klaasikillupäev

sissejuhatuseks mittekilde.
eelmise nädala pärastlõunaspaa oli küll hea vaheldus. lihtsalt kohustustevaba lebo. soe lamamistool, klaasi taga päike koos petliku jaheda tuulega.
laupäev oli päriselt ka soe, kuigi kraadide järgi oli mõnel päeval soojemgi. kokkuvõtteks olin aga vähem õues, kui tahtnuks. õhtuks naistejutud.

kevadtaevas444

tänane klaasiring aga kulges stiilis “killud toovad õnne”. no ma ei tea. ma olen nüüd ju lõiganud lühemaid ja pikemaid peeneid ribasid ja täna kaks klaasi täitsa jonnisid minuga. kusjuures mõlemaga sain osaliselt hakkama, aga üldiselt tekitasin hunniku kilde juurde (pildil paremal üleval). juhendaja vahepeal lausa sekkus. kolmas klaas vähemalt leppis minuga.
eelmine kord just panin ühe kildudest vaagna kokku. samas neid mitte-nii-väikeseid tükke on ikka ka täiesti hullult palju. no et see pikk kollane riba seal kildude juures nurgas on 30cm pikk ja nagu näha, siis enamus muid tükke on .. väikesed. st mitte killud, aga just sellised, et suurvorme ikka ei tee.
no ja koristamise käigus ajasin ühe (õnneks mitte kuigi suure) läbipaistva klaasi tüki lihtsalt maha, kildudeks.
nii et nüüd on üüratut õnne oodata ilmselt 😀

klaas455

tuleb-tuleb..

.. nii lörts kui kevad kui näpuosavus.

Tallinn on muidugi see koht armsa kodumaa peal, kus lund ei ole. kuigi täna päeval sadas väga vapralt suuri räitsakaid.
bussis tilkusid need suurte piiskadena mulle juustest kraevahele.
selle läga suurim miinus on aga see, et mul oli vaja liikuda kahe lähestikku asuva punkti vahel, kuid kuna seal on suures osas kitsas kõnnitee, siis võtsin bussi. nii ei pritsitud mind vähemalt täis.

kassid tegid uuele diivanile juba märgi külge. paar niiti on väljas ja diivan on nüüd igasuguste pleedidega kaetud ja näeb päris totakas välja. nagunii ei saanud (st ei ole olemas) sellist, nagu tahtsin.
vähemalt on mugav, mugavam kui vana. mis on muidugi positiivne. ma olen mõne raamatu siin juba läbi lugenud.

esmaspäev on produktiivne. kevadesse vaadates toimus üks ideevahetus telefonitsi ja üks füüsiline kohtumine. nii et ma võin ikkagi lösutada ja lugeda, kuni on aega. mingil hetkel enam väga ei ole, vist.

tõin täna veidi klaasi koju. triibulise aluse toorik on siit läbi jooksnud juba. valmis aluse mõõt on 17x30cm.
kalakandik on ka, sama suur umbes , aga sellest pole head pilti. kunstvalgus viskab ikka liiast peegeldusi ja moondab toone.

klaas2202

klaasijutt

olen täiesti läinud mööda faktist, et juba oktoobrist käin klaasiringis. jajah, selline hobiring, kus tegeleme klaasiga.
alustuseks peab mainima, et klaasist rääkides tuleks tegelikult täpsustada, millise klaasitehnikaga laias laastus tegu. nii et ei, me ei puhu klaasi ega ei tee ka vitraaži. meie põhiteema on kokkusulatamine. ehk siis lõikame välja detaile ning sätime neid kokku ja üksteise peale, et saada tulemuseks kas mõni ehe, alus, seinapilt vms tasapinnalist. okei, tegelikult saab skulptuure ka teha, aga mul puudub selles osas mõte ja nii on see proovimata.

