kolm vaba päeva

ma need kolm päeva väga midagi ei teinudki. või no suhteliselt vähe tegin. ausalt ja päriselt.
oleks tahtnud küll kusagile linnast välja minna, aga kuna tervis on ikka nagu on, siis suurema osa ajast veetsin lihtsalt kodus, kassidega.

lugesin, muide!
kas ma kirjutasin, et lugemine ei lähe? igatahes lasin mõne päevaga ühe e-raamatu läbi ja eile paberraamatut valides (vanni minnes, teadagi) võtsin üle tüki aja klassikalise ulme ette. Simaki “Nagu õieke väljal”. seda sain ka kohe päris hea portsu loetud.
üldse sain hetkeks rattast välja. sest kuigi plaanisin natuke mingeid töisemaid asju ka teha, ma neid lihtsalt ei teinud.

kohevarsti on küll veel kiirem. ma ei kujuta hästi ette, mis toimuma hakkab. sest lisaks muule ma pean minimaalselt 8h und öösel saama, muidu on läbiv jama majas. pühade ajal vähemalt ühel ööl magasinenam-vähem 12 tundi ja siis ka ärkasin peavaluga. tegelikult ajas see peavalumind juba varahommikul vähkrema, ma ei teagi, oleksin võinud siis ju tableti sisse võtta. nojah, takkajärgi tarkus.

munad, nagu näha, said kirjuks.

Share

tee sinililledeni

mul oli eile hommikul üks kirjutamismõte, aga siis tuli töö ja sõi selle ära. igatahes kusagile ajusoppi see ära kadus ja pole siiani välja tulnud.
ega ma väga ei ole end vaevanud ka sellega.

eile oligi muidugi selline päev, et kui ma ükskord voodisse jõudsin, oli tunne, et võiks kergendusest ja väsimusest nutta. aga mida ikka nutta, kui päev on tegelikult korda läinud ja hulk asju tehtud? üleväsinud emotsioonid. õnneks tuli uni kiirelt.
see, et kodus väga midagi ei teinud.. oot, tegin küll, täiesti korralikult süüa näiteks. ja kööki koristasin ja üldse. see on täiesti märkimisväärne tegevus, mitte asjad, mis toimuvad iseenesest.

täna ma ikkagi ei maganud kaua. kusagil kuklas tiksus teadmine, et päris palju on veel teha.
siis, lähemalt uurides, selgus, et suuremat osa sellest ma ei saagi väga teha. tüüpilise naisena muidugi põdesin selle juures ka natuke, sest oli juttu, et ma teen mingi arvestatava osa. natuke sellest asjast tegingi, aga pole ju mõtet teha sisendita tööd, et pärast ümber teha.
otsustasin mitte põdeda ja tegeleda asjadega, mida ma saan teha.

nii jäi aega ka iseenda jaoks.
sellega on viimasel ajal veidi kehvasti. ma ei ütle, et üldse ei jää, aga kuidagi vähe. ja kui, siis ma – ei tee midagi asjalikku. isegi ei loe. mölutamine on täiesti õige sõna selle kohta.
ja see häirib mind. ma ei tee midagi, et mölutamist lõpetada (sest kui organism tahab mölutada, siis ta peab ka seda vahepeal saama), aga häirib. mitte, et mul oleks kohutav tung kogu aeg midagi asjalikku teha,aga – no – kui ma loen kahte raamatut kolm nädalat, kusjuures on nagu täiesti lihtsad ja sujuvad raamatud, siis see ehmatab ära.
aga küll ka see läheb mööda ja üle ja ümber.

loodus on tärkamas ja pikad valged õhtud on mõnusad. seega on lootust :)
täna jõudsin sinililledeni.

Share

ma kahtlen, et ma tean ja oskan

teate ju küll seda infot, et laias laastus on tööotsingutega nii, et kui naine loeb nõudmisi ja ta, noh, ütleme, et kahele ei vasta, siis suure tõenäosusega ta ei kandideeri? ja mees kandideerib enam-vähem kindlasti, kui ta juba kahele vastab? st konkreetsed numbrid on minu interpretatsioon, aga mõte jääb samaks.

mulle tuli see meelde koolitusjärgselt. käisin täna ühel.
nagu ikka, oli lõviosa koolitujatest naised ja seekord oli isegi suhteliselt palju mehi ka. aga isegi mitte see ei ole teemaks.
pigem see, et ma sain teadmise, et ma tegelikult tean selle koolituse valdkonnast üllatavalt palju.
või sõnastades nüüd teistmoodi: ma arvasin, et ma väga palju ei tea. tagasi tulles kandideerimisnõudmiste juurde: ma arvasin, et ma tean umbes kahte asja, aga tegelikult pikast listist oli umbes kaks asja, mida ma ei teadnud. üldistatult, muidugi, aga enamvähem nii võiks võrrelda.

