2023

Polegi ammu mingit pikemat kokkuvõtet kirjutanud. Aga elu käib ringi ja siin ma nüüd olen.
Just eile oli ühe sõbraga juttu, et kas oli ka hea aasta ja kui ma ütlesin, et oli küll väga halbu hetki, oli ka häid, palus ta mul kolm tükki öelda. Viskasin talle seepeale ca 15 pilti erinevatest hetkedest, oskamata neid isegi järjestada. Ja see oli lihtsalt esmane ettejäänu valik.

Miks ma voodit ära teha ei saa

 

Ehk et kirju aasta oli.
Mis siis olid need halvemad asjad? Tiugu surm, muidugi. Üks väga sügav perekondlik kriis, mis siiski lahenema hakkas. Terviseprobleemid, mis sel aastal võtsid lihtsalt kohuvtavalt palju aega ja mõjusid kokkuvõttes päris halvasti, kuigi hakkasid otsast juba kevadel lahenema. Aga see kõik võtab aega. Natuke liiga palju üldist energiapuudust, mis mõjutas väga palju muudki. No ja vaadates ringi, siis süvenev polariseerumine – aga ma ei taha siin eriti maailmaprobleeme lahata.

Lappeenranta

Kuid jah, kui niimoodi mõelda, siis oli väga palju headki.
Kaks reisi Lapimaale (sel aastal mingit kauget reisi ei olnudki); ja üldse päris palju Soomes käimist ja avastamist, näiteks ka Karjala ja Turu piirkonnad. Läti reisid, kõik kolm töised ehk oma kulusid peaegu ei olnudki. Sellega seoses elu esimene päriselt uhke viietärni hotell.
Merel sai oldud omajagu, sealhulgas mitu korda ka Soomes. Vähem kiiret mootorpaati seekord.
Kevadised orhideeotsimised, ukrainlannade viimine sohu, virmalisi mitmel korral, Hiiumaa reis.
Positiivseid töiseid väljakuitseid oli ka. Hea meel, kui tunnen, et töökaaslased (olgu see milline iganes mu töödest) mind usaldavad ja mu arvamusega arvestavad.
Ligi 100 loetud raamatut. Majanduslikult olen tuntuvalt paremal positsioonil, kui ca 10a tagasi.
Endiselt head sõbrad ja hea meel, et vanemad on endiselt meiega, ja et RM-il läheb ka hästi.

Ehk üles-alla aasta. Aga nagu öeldakse: kui joon on sirge, oled surnud.

Virmalised Harjumaal

See kiire suvi

Ja-jaa, vanusega läheb aeg kiiremini ja miskit, aga tegelikult on päris tihe suvi olnud. Läti jäi küll ära (nutan natuke), Rootsi oleks ka tahtnud seiklema minna (nutan natuke) – need jäid selle taha, et ma üksi ja ilma nö mõjuva põhjuseta sellist pikemat maad ikka sõita ei taha, nagu selgub. No et plaanis ei olnud Riia, vaid lõunapoolsemad alad, ja Rootsi on üldse hästi suur, kusagile suunas mõnisada kilti oleks olnud mõte.

Küll aga on kirjas: Vormsi, Soome jahiga, üsna mitu trippi väikesaarele, Soome autoga, Hiiumaa. Mitu võistlust ja kuidagi hullult sebimist. Kodu on koht, kus väga olla ei jõuagi.

Vormsil olime sõbrannaga juba umbes väga ammu. See hetk, kui tagasi tulles istusime jakki peale panemata praamil ja oigasime, et seda peab ära kasutama, sest selliseid ilmu ei ole palju. Autokülmik väga ei töötanud, kuid seepeale poeg võttis kätte ja tegid isaga selle paremaks. Nüüd päriselt jahutab ka. Vormsi äge hetk 1: kohalik, kes viitas kuldkingade asukohale ja seepeale me need üles leidsime ka. Vormsi äge hetk 2: kui selgus, et saarel on suvisel pühapäeval enamus toidukohti kinni, mingis olime juba veendunud, Krogis mingi ülbik signaalitas mu rohelise lehega auto peale (tal oli ruumi seal maa ja ilm) ja saatis naise kõrtsu ette, aga kui selgus, et kinni on, siis nad vist ei teadnud, mis valikud veel on, aga meie teadsime ja jõudsime avatud kohta suht kiirelt. Kui nemad tulid, öeldi ooteajaks neile mingi üüratus. Kahjurõõm on eestlaste suurim rõõm?