eks kogu see asi olegi suuresti proovimine. isegi esimesed klaasid said üsna huupi ostetud ja nüüd, kui on veidi mingi ettekujutus olemas, siis tuleks ikkagi ostetud tükid enne ära kulutada.. lihtsalt et neid ei kuhjuks.
sellise klaasi jaoks on lausa omad poed ja no omad süsteemid ka. iga klaas ei sobi teisega, näiteks.
siis on klaas veel raske ja oh üllatust, kallis. et ehk kui tehaüks 30x30cm klaasalus, näiteks, siis materjalikulu võib vabalt olla 50-60 eurot. saab ka odavamalt muidugi, kui otsida jääkide hunnikust, aga seal on kas väiksemad tükid või siis suhteliselt kokkusobimatutes toonides läbipaistvad klaasid või midagi muud sellist.
näiteks see alus on tehtud justnimelt leiunurgas ettesattunud klaasidest. minu maitse jaoks veidi tuhm, aga samas üsna art deco mingitmoodi. reaalselt süvendab seda muljet veel see tumedam sinine, mis on ka eritöötlusega ning tulemuseks on kerge läikega ja nagu pragudega klaas. muidugi tuleb vaadata, et see töötlusega külg saab kaetud, antud aluse juures on see allpool, sest kui see jääb peale, siis on veidi praak tunne.

klaasalus24

täna sättisin kokku ühe aluse jaoks sellise kupatuse. 17x30cm ja mul vedas hullupööra, et see sinisekirju oli ka jääkide hulgas. nii tuleb selle aluse omahind üsna talutav.
sel nädalal läheb esimesse kokkusulatusse ja kuna alumine, pildil mitte nii kollaks, kui tegelikult on, klaas on 2mm, siis nädala pärast otsustan, kas panen läbipaistva alla või peale veel.. ja ilmselt 3mm, et alus liiga nõrk ei tuleks.

klaasalus945

ehte tegemisel muidugi on materjalikulu üsna väike. samas, siis tuleb juurde osta peenemaid torukesi ja pulki, sest noaga alla 5-6mm lõigata on suhteliselt raske. st lõigata võib, murdma peab ju ka..
või kui tahta põnevaid efekte, siis on selleks spetsiaalselt töödeldud dikroidklaasid. neid on mustriga ja ilma. enamasti need annavad sädeleva tulemuse. jätte kõrvale läbipaistvad siledad trükimustriga dikroidid, siis neile tuleb teine, läbipaistev klaas peale panna. dikroidid on muidugi veel kallimad, kui tavaline sulatusklaas. kordades.
allpool on siis pilt ehetest enne ahjuminekut ja sealt välja tulles. lisaks üks selline mustrita tumedal põhjal dikroid, millest ma ei osanud midagi oodata. seal ei ole peal küll kirgas läbipaistev klaas, vaid oranž läbipaistev.

klaasikollaž

tegelikult on mul just neid ehteid veel ja veel, mõnigi on ka uue omaniku juba leidnud.
igatahes selline tore nokitsemine. ma küll ei tea, kuhu ma kõik need alused pärast panen 🙂

pühadeaegseid tegemisi

mul tiksub juba pikka aega (no ligi kaks nädalat) mõte, et kirjutaks. aga tegudeni pole jõudnud.
lühidalt öeldes on vahepeal üsna rahulikult kulgenud, midagi põrutavat toimunud ei ole.

kasside abil koristasin oma raamaturiiulit:
volliraamatud267
lihtsalt ma käin päris palju raamatukogus ja ei näe mõtet, et kõik raamatud peaksid omal riiulis olemas olema. sain tõesti riiulise ja sellega kuidagimoodi kogu tuppa õhku juurde:
riiul271
hästi lahe oli see, et üleliigsed raamatud viidi mu juurest ära. olgu, üks väike kastike ootab veel ärasaatmist, aga see on ka ainus, millega ma ise tegelema pean.

samuti kasside abil sain üle tüki aja ühe tooli korda:
tiugutool281
selle tooli (ja veel paar, mis siin ootavad) probleem oli puitosas. kuni asi puudutab sadulsepatöid, tulen ma toime. puitosaga pole mul õieti vahendeid ega ruumi. ega seegi sai korda välise abiga (ja ma ei pea silmas ainult kasse).

enne jõule tegime emmega natuke vorste:
vorstid323
kuigi algul tundus, et vere saamine on probleem, läks sellega lõpuks vägagi hästi. osa andsin edasi. sest sel aastal me suurt vorstitegu ei teinud.

