trammitud valikud

trammi mittekäimine on muutnud lisaks mu trajektooridele ka kohti, kus ma käin. tähendab, loogiline ju? kui muutub trajektoor, siis ilmselgelt muutuvad ka mingid muud asjad.
näiteks ei satu ma praegu pea üldse Jaama ehk hetkel Depoo turule, aga ka mitte meie nn tahapoodi, Rahu kauplusesse.
üldse ma arvan, et neile mõlemile on trammide mittekäimine rahaliselt halvasti mõjunud. sest see 52 on üks paras ikaldus ja trammiga võrrelda ei saa mitte.

tagapoodi ma vahel ikka jalutan niisama. salati järgi või kui midagi pisemat vaja. ma tõesti ei taha, et see pood ära kaob, nii et toetan omalt poolt harvade ostudega. selline miteketistunud pood oma kulinaariaga on niivõrd erinev kõikidest ketipoodidest ja ka enamikest väikepoodidest. värskendav vaheldus kõigile rimiselvermaximagross-asjadele. ja kui rääkida söödavatest poesalatitest, siis seal ma julgen kõiki osta ja pika puuga panevad teistele ära. ehk rõhuv enamus teisi ei ole kuigi söödavad. et toitu siiski mitte halvustada, olgu – need on söödavad, aga tasemel, et parema meelega ei sööks. nii et enamasti ei söögi. vahel prooviks ostan, et kas on midagi muutunud.. ei.
läks väga salatiseks ära jutt.
igatahes on hea pood ja mul on täitsa kahju, et see hetkel ei jää mu pea igapäevasele trajektoorile.

turuga on küll nii, et väga kindlaid müüjaid mul seal enam ei olnud. aga enam-vähem ikka teadsin, millises letis normaalne kaup on ja seega ikka umbes korra nädalas käisin läbi. muffinibanaane ka meie turul väga ei ole näiteks.

õnneks trammitee rekonstrueerimine käib hetkel suure hooga. lausa väljaspool tööaegu.
ootan kannatamatult!

trammitus

see ilma trammita olek on ikka üks tüütus. varasemalt polegi nii pikalt seda olnud. igatahes on veel mingi umbes aasta ees ja see tundub päris kole aasta.
muidugi, käib see 52 buss (ikkagi, miks Kopli tänava suund ära muudeti ja buss linna poole sellise ringiga läheb? Koplist linna suunas ja Vabrikust tagasi.. aga nojah). ja siis veel 3 ja 40. et ehk valikut nagu oleks.
kuid tee mis tahad, buss ei saa trammi vastu. ja ma ei oskagi seda seletada, miks. sest liigub rööbastel, on suhteliselt kiire ja käib tihti? viimast ei saa 52 bussi kohta öelda. st saab, kui mingi buss on kusagil ummikus tükk aega olnud ja siis mitu bussi järjest tuleb. aga kui maha jääd, siis tuleb oodata vähemalt poole kauem kui järgmist trammi (sest linnasõiduks enamasti sobisid mulle mõlemad trammid). ja siis ringitab. ja üleüldse.
teiste bussidega peab ka rihtima. ei ole, et jooksed nagu trammile ja küll ikka tuleb..
päeval trammiga Kalamajast linna sõita oli lausa rõõm.

tramm512

kui elu annab sulle märke..

.. siis loe neid.

see asjade toimimine ja mittetoimimine on ikka kummaline küll. ma ju nagu tean, et päris vastuvoolu ujuda ei ole mõtet, kuid vahel unub see tõde ära. kui ikka saatus ei soosi su mõtet, siis isegi, kui kuidagi pingutades ja pidevalt mingeid ebameeldivusi ületades jõuadki sihini, on enamasti tulemuseks ikkagi mingi pettumus või arusaam, et – elu ju ütles, et ära tee seda, ja näe, elul oligi õigus!