Rumpö poolsaarel
Rumpö poolsaarel

Jahiga Soome sattusin kuidagi kaootiliselt. Mul oli jaanideks paar valikut, aga seekord otsustasin purjekaga Soome liikumise kasuks. Ise olin veidi närvis, et kuidas ma piiratud oludes seltskonnaga toime tulen, kaks inimest olid mulle ikka täitsa võõrad. Aga suhteliselt lühike aeg ei olnud probleem, ka oli piisavalt aega aeg-ajalt kusagile saarele-mandrile eralduda. Elamusi oli sellest retkest palju: pea tuuletu ülesõit, saabumine öösel, järgmise päeva riiulpilv, sadamake Viking Line terminali kõrval, Helsinki biennaal, allveelaev ja peaaegu-päästeoperatsioon sellel pikal tagasisõidul. Sellest peaks kirjutama mingi omaette jutu, aga juba on tunne, et ma olen sellega hiljaks jäänud, sest hulk uusi muljeid on peal. Aga mine tea..

Õhtuvaade Valkosaarilt
Õhtuvaade Valkosaarilt

 

Teine Soome-reis tuli ärajäänud Läti reisi asemel. Läti oli ka suhteliselt üleöö planeeritud, aga ikkagi läks nii, et sõbrannal jooksid muud asjad kokku. Olin mingi päeva nagu peata kana, aga siis suutsin end kokku võtta. Käisin Espoos sõbranna juures, ajasin mõnda tööasja, jõudsin otsapidi Kotka-kanti ja lihtsalt tegutsesin suuresti planeerimatult. Lausa nii, et ujumisriided unustasin sõbranna juurde maha, kui päevaks eemale läksin, ja ostsin lihtsalt uued, sest ujuda oli ju vaja. Erilisi hetki märkida ei ole, kui, siis vast see, kui läksin peale esmakordset ülemuse maja külastamist ka teist korda nukrat tomatit kastma ja siis selgus, et kraan veidi jupsib ja ma ei olnud vett korralikult kinni saanud, nii et maja ees oli väike lõbus purskkaev.. Hea, et ikka läksin ja selle kinni sain!

Porvoo vanalinn
Porvoo vanalinn

 

No ja siis kõik need võistlused, kus ma küll maal, küll merel toimetanud olen. Hiiumaale minek on samas kompotis: üsna viimasel hetkel selgus, et on vaja inimest, mul just jäi mingi teine asi ära ja nii ma sinna maandusin. Jõudsin Kärdla peal ka rattaga tiiru teha ja no see juuli lõpp oli täis just neid värve ja lõhnu, mida ma mäletan. Vaateid väga enam mitte, ajad muutuvad. Enamuse olin siiski Orjakul ja siiani on ikka imelik, et Kassari polegi enam omaette saar, vaid Hiiumaa.

Õhtu Kärdla sadamas
Õhtu Kärdla sadamas

No ja siis kõik muud sebimised, siin ja seal. Lihtsalt korraga avastasin, et käes on suve sume teine pool ja kuigi on tunne, nagu ei oleks väga midagi teinud, siis tegelikult on see vaid emotsioon, mitte tegelikkus. Ning kõikide asjade vahele lõpetas minu “väike” poeg gümnaasiumi.

Suvi läheb ikka edasi.

 

 

 

Väljas söömine ongi ülehinnatud

Mitte, et mul ei oleks aeg-ajalt mõtteid, mida kirjutada – ikka on, aga miskipärast kirjutamiseni jõuan harvem.

Aga hetkel viskas üle see, et muidugi on teatrid, kinod ja söögikohad viiruse leviku valukohad, või vähemalt selline mulje jääb. Ma ei ole kusagilt välja lugenud, mille pealt selline otsus. Ausalt öelda on need kõik sellised kohad, kus saab täituvust kenasti reguleerida. Nagunii kinodesse ja teatritesse ei müüdud täissaale, vaid osalise täituvusega; lisaks tundus viimastel kordadel, et ega rahvas väga palju kinos käigi (hetkel), ka toidukohtades on väga lihtne kontrollida, et ainult pooled lauad täis või no korjaku poole lauad ära vms. Las see piirang olla, et ööni ei saa istuda, ülejäänu on juba “delo tehniki”. Aga lihtsam on lajatada ja sellega edasi venitada.
Mul on söögikohtadest küll täiesti kahju. Ma ei käi tihti väljas söömas, aga tore ju, kui vahel saab. Ja nüüd vaatan, kuidas nad rabelevad, et jumala eest neilt tellitaks ja ostetaks kaasa. Eile juhtusin ühes söögikohas rääkima teenindajaga, kuni oma küpsiseid ostsin, ja ega ta üleliia optimistlik ei olnud. Lisaks ütles, et toidu koguste planeerimine on hetkel raskem, kui muidu.