mis panigi mõtlema, et kas me, naised, oleme lihtsalt äkki enda suhtes nõudlikumad?
või kas see on ühiskonna surve (sest siiani on päris palju neid olukordi, kus naised lihtsalt peavadki sarnase töö juures rohkem vaeva nägema kui mehed) või naiste oma mingi hinnangu küsimus, ma ka ei tea. ma võin oletada. muuhulgas seda, et ühiskonna surve võib mõjutada enesehinnagut ning ilmselt mõjutabki. ja seepärast me oleme juba olemuselt enese suhtes nõudlikumad – ning blufime vähem.

ja et naised, kes tegelikult ilmselt teavad mõnigi kord tööalaselt rohkem kui, näiteks, nende ülemusteks olevad mehed, ei trügigi kusagile, sest kusagil ajusopis on ikka see teadmine, et üldjuhul ta peab end siis oluliselt rohkem tõestama ja tööd tegema, kui mõni vastassoo esindaja.

muidugi tuleb nüüd laviin neid, kes vaidlevad vastu. enamus neist ilmselt ei ole naised. seega päris tegelikult nad ei tea, mida siiski tähendab olla selline üsna keskmine naine.
muidugi, see kirjutatu ei ole absoluutne. on piisavalt näited, mis seda eelnevat üldse ei kinnita. ning see on hea.

aga koolitus oli ikkagi kasulik, sain mõned asjad enda jaoks süstematiseeritult selgemaks ja muidugi, kinnituse, et ma oskan :)

pilt on meenutus Itaaliast.

Lake Garda

Share

valgusetu

hommikul loksusin bussis ja mõtlesin, et täna ei suuda küll millestki kirjutada.
magasin kuidagi ääretult kehvasti, ärgates selgus, et piim on otsas ja kohvi jäi seega kodus joomata – no ei oota selliselt päevalt väga midagi peale õhtu. lisaks unustasin koju pakikese, mille pidin pakiautomaadist teele panema.
siis tuli meelde, et kirjutada võib ükskõik millest.
ainult et mul ei tule ilmselgelt jälle mingit lugu sellest kokku.

igatahes, kontoris sain oma kohvi kätte, kuid ega see pilti palju paremaks ei teinud. akna taga kiskus pilt hoopis hullemaks. mitte, et ma väga oleksin üldse seda vaadanud. õue minnes lihtsalt selgus, et nüüd on mingi november jälle.
ilma üle halada on mõttetu ja mulle meeldib, et meil on aastaajad, aga palun-palun, sellisel päeval võiks ju ometi olla kuidagi valgem ilm?

läbi novembri liikumise postiivne tulemus: kõht Šes-Bešis lambašašlõkki täis süüa.

tegelikult oleks ikkagi vaja mingit valguselaksu. nädal päikest või midagi. võib-olla on see lihtsalt mingi tunne, et see aitaks, aga kui ongi, siis aitaks ka. platseebo on kohati vist alahinnatud.
ja mitte et ma näeksin, et mul on võimalus kusagile minna kohe.
või siis et ma olen pähe võtnud, et mul ei ole võimalust?
ma tean, selle taga on hirm, et kitsaks läheb. ometi ma tean, et alati tuleb ju välja. alati. ma ei tea, mismoodi universum täpselt toimib, aga ometi toimib selles mõttes kenasti. lihtsalt mina ei usalda universumit alati piisavalt. eriti veel mitte sellistel päevadel, nagu täna. päevadel, mil ainus mõte on, et saaks lõpuks lihtsalt kusagil mittemidagiteha. no ja magada, muidugi.
ometi tiksub kusagil mingi päike ja sinine meri mu kuklas ja ma ootan ühte teist päeva.

Share

emaks olemine ja lahti laskmine

ma pole kunagi tundnud, et ma olen hea ema.
ma arvan, et ma olen keskmiselt hästi toime tulnud. ma arvan, et mul on tegelikult väga tore ja mõistlik laps. aga see viimane ei ole küll minust sõltunud ilmselt. igatahes ma olen saanud olla ema ilma suurema vaevata, vast see esimene keeruline eluaasta maha arvata. võib-olla on selle esimese eluaasta raskuses oma süü ka sellel infol, et “algul nad nagunii kogu aeg magavad”, mida igalt poolt tuli. tähendab, lapse saamine niigi muudab elu ja kui on väike lootus, et on mingi oma aeg, kasvõi puhkamiseks, aga seda KA ei ole..
millagi umbes lapse poole eluaasta pealt oli selge, et tegelikult neid magavaid imikuid nii hirmus palju ei olegi. ja et see ei ole ebanormaalne, et laps ei oska magama jääda ja magab vähe. ja et täiesti normaalne on magada, laps kaisus.
aga tõesti, ma ei saa kurta, et hiljem oleks mingeid suuri raskeid perioode olnud.

