ma pean rääkima söögist

sest no ei saa teisiti.

eriti, kui on selline päev, et vaatad Stockmannis (mis ei ole mingi nii kallis pood, et seal käia ei võiks) lambakarree tükke, 20 eurot kilo; ja muidugi ei osta, sest selle poole kilo sees on silmnähtavalt liiga vähe liha. ja siis lähed oma koduturule ja oh õnne, seal on täitsa värske lambakarbonaad müügil. muidugi pole see peenelt puhastatud nagu karree olema peaks, et kondiotsad puhtad ja värk, aga selle kilo maksab alla 10 euro. lambaliha on siin turul üsna pidevalt, aga karbonaadi kas pole või on kuivama jäänud.
no ja siis lõigatakse sulle kenasti just see neli viilu, mis soovid, ilma lisatasuta. et ei pea mõtlema, et kas jagub või mitte või kuidas seda kodus tükeldada või midagi.

tuled koju ja oled natuke mõttelaisk, kasutad valmis maitseainesegu, kus domineerivad tsilli ja vürtspipar ja kardemon. ja mille sees ei ole soola. kaks tundi piisab isegi lambale.
siis mõtled välja, et kartulipüree pole vist päris sobiv lisand sellise maitsestusega lamba kõrvale. vist?
vaatad, et sul ei ole bulgurit ja kuskus oli alles eile. siis vaatad veel korra ja leiad, et on ikka küll bulgurit.
ja siis mõtled, et ehk teeks ikka kartulit .. ja et aega otsustada veel on.
sel hetkel helistab laps, kes teatab, et ta tuleb umbes tunnike varem, kui plaanitud, ja aega mõelda korraga enam polegi. vaatad veel korra riiulisse ja avastad ühe quinoa-läätse-tont-teab-mille-segu. valad hoopis selle potti. hiljem, peale söömist, avastad, et see oli supisegu. mis see supp ikka on muud kui vedel hautis.
mõtled korra soustile ja otsustad keeta veinisousti, aga ilma veinita. punasesõstramahlast. tead küll juba ette, et see ei ole päris see, aga ei hooli.

laps tuleb uksest sisse, nuusutab ja ütleb, et on hea lõhn, vist tuleb hea söök. viskad lamba grillpannile ning köök on peatselt lendavat rasva ja lihapraadimise lõhna täis. mngi vine hõljub tubadesse. ei peagi olema avatud köök, et toidulõhnad tuppa saada..
segad lambast lõikelauale jäänud maitseainesegu quinoa potti. vaatad, et soustimaterjal on juba üsna kokku keenud. keerad quinoal tule alt ära ja jätad hauduma. klopid või sousti sisse. pöörad lambal külge.
veidi hiljem lööd noa lambasse ja veendud, et lapse jaoks on veidi liiga roosa. paned kaane grillpannile, et liha veidi hauduks. õiget kaant ei ole, sest see pann ei ole mõeldud ju kaanega kasutamiseks. nii et mingi suvaline kõrgema servaga potikaas peab asja ära ajama. ajab ka.

paned salatimaterjali taldrikule, ootad veel mõne hetke ja otsustad serveerida.
laps tuleb kööki, vaatab ja ütleb, et nii peen toit. järgmiseks ütleb, et äkki oleks võinud ikka mingi muu liha olla. aga lammast ei saa ju muust lihast teha? tead, et see ei ole ta lemmik, samas ära on söödud.
poole söögi pealt küsib, et millal sa oma restorani avad. sa ei arva sellest midagi, sest tegelikult sa ei viitsi iga päev niimoodi jahmerdada. enamasti ei viitsi üldse. aga poolfabrikaadid ja kulinaarialetid on parajad õnnetusehunnikud, ei istu nende maitse sulle väga ja siis teedki ise süüa. ei mingit restorani.

lõpuks limpsid näpudki puhtaks, laps sööb oma jao kenasti ära.
lambarasvane pann ja pliidiümbrus kannatavad tunnikese või midagi. sest kohe küll ei taha koristada.

mitte väga tavaline hommik

kellakeeramine on üks imelik asi. tegelikult oleks pidanud olema õhtul ergas ja hommikul magama. reaalsus oli aga vastupidi.
kusjuures kui ma voodisse läksin, ega siis ikka tükk aega und ei tulnud. mis sellest, et muidu oli täiesti tappev ja ajuvaba (st isegi lugeda ei jaksanud) väsimus.