No ja need spordisaalid, ja siis oldi imestunud ja pahased, et minnakse mujale sporti tegema. Koondise tasemel võis siin Harjumaal ka sportida ja, tahtmata kedagi solvata, siis mingid pallimängud, kus on mingi ca 20 higist ja sülge suust välja pritsivat mängijat ühel väljakul koos on minu loogikale nagu oluliselt hullem kui mingi piiratud täituvusega bassein või, hoidku selle eest, talisport. Jättes hoki kõrvale ei tule mul hoobilt pähe ühtegi talispordiala, kus mingi mass lähestikku pikemat aega koos oleks. Olgu nende võistlustega kuidas on, aga trenn just.
Ja siin ei sa öelda, et mingi oma huvi oleks, sest kui üldse, siis ma käingi just basseinis ja ei juhtu ka midagi, kui ma ei käi; ning poeg teeb praegu nagunii oma trenne rohkem omaette ja mitte jõusaalides. Aga see otsuste loogika, noh!
Siseruumide puhul ma saan mingil määral aru, et riietus- ja pesuruumid, aga kui nagunii nt lubada piiratud arvul külastajaid sisse, siis võib vabalt vähemalt pooled kapid kinni panna. Või nagu need viimase aja kitsad kapid, iga viies või kuues üldse lahti jätta (need kapid on muidugi mingid sellised, mis toimivad ilmselt hästi seal, kus ei kanta talveriideid..).

Ma üldiselt ei kipu neil teemadel väga sõna võtma, sest ega ma ka tegelikult oska öelda, mis on õige ja mis mitte, kuid näe, ei suuda vaiki ka olla. Soomlaste statistika pidi olema, et nakatutakse tööl ja pereringis, Šveitsis oli koolide sulgemine aidanud. Kino, teater, söögikohad ja sport ei ole vist kusagil väga suur teema.

Igatahes, Riigikogu kohvik on muidugi lahti. Piiranguga küll, et 1 inimene lauas – aga ausalt, hetkel oleks tore ka üksinda laua taga tore kohvikus olla.

Lõppu veel, et mul on tegelikult isegi päris hästi ja meil siin ongi kõik suhteliselt avatud, aga ometi hakkab see pikapeale ajudele. Ma ei taha mõeldagi, millised on kogu selle jama hilisemad vaimse tervise tagajärjed. Artikleid selle kohta leiab küll ja need ei ole just meeliülendavad.

Update: mõni aeg peale kirjutamist tuli uudis, et esmaspäevast saavad toidukohad siiski ka kohapeal süüa pakkuda, osalise täituvusega.

keskdetsember

Eelmine nädal oli positiivne. Nädala algul päike, hiljem tihedalt tegemist. Päike tegi küll olemise väga rõõmsaks ja helgeks, päevaprobleemid libisesid ära ja mõnus oli jalutada. Jahedam oli ka, mis tähendab kuivemat – ja jääd.
Kummaline, kuidas isegi suhteliselt sooja ilma järel jää päris kiirelt tekib. Nädala algul ei uskunud, et nädala lõpus võistluse peetud saab. Viimasel hetkel pealegi, mitmeski mõttes, nagu selgus.

Täna on, vastupidiselt eelmisele nädalale, tiheda päeva kiuste kuidagi ebahea olla. Hall päev ka, selline, kus keskpäev ei ole just palju heledam kui kesköö.
Ennist just kirjutasin sõbrale, et kontorist peab liikuma hakkama, pood, koju süüa tegema, siis veel paar vajalikku liigutust ja edasi nagu ei jaksa ega tahagi midagi teha. Kell pool seitse on tunne, et saab veel ainult lugeda või midagi vaadata telekast (või teleteenusest). Ometi ajaliselt võiks jõuda kõike, aga kas ma olen vanaks jäänud või mis, kuidagi ei taha. Motivatsiooniga on ju ka nii, et kui kellegagi midagi kokku leppida, siis pole probleemi, aga lihtsalt ise ei kipu midagi tegema.

Natuke luku taga olemise tunne on ka. Mitte, et ma ilma viiruseta hullult reisida vehiksin, aga kui mingi tegevus on kohustuslikult piiratud, siis see mõjub kuidagi teistmoodi. Mõtlen, et kui hull see kõik võib olla inimestel, kelle vaimne tervis on kehvemas olukorras kui minul. Mitte reisimise mõttes, aga üldse.