üks hullu logistika päev oli ka, kusjuures minust sõltus seal vähe. aga lõpuks said kõik lihad-vorstid-singid-linnud sinna, kuhu vaja. kas siis minu juurde või minu juurest ära.

jõuluõhtuks oli toas kuusk ja midagi kuuse all:
kuuseall
siinkohal, jajah, eelmise nädala ainsad kapsad olid võis praetud rooskapsad ja seapraadi ka ei peaaegu et ei olnud. jõuluõhtul oli üldse ainult külmlaud. ei mingit söömaorgiat.

no ja õues on ka käidud. nii linnast väljas:
keilajoa395
kui ka linnas:
koplipark407
lumest rääkides on mul hea meel, et lõpuks mingi enam-vähem lumi tulnud on; kurb aga, et juba umbes homme sulale kisub.

mõned külaskäigud ühte- ja teistpidi. sõbrad ja veelkord sõbrad. laps ja kassid ja palju mandariine.

aga lühidalt saigi kõik 🙂

nagu polekski varem toole korrastanud..

ma ei teagi, kuidas ma selle tooli ilma kursusteta korda oleksin saanud, st saaksin. pealtnäha ei olnud see konstruktsioon nii pekkis, aga nüüd olen ma kaks esimest korda neljast tegelenudki konstruktsiooniga ning ilmselt pean ma osa lakkimist-lihvimist tegema kodus. et ehk tooliga veel jalutama. sest muidu ei jõua ning katte panemisel on sedapuhku ka paar nüanssi, mille juures meelsasti kuulaksin juhendeid.
lühidalt öeldes olen tööga teistest kohutavalt maas. tõesti, nagu teeks esmakordselt. ja hetkel tundub, et 16 akadeemilise tunniga ei saa seda kõike tehtud.
see-eest saab see tool eriti korda.

kogu sellel lool on oma alahoovused ka, aga need jäägu minu teada.

nädalavaade, vaarikakoogiga

vahelduseks on igapäevane töölkäimine päris huvitav, kuigi ka väsitav. ometi ei ole ma pikki päevi. ja no tunne, et aega on vähe, on ka juba tekkimas. kuigi ma saan aru, et eilne poolepäevane koristamine ei tulenenud sellest, et ma nädala sees seda teha ei saanud – nagunii poleks ma seda teinud.
eks vaikselt loksub kõik paika.

sall valmib ilmselt järgmiseks hooajaks, sest talvega on meil sel aastal nagu on :S ja kuna telekast (seoses olümpiaga?) on vähe vaadata ja ma ei suuda lihtsalt istuda ja kududa, siis edeneb visamalt, kui sooviksin. samas järgmine töö on juba ootel – kingituseks 🙂

sõbrapäevale andis jume tuttav, keda pole ürgammu näinud, aga kes tuli toidukotikesega külla 🙂
kassitoit saadeti üldse teisest linnast pakiautomaati.

ostsin odavputkast kohupiimapastat ja tegin eile üle tüki aja kooki. sügavkülmamarju on ka omajagu, nii et sedapuhku läksid loosi vaarikad.
ma tegin oma keskmises koogivormis ja kohupiima oli ca 300g, hapukoort panin selle juures umbes pool kogusest ja mune 2, aga ilmselt pasta on nii palju vedelam, kook oli ahjus ca 50 minutit ja oli ikka kergelt värisev välja võttes. puru tegin umbes poole kogusest ja ma vähem ei kujuta küll ette.
aga igatahes tasub seda kooki korrata küll.

vaarikakook888

see kontori vastik õhk ja ilmselt õueolud ja ma ei tea mis on mu näonahale põntsu pannud. sooduskupongiga juuksuriga läks mul hästi (just lugesin, sama salongi on laidetud ka), aga näohooldust ei julge suvalises kohas võtta. nii et üritan siin koduste vahenditega toimetada.