hommikul ajasid kõrvalised tehishääled mind üles.. ma ei teagi. tund enne äratust olin ma igatahes üpris ärkvel. maskeerisin end veel teise padjaga ja puha, aga kümme minutit enne äratust lõin käega ja suundusin lapsele putru keetma. eile nimelt avaldas ta arvamust, et hommikuti võiks tihemini puder olla. mõni aasta tagasi ei tahtnud, aga no me kõik muutume muidugi.
täiesti eraldi teema on see, et ma ei oska kiirelt putru keeta. et ehk tänagi läks oma 15 minutit sellest, kui poti tulele panin. kiirpuder, muide. aga selle mingi 3-5 minutiga, mis nad lubavad, on see lihtsalt nagu vette kastetud helbed ja kindlasti tahab sissesegatud võiga tõmmata veel oma 5 minutit. või siis olen ma kehv kokkaja.

kell kaheksa leidis mind vannist.
ausalt, see ei olegi nii ogar, nagu tundub. kunagi, mingisuguses ammuses minevikus, aastaid enne last (no ei, ma praegu arvutan, see ei saa olla nii ammu ju!), oli mul poiss-sõber, kes käiski hommikuti vannis. vist isegi praktiliselt igal hommikul. tõusis sellevõrra varem, käis vannis, sõi ja läks üheksaks tööle.
mina ausalt ei oska end sundida vanni pärast tund varem tõusma. aga nüüd oli mul lihtsalt üks ligi-tund, millega polnud väga midagi peale hakata. nii et tukkusin pooltunnikese vannis ära.
ma panen selle ka kellakeeramise süüks.

viimasel ajal olen, üle aastate, omale vahel hommikuks mõne muna keetnud. alustasin 7 minutist ja täna jõudsin 4 minutini. tundub, et 3 minutit oleks vist see muna, mis mulle meeldib.
ometi on kusagil mälusopis, et 3 minutit keetes oli ilgelt pehme. ja ma olen eluaeg ühtemoodi keetnud (st panen munad külma veega keema ja minuteid loen keema hakkamisest). hästi suured munad olid ka täna. ja ikka on kollane praktiliselt kogu mahus kõva.
ma ei tea, see on siin postituses juba teine fakt, mis ikka ütleb, et ma ei ole kuigi osav kokk?

oh, igatahes, ilmselt olen ma täna õhtul veel varem väsinud ja homme veel varem üleval ja.. see ei ole normaalne.
nii et vabalt ütlen, et kellakeeramise stress.

ma ei mõelnud üldse kirjutada toidust..

reede ja 13 oli kena päev. tähendab, kui saab kenaks lugeda kolmekohalise summa väljakäimist lapse sünnipäevakingiks. samas, mul on kuri plaan seda kinki ka ise vahel kasutada. tegelikult on kena ka see, et vähekasutatud asi oli niigi poole odavam kui tutikas.
lõunaks sõime reedel, aega parajaks tehes, india toitu. ma pean ikka seda kodus ka rohkem tegema.
kuigi eestlaste sousti ja kartulit on mul niigi üliharva. täna podiseb ahjus veiseliha läätsedega. ikka mingi lähis-ida mõjutustega või miskit (no natuke vürtskööment ja purustet koriandrit lisaks muule.. ).

nädalavahetus lendas käest. lähed viid lapse trenni ja siis .. passid seal kõrval mitu tundi ära. siis tuled koju, teed kiiruga süüa ja siis tuleb pähe, et paneks pesu pesema ja siis .. avastad korraga, et kell on palju.

mul on mööda läinud selline tähtis päev, nagu neli aastat karvikute siiakolimisest.
vahel nad on nii numpsilt koos, nagu sel pildil siin, aga vahel ikka karvad lendavad. kusjuures üks tõmbab pealtnäha suht lambist kõrvad ludusse ja hakkab jõurama ja siis saabki teiselt peksa. kui ma kodus olen, siis ma püüan jõurajat rahustada ja teist kassi veidi eemale peletada. kusjuures tihti teine näiteks lihtsalt vaatab möödaminnes ja siis otsustatakse, et on aeg jõurata.
igatahes mingi teema neil on.
aga muidu ei kurda, Vollike on kenasti kohanenud ja päris julge. vahel ei saagi aru, kumb kass mu jalgade peal vms on (kui just ei vaata), sest mõlemad on umbes üheraskused ja noh.. okei, kui jalgu veidi rohkem liigutada, siis saab, sest Volli ikka jookseb ära.
no ja hommikuse vooditegemisega ongi vahel nii, nagu pildil..