Viies “püsi-kodus”-nädal

Sellesse nädalavahetusse jäid ka lihavõtted, mille puhul sotsiaalmeedias visati nalja, et oo, vaba reede, saab kogu päeva kodus olla!
Mina ei olnud.
Kolmest päevast kahel külastasin vanemaid ja tegime pojaga õppesõitu. Ühe päeva mölutasin suures osas kodus maha, aga siis tegime sõbraga linna peal jalutustiiru ikkagi. Ühele teisele sõbrale viisin taas poest asju. Poeg viis jalgratta kodus mu vanemate juurde, kus ta hetkel elab – et oleks võimalusi värskes õhus olla ja natuke liikuda. Oma hoovis võib võimelda jms. Enamus fotovarustust on ka seal tema käes, katsetab ja möllab nendega.

Kui mõni ütleb, et kodu on juba mitu korda üle lakutud, siis minul seda ei ole. Ma olen ju läbi aastate saanud suhteliselt palju kodus olla ja seega mul ilmselgelt ei ole probleemi aja sisustamisega. Kui ma ütlen, et “mölutan”, siis ma ilmselt loen midagi kerget, mis ei nõua väga süvenemist, või (uue asjana) jookseb Netflixist või Huubist mingi suvaline seriaal, mille taustal kas püüan värviraamatus midagi ära teha või on mingi labane mäng lahti vm. Vahel tuleb muidugi ette ka neid lugemisi ja vaatamisi, mis tähelepanu nõuavad.

Õues meeldib mulle käia pigem siis, kui on mingi eesmärk. Tavalisel ajal on vabalt see, et leib on otsas, siis jalutan poodi (tihti mitte kõige lähemasse) ja teen selle juures väikese ringi. Praegu iga pisiasja pärast poodi ei lähe ja seega püüan leida muid põhjuseid välja minemiseks. Ega neid väga palju ei olegi, nii et mõne korra olen ka läinud lihtsalt jalutama. Mis on mõnevõrra nüri, minu arvates. St, kui minna kellegagi koos, ei olegi hullu. Linnatänavad ei ole praegu kuigi rahvastatud, kõige rahulikum jalutuskäik oli ühe toopäeva õhtul kalmistul.

Viiruse kohta loen pigem muukeelset materjali kui kodumaist. Pigem väldin liigset infot ja ei kaevu sellesse eriti. Paanikat ei ole, hirmu ei ole. Kui, siis muretsen vanemate pärast. Või ka lapse. Iseenda pärast küll mitte.
Kokkuvõte infost on, et konkreetseid teadmisi on päris palju. Nii selle osas, kuidas see viirus levib (kui keegi näkku köhib, siis kindlasti, aga nt pindade osas ei ole üksmeelt) kui ka ravi osas (on väiteid arstide poolt, et tegu on pigem mäestikuhaiguse-tüüpi asjaga, mille ravi peaks olema erinev pneumoonia omast). Näiteid on veel. Kuna mina ei ole arst ega üldse mingi teadlane, siis ma lihtsalt võtan need asjad teadmiseks, mingi võimalusena.
Millised on mõjud rahvatervisele (mis nõme sõna!) pikemas perspektiivis, võttes aluseks kiire ja suure majanduslanguse, ei oska ka üldse ette kujutadagi. Need Ühendriikide paari viimase nädala töötuse kasvu numbrid (graafik on eriti ilmekas) on küll päris kohutavad. Ameerika kontekstis võiks see tähendada veel rohkem odava rämpstoidu tarbimist ja sellest tulenevaid tervisehädasid, aga miks mitte ka otsest nälga. Need numbrid ei kajasta veel illegaalseid töötajaid, keda seal riigis on ka ju väga palju.
Lisaks selline artikkel UK-st, kus väljaöeldud numbri allikas jääb segaseks (ja ma ei hakanud otsima edasi ka), kuid tuuakse välja, et praegu isolatsiooniolukord kasvatab enesetappude, koduvägivalla ja loomulikult depressiooni hulka.
Siit tuleb ka see, miks ma käin väljas – ma tean, et kui ma ei käi, siis on stress kergem tulema.
Selles lõiku sobib ka öelda, et see valitsuse meediakampaania mustal taustal, mille sõnumites kajastub see, et kui õue lähed või kellegagi kokku puutud, siis kohe sured. on ääretult vastutustundetu ja paanikat tekitav ning ei lähtu faktidest.