olles nüüd nädala jagu otsinud sobivat külmikut ja olles üsna lähedal sellele, et mingisugune hädapärane ära osta (mul on hetkel siiras veendumus, et külmikudisainerid ise oma disanitud üllitisi ei kasuta. või kui, siis on nad kas poissmehed või käivad, noh, pea iga päev poes), otsustasin täna hommikul trammis istudes sellest siiski loobuda (siinkohal lause teised sulud, kas see on normaalne või? aga päriselt, tramm on täiesti mõnus koht oma mõtteid veeretada selle veerandtunni jooksul, mis ma töö ja kodu vahel sõidan; ja tihti on need päeva produktiivseimad veerandtunnid, isikliku elu mõttes).
märkus: näe, saigi terve lõik ühe lausega kirjutatud. ma püüan rohkem lihtlauseid kasutada. igaks juhuks siiski ei luba seda.

igatahes, loobusin sellest külmikumõttest ja järgmise teadliku mõttena tuli pähe samuti juba mõnda aega meele tagatubades mõlkuv remondimõte. sellega on ka olnud omad küsitavused ja kõhklused ja kahtlused.
kuid nüüd oli mul mõne sekundiga põhimõtteline lahendus silme ees. niimoodi lambist, keset kena talvehommikut, trammis istudes.
eriti tore on selle lahenduse juures see, et siis mahub vähe kobedam külmik ära ning kööki tekib kapipinda juurde. et ehk see üks ärakaduv koridorikapp ei panegi enam juurdlema, et kuhu sealt asjad panna.
no ja siis võiks üldse uue köökimööbli tekitada ja sellega tuli ka täitsa mingi mõte pähe.
nüüd on need mõtted paberil ka.

ja teisalt olen rahul, et jõudis pärale see punane hoiatus: ära osta! ilmselgelt ei oleks ma ostuga rahul olnud, sest viimane mõte oli just stiilis, et no võtan midagi ära, siis on sellega ühel pool. mitte, et see meeldib mulle ja vastab mu vajadusele, hõissaa, selle võtame!

külmkapijutu juurde sobib külma ilma pilt jaanuari algusest. et ehk versioon kilukarbisiluetist – või mingist ulmefilmist?

kilukarbivaade, jaanuar

tramm

tramm5725

ma olen sellisega sõitnud küll, aga mitte Eestis.
nädal oli väga tihe ja kellakeermise tagajärjel ei saa küll hommikul üles,aga uni tuleb õhtul see-eest väga vara..

ka mina ootan trammiliikluse arenemist

taas pole mul vaja ise kirjutada, vaid keegi teine on väga hästi kirjutanud. ühistranspordist ja eriti trammist.
ainult et, eks seda, kui halb on Kopli tramm, teavad ikka need, kes on sellega elus maksimaalselt kolm korda sõitnud.
ning muidugi see ühiskonna suhtumine:

Võib ka nii arutleda, et miks üldse see, kellel pole autot, peaks kuskile sõitma? Mis inime see üldse on, kellel autot ei ole, lubage küsida? Et turule või poodi tahab sõita!? Käigu oma mikrorajooni turul või poes. Ja kui seal turul või poes pole seda jubinat, mis tal vaja, siis kes selles süüdi on? Tehku siis ise.

ma kirjutasin sellest suhteliselt hiljuti ka.

märtsiga tuli päike

päike paistab silma ja raamat on kusagil liiga kaugel. nii ma lihtsalt kissitan silmi ja tegelen mittemillegagi. vahelduseks või nii.
tegelikult tiirlevad peas mingid mõtted-plaanid. korjan ideid ja juurdlen, kuidas mõni asi paremini lahendada. füüsilistest asjadest räägin. sest on mingid mõtted ja mitte ainult. asjad vajavad tegemist. vahepeal tulebki natuke mõelda, et mis ja kuidas.

kasside tabletitamine on ikka stressav, aga kuidagi olen toime tulnud. õnneks pole palju jäänud. hetkel olen kassimõtted kuskile tahaplaanile jätnud. küll lahendus saabub.

trammis istudes tajun lähenevat kevadet ja kerkiv naeratus jätab ilmselt napaka mulje. sest normaalne eestlane ei naerata asja eest, teist taga, Kopli trammis.
normality is anyway so overrated :)
aga mul on tõesti ükskõik, kas keegi seal trammis vaevus üldse mind tähele panema või mitte.

mul on hea meel, et see pikk, statistliseltki hall aastaalgus möödas on.

flyingf

üks pisike päevakohane mure on ka kusagil aju tagasopis, aga see peaks küll täna-homme korda saama.