Kassid voodil

tortillapitsa, tšillipajaga

novot, eelmisel nädalal sõbranna juures proovisime vähe teistmoodi tšillirooga, täpsemalt seda siin. nojah, ma unustasin kabatšoki maha ja suvaline tomatikonserv oli ja roheliseks oli hiinakapsas ja natuke oli alustuseks suitsupeekonit pannil ja no ega me neid koguseid väga täpselt ei arvestanud ka. nagu tavaliselt.
igatahes kui ma palusin, et laps annaks ideid, mida õhtul süüa teha, ning sealt jooksis läbi nii pitsa kui tšillipada.. tuli ühel hetkel mõte, et noh, vaatame.

vaatasimegi.
tegime mingi tšilli-hakkliha-aedviljamögina pannil valmis. muidugi lisasin tšillikastmes ube ja konservmaisi ka, mida eespool lingitud retseptis ei olnud. ja suvikõrvitsast sain lõpuks lahti.
ladusime hautise tortilladele, riivjuust peale ja mõneks minutiks ahju.
jube hea ja jube toitev sai.
ah retsepti? ma ei tea, kõike just nii, nagu omale hea tundub ja siis mingit burrito või taco maitseainet ja natuke tšillit ja soola ja nii ongi.

tsillikas960

sügise esimene pühapäev

ilm oli täitsa suvine peaaegu et kalendrisügise alguseni välja.
eha tänaselgi viga ei ole. tegelikult võikski ju õues kusagil midagi toimetada, oli lausa mõtteidki selles osas. aga näe, istun kodus ja ei olegi täna nina välja saanud.
ausalt öeldes on vahelduseks see ka täiesti tore. kuigi jah, nüüd on kuude kaupa võimalik seda teha.

igatahes läks eilne päevaplaan veidi nihu, seega laps ei jõudnud oma üsna keerulist koolitööd ära teha ning mina ei jõudnud piisavalt süüa teah (et lapsel nädala sees soojendada ka oleks). lisaks on peale kiropraktikut selg taas veidi nõrk, umbes nagu mõni kuu peale oppi. nii et algselt plaanitud merele ja Kolga lahe väikesaartele minek asendus kodupäevaga. s
seega olen tänasel kenal päeval veidi koristanud, veidi lugenud, päris palju aidanud last ja mõnevõrra süüa teinud.
millal mul viimati selline pühapäev oligi?

pyhap2ev459

(vist peaks veidi erineva nurga alt toidupilte tegema? et liiga üksluised juba? ma omaette vaatan vahel mingeid toidublogisid, väljamaa omasid, ühe retsepti juures on valmis toidust 10 erinevat pilti. siis ma küll mõtlen, et inimene on otsustusvõimetu.)

enne suuremat vihma

Uue Maailma festivalil käisime umbes tunnikese. ootamatult suureks on paisunud see müügiala. eelmine aasta jäi vahele, üle-eelmisel oli kuidagi hallatav veel. seekord oli üks suur tänavaturg. õnneks enamus oli siiski tore kaup, vaid paar mingit nännivärki oli seal vahel.
süüa oli ka hirmus palju ja pea kõigil väiksem või suurem järjekord.
kui vihma tuli, mahtus tänaval kõndima.
laps sai lemmikkalja kolmese pundi kätte ja on rahul.
kogu selle tänavatoidu peale kodus ka tänavatoit. seekord oli meeles juust ka vahele panna.

160903_9811

viimane augustipäev

august ongi läbi saamas. alles algas ju? nõmmliivatee ja nõmmnelkidega.
kindlasti ei ütle ma siinkohal, et oh, suvi läbi. kalendrisuvi kestab veel ja kindla peale tuleb veel ka suviseid ilmu.
aga kool algab küll homme. lapsele on lohutuseks tort plaanis, täna aga vahtisin õunahunnikut ja otsustasin midagi head ka tänaseks teha. lihtsat ja head. suvevaheaja viimase päeva õhtuks.

ounakad802

niisiis,
pakk lehttaigent võiga (mul oli Rimi oma, 4 lehte)
4 õuna – lähtusin 4st taignalehest, kui on nt 2 lehte, võib vähem õunu olla. ja kui on suur tükk, siis tuleb lihtsalt huupi tegutseda :P
1 muna(valge)
100g toorjuustu
2-4 spl suhkrut
kaneeli

lehttaigen tuleb korralikult üles sulata. samaks ajaks tasub ka muna ja toorjuust toasooja panna.
õunad puhastada ja viilutada hästi õhukeseks. ahi sooja 200 kraadi peale. ahjuplaadile või plaatidele küpsetuspaber peale.
taignatükkidele võib servast ca1cmkaugusele teha sisselõiked, nö serva, jälgides, et tainast läbi ei lõika – aga tingimata ei pea.
muna vahustada 1spl suhkruga. võib kasutada ka ainult munavalget. lisada toorjuust ja segada ühtlaseks.
tõsta taignaplaadid ahjuplaadile, lao õunad kenasti peale. raputa peale heldelt suhkrut ja kaneeli. lõpuks tõsta lusikaga muna-toorjuustusegu.
plaat ahju.
kui on ca 10 min küpsenud ja juba kenasti kerkinud ka, võib toorjuustusegu juurde lisada. tervest munast tehes jäi seda esimese hooga üle, ning kuna hakkab voolama, siis lisasin poole küpsemise pealt.
veel umbes 10 minutit ja valmis ongi.
vaniljekaste või -jäätis sobib kõrvale ka.