Poes käies mõtlen ikka, et kuidas siis on hea: kui ühes käes on kinnas ja teises mitte (no et ühe käega ei puuduta poes midagi, korv on käevangus lihtsalt), siis hiljemalt maksmise juures jõuan selleni, et ma pean rahakotist saama kätte pangakaardi ja selleks on vaja kahte kätt. Mõni juba kirjutab, et ei kannagi rahakotti kaasas, vaid kaarti lahtiselt, aga eks see on igaühe oma asi. Mina siiski eelistan rahakotti. Lisaks maksan ma vahel sularahas üldse.
Ehk siis ma püüan käsi desinfitseerida peale kassat ning olen üllatunud, et see variant ei ole igal pool võimalik. Poodi sisse minnes on, nad ei saa muidu lahtigi olla ju, aga kui see on peale väravatest läbi minekut, siis ma ei hakka seal ju tiirutama veel.
Ei, mul ei ole sellega mingit paanikat ega hirmu ega midagi. Tulen koju ja pesen käed, vahepeal nägu käppimata.

Ja lõpetuseks toidujuttu ka. Ma üldiselt ei ole nende kevadiste poemaasikate fänn (õige maasikas on üldse enam-vähem otse peenralt), aga täna sattusin üsna osavate ja üsna hästi lõhnavate otsa; ning kuna ma teadsin, et kodus on beseeküpsiseid, tegin ma midagi ebatavalist ning ostsin natuke neid maasikaid. 35% koort ka ning kokku tuli Eton mess. Ma küll ei tea, kes selle kõik ära jõuab süüa.

Neljas nädal piirangutega

Pole nagu isu kirjutada olnud. Kolme ja poole nädalaga on natuke juurvilja tunne tekkinud
Esimesel nädalal ei saanud väga midagi aru, mölutasin kodus ja liikumist oli vähe. Hiljem olen ikka hakanud rohkem väljas käima ka.

Enne kellakeeramist sai paar korda pimedal ajal (mis ei olnudki eriti hilja) Stroomi rannas käidud. Mõned korrad olen linnast välja sõitnud ja suutnud leida kohad, kus on mõni üksik auto ees. Surnuaed oli ka hea rahulik koht jalutada.
Üllatav oli üks öine Türisalu panga külastus – mõtlesin, et katsetan natuke ööpildistamist ja kui kohale jõudsin, oli olukord normaalne, üks auto. Siis aga avastasin taevaservalt kauged virmalised ja jäin passima, kas need lähemale ka tulevad. Ning millalgi kesköö paiku oli parklas 7 autot! Jutukatkete järgi, mis minuni jõudsid, ei olnud keegi seal küll virmaliste vm sellise pärast. Ei olnud suured-uhked ehk kes ei oska, ei näinudki. Tegelikult oli hele kuma silmaga ka aimata. Pildid väga ei õnnestunud, sest ma ei kuula ju oma last. Lihtsalt üks nupuke jäi õigesse asendisse panemata ja nii jäid kõik ikkagi kergelt softid. Nojah.
Viimasel nädalal olen jalutanud peamiselt linna vahel. Kui mereääred (Stromka, Reidi tee) ja nt Kadrioru park on üsna rahvast täis, siis vanalinn on ikka täiega tühi (kuigi nädalavahetusel istus seal kohalikke isegi) ja kesklinn ka, Telliskivist rääkimata. Reidi tee oli eile päevasel ajal siiski päris talutav, võrreldes sellega, mis ma autoaknast nädalavahetustel näinud olen.
Telliskivis oli tore eile lõunat süüa. Hea rahulik. Ei mingeid inimesi ega sebimist.
Täna jõin lõunal kohvi Vanasadama piirkonnas. Turistivabalt. Pingid olid kenasti vabad, ainult Porto Franco (öäk) ehitusmüra häiris.

Kaks päeva olen kontoris käinud. Kolisime ju just sel päeval, kui sisuliselt kogu kontsern karantiini saadeti. Nüüd sain oma asjad paika sättida ja imetleda kauget merevaadet, mille keskel on alkoholireklaam. Kontoris on ka hea rahulik. Mulle põhimõtteliselt ei meeldi üldse see, et meie urkasse saamiseks tuleb läbi suure avatud kontori jalutada (ja on hea meel, et meil on see urgaski omaette ruumina olemas), aga praegu on imeline, ei ühtegi inimest. Võinoh, ühte inimest olen ma näinud mõlemal päeval, aga ta ei tööta üldse samal korrusel ja oleme näinud fuajees-parklas. Vanas majas olime samal, nii et nüüd ta tervitas mõlemil korral mind nagu head tuttavat. Vanas majas oli see rohkem viisakustervitus.