ja kusagil ajusopis tiksub üks Riia-mõte.
ning jee, kaks koolitust on ka kirjas.

kümmekond päeva, kokkuvõtlikult

oeh. viimased ajad on taas tekitanud küsimuse, et kuhu kaovad aeg ja raha ning kust tulevad tolm ja kassikarvad? :O
muidugi käib see kõik periooditi. aga ikkagi!

viimati jäi asi metsa juurde.
peale metsa oli tegemist kingitusega lapse õpetajale, seda jagus kohe veidi pikemaks. kui ikka igapäevaselt ei tee, siis võtab kõik aega ometi.

album097

reede õhtul oli T.-ga ‘Suur Gatsby‘. ma ei tea, selline film, mis ei jätnud mingeid emotsioone. kuigi pidanuks ju? minu meelest oleks seda saanud sisuliselt paremini teha, aga ilmselt see ei olnud eesmärk. ja 3d ka nagu ei õigustanud end minu meelest.
pärast näkitsesime Olümpsis süüa-juua.
see oli veel see imelik päev, et kodus vaatasin, et peaks lausa soojema mantli panema, aga panin ikka õhukese, lihtsalt jaki ka alla. no ja linnas oli jumala suvi. tagasi sõites sama asi – äkitselt liikusin suvest paksu külma udu sisse.

pelgu974

laupäev oli ilus. lisaks hulgale ajale fotolaboris sai veel hulgem aeg veedetud Pelgulinna päeval. laps leidis sealt oma koolivennad üles ja siis neil jagus seal tegemist pikemaks. Peeteli kiriku tornist sai piirkonnale pilk peale heidetud ja koolidirektori retrobussiga lühiekskursioonil käidud.
õhtul hiljem oli veel jalutuskäik kohalikes (Kopli ja Kase) parkides ning meeldiv õhtupoolik küla peal. algselt oli küll üks kaugem sünnipäev plaanis, kuid selle jaoks ei jagunud (teatud põhjustel) energiat sedapuhku.

sepa479

pühapäev oli pilvealune, kuid läksime lapsega ikkagi pärandiaasta raames toimunud Paljassaare rattaekskursioonile. ma pole seal saartel põhjalikumalt käinud vist ligi kümmekond aastat, hämmastav, kui kinni kasvanud kõik ikkagi oli selle ajaga.
natuke teadmisi sain juurde, natuke vihma saime ka. maru tuuline oli. kodust välja sõites ei tundunudki nii hull, aga kohati oli ikka päris ilge.
piknik jäi ära, sest just lõpupoole hakkas taevast midagi tilkuma.
õhtul oli sofasurfar ja telekast Kariibi mere piraadid, nii et Kuriteo viimase episoodi nägemiseks käisin seda küla peal vaatamas.

paljassaare503

teisipäeval oli taas kinokultuur, sedapuhku Almodovari uus teos ‘Olen nii elevil‘. ma ei tea, seal oli häid kohti küll, aga neid meestevahelisi alla-vöö-asju oli samas häirivalt palju. ma ei arva, et ma olen selle koha pealt kuidagi väga tundlik või midagi, kuid seekord viskas kohati üle. samas see tants, oh appike, ma ikka naersin suht kogu aja!
muide, mingid liinid ja lugu olid selles filmis mu meelest tugevamad kui Gatsbys.

