiga kaugel, et pilti teha.
ning laht on purjekaid täis.

mäletused Diesel Bootsist ja tähelepankud trammis

istusime täna mõningate fotokaladega Texases ja läks seal jutt kanatiibadele. noh, seal on ka sellised enam-vähem pädevad tiivad. ja siis selgus, et ma pole üldse ainus, kes igatseb taga Laial tänaval Linnateatri kõrval olnud kõrtsu nimega Diesel Boots (haha, see, et mitu otsingumootorit veel päris pädevalt annab selle kõrtsu välja, on küll hea kild!). no et oli suhteliselt rahulik, seal oli päris hea elav muusika ja absoluutselt parimad kanatiivad, mida on eestimaa peal kunagi pakutud on.
hea küll, ma tegelikult teadsin enne veel ühte inimest, kes jagas mu seisukohta selle osas (tervitused talle siinkohal, kuigi ta ilmselt ei loe seda).
aga igal juhul kõik muud, mida mulle lohutuseks on kunagi üritatud pakkuda, ei jõua kaugeltki nendele järgi. no kohe üldse mitte. ega keegi ei tea, kuidas nad neid seal tegid? seal oli paari peale neid mingi 40 tükki ära süüa täiesti köömes. jajah.
ja seda ma mäletan ka, et neil oli Strongbow siidri kraan. selle kuiva, originaali. mismoodi see neil oli, ei kujuta ma ette. sest siider polnud siis veel mingi popp jook meil.
ja ma mäletan küll, kuidas ma üritasin seal oma sünnat pidada, mitu aastas polnud seda teinud ja laps oli juba natuke kasvanud. ajasin rahva kokku, läksin kohale – ja kõrts oli kinni! vahepeal oli siis ära tehtud, kui ma lapsega kodus olin.
ma ei saa sellest siiani üle 😛
trammis koju sõites oli üks tibi profiilis täpselt “Mile High“-st Lorna nägu. kohe väga. eest ei olnud.
ja siis ma vahtisin seal neid tädisid ja tibisid ja mõtlesin, et kas peaks kah rohkem omale silmi pähe maalima? aga no ei viitsi. pärast tuleb maha ka nühkida ju.
pilte sai täna õhtul tehtud mingi filmi-Smenaga 🙂