Meil on kodust töötamine endiselt võimalik ja kõike, aga ma ei näe sel hetkel mõtet. Nagunii ma ju liigun ja täiesti mõistlik on sõita tühja trammiga tööle ja pärast, kodu poole liikudes, osa maad käia jala. Päeval on vähem inimesi liikvel.
Ainult kodus istumine – ma ei tea. Ma saan aru, miks tuleb kontakte vältida ja seda ka üldiselt teen. Ei käi poes iga päev, isiklik desinfitseerimispudelike on taskus, kummikindad ka. Jalutamiseks valin, nagu juba öeldud, pigem neid kohti, kus on vähem inimesi.
Vanemate juures käin ka.
Külla ei roni teistele, aga sõpru aidanud olen. Küll sõidutanud, küll poest asju toonud. Ühe inimese olen drive-in testi viinud (tulemus negatiivne; aga mis mõttes saab testi teha ainult autoga? leidke võimalus ka autota inimeste testimiseks ilma, et ta peaks olema seisukorras, et kiirabi on vaja!), ühe olen lennujaamast koju viinud (ei mingeid haigustunnuseid kummalgi 2 nädala jooksul). Ühe sisemaise planeeritu ööbimisega väljasõidu olen ära jätnud.
Toidupoes käin ise. Vastutustundlikult: tean, et kuller on hädavajadus neile, kes on kohustuslik karantiinis, haigusega (võib olla ka mingi muu haigus, immuunsüsteem on ju nõrk ikka) kodus või ärevushäirega, kes ei suuda hetkel kusagile minna. Ehk mul ei ole õigust neilt kulleriaegu, millega on niigi kitsas, eest ära võtta, kuni ma ise terve olen. Õue ja õuest tuppa astudes ninanuuskamine ei loe. Mul on mingi tatt reeglina oktoobrist aprilli lõpuni, vähemalt. Sel aastal olen hästi pääsenud: sisuliselt terve veebruari olin küll haige, aga väga muud ei olegi olnud.

Nädalavahetusel osalesin koolitusel, üle neti. Palju tüütum ja väsitavam kui füüsiliselt koosistumine. Testi ja praktilise töö tegin siiski 98% peale ära.

Kodus olen ma muidu harjunud olema, nii et ma ei korista siin rohkem, kui tavaliselt, ei arenda ennast kuidagi rohkem vm. Mul on seda vaba kodusmölutamise aega kogu aeg olnud. Pigem, nagu algul öeldud, tüütab see lihtsalt ära, mitte ei motiveeri siin midagi tegema.

Sakslased valmistuvad reegleid vähendama, sama ka taanlased ja vähemalt osa Hispaaniast.

Võrgul

Mõtteid karantiiniajal

Eile oli kaubanduskeskus, kuhu sõbra mõneks ajaks tööle viisin ja ära tõin, meeldivalt tühi. Toidupood ka. Inimestest siis, kaupa oli küll. Mingit võimalustki ei olnud kellelegi palju lähemale, kui 5 meetrit, sattuda. Kui, siis kusagil nö nurga peal ainult.
Eriti midagi osta ei tahtnudki, kapid-riiulid on endiselt täis.

Erinevast (sotsiaal)meediast püüan end distantseerida või silmitseda valikuliselt. Meie tüüpiline meedia, nagu ikka, pealkirjastab kõik väga hirmutavalt ja umbes nii, nagu see haigus viiks vähemalt pool inimkonda kaasa. Hetkel teaduspool seda ei kinnita.
Nädalavahetusel tutvusin hulga peamiselt võõrkeelsete artiklitega, uurisin leviku kohta ja selle kohta, miks mingid protsendid (sh suremus) on väga erinevad riikides, kus on laustestimine ja kus testitakse ainult neid, kes juba on ilmselgelt tõbised; igasuguseid võrdluseid, analüüse jms. Allikakriitiliselt.
Sain selgeks, et päris suure tõenäosusega ei sure sellesse lähiajal ei mina ega rõhuv enamus mu tuttavaid. Sain aru, et massidest tasub mingi aja hoiduda (aga reeglina ma polegi masse armastanud). Sain ka sellest aru, et igaks juhuks ei suhtle praegu oma vanematega näost näkku. Kuigi millalgi ju peab ja lõppeks ei ole nad ju ka isoleeritud.
Mõnedest rakendatud meetmest ma ei saa väga hästi aru ja olen nurgast nõus selle artikliga. Eks aeg annab muidugi arutust. Mõtlen siiani, et kui viirus pea igal pool sees, siis kas piiride suhteliselt totaalse sulgemise mõte on peamiselt selles, et inimesed ikka kindlasti kodus püsiksid? Või veelgi rohkem selle üle, et kui välismaalt (kust iganes tulles) peab olema 14 päeva karantiinis, siis peaks ju peale igat kodumaal väljaskäimist sama olema? See ei ole teostatav, aga ma ei näe sisulist vahet.
Aga ma muidugi ei arvagi, et ma päris kõike tean ja aru saan. Lihtsalt, mida rohkem ma tean, seda vähem on võimalik hirmutada.