kolmapäev oli Pakri-päev. muidugi, hommikul lõpetasin veel õpetaja kinki, siis ei jõudnud enne lõunat autole järgi, nii et sain selle hiljem, kui plaanitud.. mispeale ma ei jõudnud metsast toodud kullerkupupuhmast enne väljasõitu vanemate juurde viia..
nii et jah, ootasin kusagil kontorimaja ees autot, marssisin mööda asfalti edasi-tagasi ja kuulasin klappides röökivat Metallicat, omal juhe kohutavalt koos.
ja siis hakkasid asjad korraga kokku jooksma. selgus, et inimesele, kelle ma pidin peale võtma, sobiski see autoaeg imehästi ja sisuliselt me kumbki ei pidanud teise järel ootama. poeskäik kulges väga meeldivalt, arvestades, et see toimus võõra inimesega. linnast väljasõit oli sujuv ja jäi aega ka tee peale lõunatada-kohvi juua. nii et kui sadamasse jõudsime, oli juba täitsa hea olla.
Väike-Pakri – ega me seal väga palju ringi patseerida jõudnudki. alustuseks väike piknik ja jutuloba, siis veidi kooserdamist. vägevaim emotsioon oli see piibelehelõhn. no täiesti müstika, millised piibeleheväljad seal olid. segamini anemoonidega. kalmistul iiriseid ka sekka. no ja seda väikest lillat levinud käpalist. müstika! selline loodus ja rahu, ometi suur Paldiski sadam ja tuulepark kohe üle mere.
helistasin veel lapse klassivenna emale, kes arvas, et kui vaja, siis ta ostab mu lapsele ka neljapäevaks lilled ära. aga no mida seal osta, kui ma olen piibelehtedesse uppumas!
niipeal, kui vari meie platsile langes, olid muidugi sääsed platsis. aga veidike pidasime veel vastu.
ümberringi keerutas kohati mingeid tumedaid pilvi, kuid meie ei saanud mingit sadu. samas andis see teatud huvitavat tausa sellele reisile – ning ka ilusaid vaateid.
tagasi üle mere lennates (sinkavonka, et põnevam oleks) oli loojangueelne taevas ka täiesti võimatult ilus.
vihm tuli alles Vasalemma-Keila vahel.
kullerkupp jõudis sihtkohta tund enne südaööd.
järgnev tööpäev oli väga väsitav.

vpakri310

reede oli ootamatu vaba päev. no arvasin muidugi, et selline tühi päev tuleb. aga nii palju siis sellest 😛
hommikul sain auto, kella ühe ajal liikusin kodust ära, esialgu mitte kaugele. mingi kummaline äike sai veedetud siseruumides..
ja siis sai otsustatud, et paras aeg on OKOsse sööma minna. tegelikult oleks meelsasti ümbruskonnas ringi ka vaadanud, kuid teatavad ajaraamid olid ees. nii et ainult söök-jook. väljas, varju all. saime päikest ja natuke vihma ka – aga nagu öeldud, varju all. ning head sööki 🙂
selgus, et suvemenüü on teist päeva ja meie teenindaja oli esimest päeva. rahvast aga väga ei olnud. kogemus endiselt positiivne 🙂

vutt530

no ja kui koju jõudsin, oli T. jätnud sõna, et saaks ehk kokku. mis seal ikka, lapsele natuke süüa ja kihutasin linna taas. linnast tulime T.-ga jälle koju kaamera järgi, sest tal oli mingi pildisoov – ja siis Piritale pilti tegema. kuidagi jälle vedas, vihma ei saanud me üldse.
sel päeval sattusin kaks korda Smuuli xx-Maximasse ka 😛 teine kord veel tuttavatega samasse kassasabasse. ning mind pani imestama kassiir, kes pika tööpäeva lõpus suutis meiega nii mõnus-sõbralik olla ja suhelda.
õhtu oli sume ning ei raatsinud koju minna, nii käisime veel Jussi Õlletoas. alkovaba siider siis mulle. ning ootamatu tore telefonikõne.

pirita421

laupäevaks oli kutsutud hobuste juurde taas, seekord lausa hobuse selga. laps ei tahtnud kaasa tulla, nii et jäi koju ja mina natuke muresse, et mis temaga siis nüüd saab – aga ta suutis oma päeva kenasti ja suures osas õues ära sisustada.
mina ka.
väikeste peatustega liikusin kohale, seal kulus veel hulk aega, et kaks hobust ette valmistada ja siis võtsime retke ette. sõbranna ise jala, mis oli vähemalt mulle julgustuseks. no et kui ma ikka enam ei suuda-jaksa või hobune tabab ära, et ma tegelikult ei oska väga, siis a) ta saab hobusega tegeleda b) ma võin ka julgelt jalameheks hakata. reaalsus oli aga see, et enamuse sellest 2,5 tunnist ma siiski olin hobuse seljas. ja retke sihtpunkt oli seesama liivarand, mida eelmisel päeval OKOst vaadatud sai.
põlved olid küll pärast kanged ja olgem ausad, mingid reielihased annavad siiani tunda.. aga tore oli, tõesti! meelsasti lähen veel.
eelmise päeva üllatuskõne tegin tagasi 😛
õhtu otsustasin seekord viisakalt kodus veeta, sest laps juba heitis mulle ette, et mind üldse õhtuti enam ei ole. ma ei tea, no nii hull ka nüüd pole ometi.. aga olgu. nii et sedapuhku tuldi mulle külla.