igatahes on nüüd mul kodus noormees, kes juba paar aastat vaatab mulle ülevalt alla ja järgmisel aastal saab meie põlvkonna mõttes “passiealiseks”.
selline tubli. koolis asjad korras ja teeb ihu ja hingega meeldivat trenni nii palju, kui võimalik. ja hetkel on ühel suuremal välisvõistlusel ilma treeneri või, noh. minuta. Venemaal. küll teiste täiskasvanutega, nö vastutav täiskasvanu on ka.
need minu kaasaskäimised on viimased kolm aastat kohe kindlasti lapsega kooskõlastatud. et kas sobib talle või mitte. ja kui ma kaasas olen, püüan temaga suhelda enam-vähem nagu teiste laste-noortega. päris samamoodi nagunii ei saa. aga ma ei taha ebameeldivaid olukordi ei talle ega teistele. ega mingit ebavõrduse vm tunnet. nii et selle teemaga on selge.
osa on muidugi neid võistluseid, kuhu ta ei saaks, kui mina ei viiks, see on veel täiesti omaette.

eks ma olen nagunii seesmiselt pinges. sest paljugi mis. mitte, et ma põhimõtteliselt arvan, et midagi väga juhtuda võiks nt sellepärast, et see on Venemaa. pigem, et on mingi vigastuseoht ja et ta ei oska keelt (kuigi võistlusametnikud ilmselgelt peavad oskama inglišši ka). ja no natuke selline abitu tunne, et ta peab ise toime tulema ja mina ei saa mitte midagi teha.
ma muidugi olen veendunud, et teised aitavad teda ka, kui vaja. et selles mõttes ta ei ole üksi. aga seal ei ole seda, nagu muidu, et on treener, kes ikkagi pühendubki oma võistlejatele ja on abiks, kus vaja. teised võistlejad ilmselgelt on ka ise hõivatud.

eile õhtul, kui laps tujust ära oli, et ei läinud hästi (no vabandust, kui tegelikult võistles suures osas täismeestega või nendega, kes ilmselgelt on rohkem talvel sõitnud kui tema; arvata, et ka suvel), mõjus see aga mullegi täiesti ehmatavalt kurvastavalt. ma ei olnud pettunud, kuri ega midagi. kurb olin. umbes nagu suvelõpus Riias. kohe hästi kurb.
püüdsin last mitte lohutada, sest .. no ta veidi nagu tõrjub seda. mingi trots äkki? siiski püüdsin talle mõne sooja sõna öelda. ja poetasin kodus paar pisarat.
ja siis istusin ja mõtlesin, et miks see nii on. no näiteks pole ma kunagi pressinud pisarat välja, kui mu laps nt lasteaias esines jms. et ehk sellist heldimust naljalt ei ole. on olnud hea meel, et mida ta oskab ja suudab. aga nüüd korraga elan niimoodi kaasa. ja hirmsasti tahaks midagi teha, kuidagi sekkuda. eriti, kui selgub, et kusagil on kas mingi arusaamiseprobleem või midagi olnud.
no ja mõtlesingi välja, et ma ilmselgelt ei oska lahti lasta. veel.

kuigi ma ei torgi ta tegemisi ja käimisi väga. tal polegi peale kooli ja trenni neid väga palju, aga vahel siiski. ja kui ei ütle, kellega läheb, siis ma väga ei uuri ka. peaasi, et ta lepitud ajal tagasi on. ma ei sori ta sahtlites ega kottides ega taskutes. tal on oma raha ja võimalusel arvestan ma tema erinevate soovidega elukorralduse osas.
aga ilmselgelt on lahtilaskmine märksa keerulisem ja pikem protsess. ilmselt pean ma edasiste aastate jooksul end päris tihti tagasi hoidma ja mitte sekkuma. muidugi, ema sekkumine on püüe parema poole – aga ma ju mäletan isegi, et mingist hetkest oli vaja ikkagi oma kogemusi korjata. oma vigu teha. oma teed leida. kui ei tahtnud väga vanemate suunamistest midagi teada (takkajärgi muidugi saan aru, et vanemad, tee mis tahad, olid ja on targemad kui mina; ja kuulanuks ma neid rohkem, oleks mõnigi asi mu elus lihtsamalt läinud, vist. päriselt ei ole seda võrdlust ju kusagilt võtta). ning vist ainus, mis ma teha saan, ongi osata õiges kohas vait olla ja mitte sekkuda? ja leppida, et temal on täiesti oma elu ja oma tee. et elu ongi täis olukordi, kus mu lapsel ei lähe kõik hästi, aga mina ei saagi mitte midagi teha. ja et ta peab oma vead tegema, et nendest õppida. ning et ta peab ise ühel hetkel aru saama, et iga kaotus, nii spordis kui elus, on kogemus, millest õppida. vigadeta ja kaotusteta ei õpi ju kuigi palju.
ning mina, mina pean õppima ka emotsionaalselt lahti laskma.