Majanduskriisi oli oodata, aga et see päris nii saabub, ei osanud vist keegi arvata. See paneb mind kõige rohkem muretsema.
Palju arvavad, et hetkeolukord muudab inimeste suhtumist ja elu. Mina sellesse üldiselt ei usu. Mõni kindlasti muutub, enamus mitte (ilmselt laias laastus ka mina ei muuda midagi ega muutu väga). Majanduskriisist tulenevalt on hiljemalt aasta pärast ilmselt veel rohkem neid, kes eluga rahul ei ole ja süüdistavad selles kõiki teisi.
Mul jäi ära mõnigi kultuuriüritus.

Eile õhtul köhisin mõne korra ja täna on pea kergelt uimane. Kui see jätkub, siis ma tahaksin testi kusagil teha küll. Väga loodan, et on see koroona kallal ja saab läbi põdeda ajal, kui enamus nagunii karantiinis on. Oleks pärast muretum.

Ma jätangi mingid väited lahtiseks, sest selge on see, et selle viiruse ja kaasneva kohta ei ole kõik teada.

Poepaanikata

Ootamatult selgub, et ma olen nö kriisiolukorraks päris hästi valmistunud. Mul ei tulnud hetkekski mõtet, et ma peaksin poest kärutäite kaupa aasju ostma, et võimalikuks koduspüsimiseks valmis olla. Sest mul lihtsalt on toiduriiulid täis! On konserve (kala, liha, aedvili), on kodused hoidised (soolased ja magusad), on kuivaineid (jahu lausa 4kg!), kuivatatud puuvilju ja pähkleid, kohvi, teed.. Kartulit on tõesti umbes 4 söögikorra jagu, aga normaaloludes ongi see meie kahe nädala kartulikogus. Sügavkülmas on nii aedvilju, marju-puuvilju, pagaritooteid, erinevat liha (sh pelmeene), kala, võid, jäätist..
Ja selline seis on mul üsna stabiilselt. Millekski valmistumata.
Pehmet paberit reeglina varuks just ei osta, aga päris siis ka poodi ei torma, kui viimane rull otsakorral. Ehk kuna seda müüakse nagunii mitme rulli kaupa, siis mingi varu on ju alati olemas ka.
Hügieenitarbeid on kapis varuga. Jälle, alati on.

Mida muidugi pikalt ette ei osta, on piim ja leib-sai. Sügavkülma mulle leiba lihtsalt ei mahu, muidu ilmselt oleks sedagi. Tavakülmikute sügavkülmad on jube väikesed ka. Vahepeal hoidsin pakki kõrgpastöriseeritud piima ka varuks, aga lõpuks tuli sellest ikkagi mingi küpsetis teha. Teisalt, peamine piimakulu on minu kohvipiim ja pühapäevahommikused pannkoogid. Ehk kui piima ei ole, siis midagi hullu tegelikult ei juhtu. Peaasi, et juustu on – see on kõige minevam piimatoode meil.

Tikke ja soola on ka. Ja küünlaid.
No ja suhkrut. Ma ei täheldanud, et suhkruriiulid väga tühjad oleksid. Tegelikult on suhkur ju hea energiaallikas: kui juua väga magusat teed vm, siis saab energialaksu küll. Kuubal vist suures osas suhkruenergial elataksegi (mitte päris, aga nende suhkrutarbimise suurus siiski sellele viitab).

Lisan ka seda, et toitu üldiselt prügikasti meil ei lähe. Ilmselt just seetõttu, et selline varu ja ka ostmisel enam-vähem arvestamine, palju kusagile midagi mahub (nt ei osta palju liha, kui sügavkülm on ikka väga täis) on tekkinud aja jooksul. Nii ei ole ka kaupa, mis korraga halvaks hakkaks minema.