atticus16

pühapäev, oo kena suvi!
osa päevast kulus vanemate juures, siis käisime läbi paarist poest ning võtsime lohed ja suundusime Paljassaarde. teine pool seltskonda liitus ka varsti, pirukate ja lihapallidega 🙂
suur lohe tõmbas küll kenasti, väikest ei saanud hästi üles – aga kui sai, siis püsis. ma ei saanudki aru, kas tuul oli tolle jaoks liiga tugev või vastupidi. igatahes said kõik käe edukalt valgeks. müstiline vaadata, kuidas inimene, kes esimest korda sellise asjaga tegeleb, umbes kolmandal katsel saab lohe üles ja toimetabki peaaegu nagu päris.
no aga siis toimetasid poisid omaette ja kui ma läksin vaatama, miks see lohe ikka nüüd äkitselt maha prantsatab kogu aeg, avastasin, et ühe poole tiivatõstuk on kadunud. no ja seda varrast sealt rohu seest leida.. oeh.. kurb-kurb. eestis on varuosadega ka kehvasti, aga kuna uut lohet hetkel lubada ei saa, sisi tuleb midagi välja mõelda..
ning siis selgus, et oops, ma juba peangi auto ära viima!
siiski, hiljem sai veel Rannamõisa ja Suurupi panka taasavastatud. viimasel kusjuures oli hämmastav vaikus. selles mõttes, et ma mäletan, et seal on alati olnud mitu masinat, seekord aga ei olnud peale meie kedagi.

stromka514

ja nüüd olengi umbes järjele saanud.
emotsioone väga ei mahtunud siia kirjutama 🙂

pakke on hea saada

on ju? 🙂
seekord oli tegu tööriistapakiga. just-just!
millalgi paar kuud tagasi sai tööriistakappi koristatud. ei saaks öelda, et selle käigus küll väga palju tühjemaks oleks saanud ja üleüldse ei puutu see hetkel pakki 😛
tegelikult oli mul neid vaja toolide jaoks. ja üldse näitab kogemus, et mingid tööriistad peavad kodus olemas olema. hooti on tunne, et ei ole midagi vaja ja peaks selle kapi täiega keldrisse või vanemate juurde tühjendama, aga siis jälle selgub, et ikka ei saa nii.

klambripüstolitega oli juba korras, aga lisaks oli laenatud üks väga mugav klambrieemaldaja. kui neid on ikka vaja kümnete kaupa välja tõmmata, siis on igavesti tüütu kruvikeerajaotsa vms asjaga seal toimetada.
otsisin vajalikku vidinat paarist Tallinna ehituspoest, aga mind vaadati nagu ogarat. igaks juhuks otsustasin netist ka kaeda. ja näe, täiesti leidsin – ühest Narva poest!
no Narva, siis Narva. veidike ikka kaalusin ka: 3eur postikulu + oht, et äkki on mingi petukaup või siis hulk aega, et Tallinna erinevaid poode-poekesi läbi kammida. leidsin, et esimene on mõistlikum (meil on ju ka Tarbijakaitse siiski olemas), sest saan tellida kodukandi pakiautomaati. ehituspoed, teadagi, pole mõeldud mitteautoga liikuvale inimesele. pluss aeg.