kuigi, kas see pole osa emaks olemisest, et südames ikka elad lapsele kaasa?


Foto: Snowkiterussia

Share

on ainult üks õige arvamus..

viimasel ajal on kuidagi palju neid, kes oskavad väga täpselt teistele näpuga näidata, mida need teised oma elus valesti on teinud või teistmoodi tegema peaksid.
mitte, et nendest kunagi puudu oleks olnud. aga hooti on nad vist vähemaktiivsed.

ja ei, ma ei räägi sellest, kui argumenteeritult arutatakse, miks kuidagi teistmoodi oleks ehk parem. kui kuulatakse ja kaasatakse erinevaid asjaosalisi või osapooli. kui tehakse ettepanekuid. kui püütakse leebelt suunata. kui sõbrad omavahel teinekord päris otse asju arvavad. ma ei räägi üldse sellest.

ma räägin sellest, kui keegi peab end kõigeteadjaks ja kitsamalt või laiemalt lahmib oma arvamusega vastuvaidlemist mittekannataval kujul ringi. ehk siis tema arvamus ja vale arvamus. suure osa asjade kohta on see arvamus seejuures väga kitsalt läbi väga isikliku prisma. käigu see arvamus üksikisiku või massi kohta, vahet pole. oma egost kaugemale vaatamata, saati siis end nende asemele asetamata, kelle kohta arvamus käib. ega tihti ei teatagi teisest poolest väga täpselt midagi. aga see ei ole ometi põhjus vaiki olla.
selle teistele elu õpetamisega unub küll vahel ära peeglisse vaatamine. mõnel mitte vahel, vaid üsna pidevalt.
avalikke näiteid leiab igaüks vastavalt oma soovile piisavalt. isiklikud näited .. neid on ka. hea, et mitte lähemas ringis.

nädalavahetusest olen peaaegu välja puhanud.

Share

vitamiini päikesest

mõtlesin, et saan täna vara õhtule.
saangi.
ainult kook on veel ahjust välja võtta ja pesu sorteerida ja triikida, tolm võtta, pükste- ja särgiriiulid korda teha.

eelmise nädala töövõit: esmaspäeval esimene mail teele ja kolmapäeva õhtust tulevad pildid uuest agentuurist sisse. selgus, et mõnega ongi nii lihtne asju ajada. päris tihti kaob mail nagu musta auku ja kui ei kao, siis tähendab see ikka nädalatepikkusi arenguid.

nädalavahetusel sain d-vitamiini laksu. eelmise nädala algul just andsin vereanalüüsi; arvasin, et vaid kilpnääre, kui kui vastuste pärast helistasin, selgus, et kontrolliti ka kõike muud. ja b-vitamiin on normis, aga d-vitamiin mitte. no ma tean jah, et öeldakse, et meie laiuskraadil polegi ja peaks juurde võtma ja värki, teisalt aga olen lugenud, et see on nii olnud aastatuhandeid ja tegelikult midagi hullu sellest ei juhtugi. nii et ma läksingi seda teed, et jõudsin loodusliku allika ära oodata.

eilsed pildid jõudsin eile isegi üle käia, täna kuidagi lihtsalt ei jaksa.
nagunii suutsin nädala sees paar päeva tõbine olla, kerge palavikuga ja puha.
ja piltidest veel, ma ei tea siiani, kas peaks olema teine objektiiv või teine kaamera. tegelikult mõlemad ilmselt oleks hea. paneme kusagil mitte-nii-väga-oluliste asjade nimekirja. sest on olulisemaid. või äkki peaks ikka lõpuks oluliste asjade nimekirja tõstma?

kinno tahaks. või teatrisse. või kontserdile.
aga praegu kohe ei saa. üks tehtud töö on tasustamata ja seega eelarve sassis.

ilmast, v.a. see päike, ma ei kirjuta. üldiselt ikka üks november.

Share