Tegelikult ma ei plaani päris kodus püsida. Mõni päev lugeda ja võib-olla isegi Netflixist või videolaenutusest mõnda filmi vaadata on tore. Aga pigem läheks kenade ilmadega linnast välja loodusesse. Ilma, et peaks mõtlema, et peab poest läbi käima 🙂

Kiired plaanid

“Ei ole ju võimalik, et laupäeva hommikul kohvi juues alles leppisite kokku, et teete selle ürituse?” öeldi mulle laupäeva õhtul, kui vähem kui 24-tunnise etteteatamisega pühapäeval ühe kodumaise talispordivõistluse korraldasime. “Laupäeva hommikul kohvi juues ei olnud mul õrna aimugi, et midagi tulemas on,” vastasin mina. Sest just nii see oligi. Laupäeva pärastlõunal olime oludega tutvumas ja potentsiaalne võistlusjuht otsustas, et teeme ära.

Laupäeva õhtu läbi sadanud lörts tegi mind murelikuks, aga mis seal ikka, eks kohapeal selgub, mis olud täpselt on.
Olud olid. Inimesi oli ka, kohe suhteliselt palju ala kohta. Ainus võimalus sel talvel midagi kodumaal teha ajas pea kõik kohale ja mitte asjata – päev sai kenasti kirja.

Tegelikult jäin, taaskord, juurdlema hoopis inimeste ja suhete üle. Mitte romantiliste suhete, vaid tavaliste inimsuhete: kes kellega läbi saab või koos toimetada suudab või mitte.
Seesama võistlusjuht on selline, kelle kohta mõnigi ütleb, et temaga on keeruline koos toimetada. Ma isegi saan sellest aru, sest ta on kohati natuke jäik ja üsna reeglites-raamides kinni. Teda ei ole võimalik nö ära rääkida, mõni ütleb lausa, et teda ei ole üldse võimalik milleski ümber veenda. Aga samas ma saan ka sellest aru, et teistmoodi on temal raske toimetada. Sa ei saa olla võistlustel selline, kes sülitab reeglitele ja on heitlik nagu tuulelipp. Üldise ümberveenmise mõttes ma ei ole nõus – see on täiesti võimalik ja ei tähenda tingimata mingit pikka “moosimist”. Ehk meie koostöö sujub kenasti ja ma näen veel hulka inimesi, kellel ei ole sellega probleeme. Tundub, et küsimus ongi olnud pigem nendel, kes tahavad temast “üle sõita” ja kellel see ei õnnestu. Võimuvõitlus. Vist.

Minule on temaga koostöötamised aga õpetanud päris palju, nii võistluste kui iseenda suhtes.
Ja tegelikult on tore üleöö midagi korraldada, teades, et meie kahe-inimese-meeskond on piisavalt hea ja koostööaldis selle jaoks.

 

Reede

Bussipeatusesse tormates mõtlen, kas mul selles käekotis on taskurätte või mitte – ma ei ole seda kotti talvisel ajal kasutanud ja kui ma paar minutit varem rahakoti, huulepulga ja võtmed sinna panin, ei tulnud pähe vaadata. Lihtsalt ei tahtnud õhtul suure kotiga välja minna ja viimasel hetkel vahetasin koti väiksema vastu. Hetk peale seda salli suurema vastu ja siis oli juba mure, et kas jõuan bussile.
Nagu ikka, isegi õhtul kell 8, see buss hilineb.
Oodates tuvastan ka taskurättide olemasolu kotis.

Hilinedes baari jõudes on sõbranna juba kohal ja ruum üsna tühi. Ongi võimalik rahulikult vestelda. Mõtlen, kas veidi eemal, popimas piirkonnas asuvad kohad on sel kellaajal rohkem täis? Kui novembri teisel poolel väikese pundiga ühel kenal reedeõhtul sealkandis istumiskohta otsisime, oli see üsna võimatu ülesanne. Aga on nagu on, täna võime rahul olla.
Päris mitu laudkonda on ainult mehi; meie oleme ainus puhtalt naistest koosnev laudkond. Natuke tundub kummaline, arutame seda ka hetkeks, aga vahet ju pole. Me suudame enda ümber selle mulli tekitada küll, et isegi ei arva, et keegi võiks meid häirida.

Mitteüllatavalt on meie peamine jututeema inimsuhted. Praegu ja minevikus; praktikas ja teoorias. Kummalgi oma mured ja hirmud ja ootused ja kogemused. Kumbki ei ütle teisele, et tee nii või naa.
Vahel saab mõne mõtte selgemaks ka lihtsalt seda jagades.

Paar tundi hiljem tuleb kohale muusikatausta tekitaja ja ka rahvahulk tiheneb.
Lahkume enne, kui omavaheline rääkimine päris võimatuks muutub.

ohu on niipalju taandunud, et taskurätti mul ei läinudki vaja.