tellima hakates selgus, et tellimuse summa peab olema veidi suurem. juurdlesin veidi ja tellisin mõned pitstangid juurde. sest no mul on jälle kaks tooli, mida peab vist ikka liimima. eelmine kord laenasin pitskruvid, aga need on juba tagasi viidud ju. liimitav osa on kumer ka, et ei saa raamatukuhja alla laduda.
maksmine toimus seal arve alusel ülekandega. kenasti tuli kinnitusmail ka ja info, et posti pannakse 5 päeva pärast. ilmselgelt koguvad nad nädala tellimused kokku ja viivad korraga ära.
kui siis tuli mail, et pakk postis, hajutas see suuremad hirmud. no samas, nagu öeldi, on alati võimalus, et pakk on tühi 😛
sms tuli nädala algul, kui ma juba linnast ära olin (tegelikult peaksin ma sellest äraolekust kirjutama üldse). meeldetuletus-sms jõudis juba ka tulla. no ja eile hilisõhtul sain lõpuks kenasti komplekteeritud paki kätte 🙂

riistad930

jess-jess!
et Netebergi e-poodi soovitan küll.
ise jäin praegu just vaatama, et vajaliku liimi (mis liimib, seejuures korralikult, nii vineeri kui kangast kui nende segu) oleks võinud ka sealt samas tellida. nüüd pean jälle mõtlema, kust ma sobiva liimi saan ja mis üldse oleks tegelikult hea..

tavaliselt muidugi saan ma oluliselt naiselikumaid pakke 😛
eileõhtune-tänane soundtrack pole samas jälle kuigi naiselik. kuigi, selliste tööriistadega ometi väga sobilik. näiteks kõik kolm Unforgivenit Metallicalt.

Kuni inglid sekkuvad / töö ja riistad

ma ei kirjuta siin täna ainult kultuurist, aga..

enne, kui uut kultuuri hakkab massiliselt peale tulema, panen kirja, et veel aprillis sai käidud Draamateatris vaatamas ‘Kuni inglid sekkuvad‘. selline natuke absurdi kalduv, sisuliselt ilma lõputa lugu, ka algus oli üpris nn ujuv. ning jah, kas inglid ikka sekkuvad.. ? selle suhtes on mul oma arvamus – keegi ei suunanud kas ja millist tegelast ingliks-ingliteks pidada. nii mõnedki sekkumised seal olid ometi.
igal juhul mitte kerge tükk, samas kohati väga eestlaslik.

aga jah, sel nädalal tuleb hulgaliselt uut kultuuri peale. ampluaa ei ole küll väga lai, aga siiski. tegelikult ma ei tea veel kõike ette ilmselt nagunii.
järgmisel nädalal on nagunii teatav keskkonnavahetus.

toolide jaoks vajaliku vidina tellisin kusagilt Narva poest. ilmselt kusagil Tallinnas oleks ka, aga mingi piir läheb, palju ma tahan oma aega-energiat selle otsimisele raisata vs 3eur postikulu, et saada see kodust nii umbes kilomeetri kaugusele. mingis ringkonnas tekitas see arutelu, et rattasõit soosib netikaubandust – aga no ega siis remondi-tööriiistapoed pole nagunii ratturile (ja rattaga ligipääsetavusele) orienteeritud. nii et siis tellime sealt, kust leian.
vot see on, kui antakse laenuks head riistad ja siis korraga leiad, et, no, need ongi head. ega siis ei taha enam mingitmoodi nikerdada.
hetkel on pooleli toolid 11, 12 ja 13. no ja 14, mis tahab natuke puutööd ka.
eilseid toole lammutades avastasin mingi imepärase nõukogude tehnoloogia – ma ei saa siiani hästi aru, mis pagana moodi nad selle teostasid? :O ühtlasi pean ma mingi asenduse leidma, mis, nagu ma ühe analoogse tooli pealt (mis ei olnud originaalkonstruktsiooniga) ei ole ka lihtne. st midagi ma saan, aga mul on kahtlus selle püsivuse osas.

tänane päeva mõttetera: ’ise oled loll’ on absoluutselt parim ja alati sobiv argument mis iganes vaidluses 😛

benice