Kaks õhtut merel, et natukenegi leebem oleks.

Täna seisime sadamas, aga ikkagi merel. Päris tugevaid puhanguid viskas sisse ja ka püsituul oli pikalt 10 m/s kandis, nii et see ei oleks olnud mingi kena õhtune seltkondlik väljasõit.
Ja ega merel ei oleks ka just jahedam olnud. Sest ega see tuul ju ei jahutanud ka. Mingil hetkel viskas värsket peale, aga kui ära tulles juba paarsada meetrit majade vahel jalutada, kadus ka mälestus sellest.
Vähemalt pole enam 30 ligi.

Aju oli täna päeval üsna sulanud. Nii, et tahad mõelda, aga see lihtsalt väga ei õnnestu. Mitte mingit teravust ei ole. Päris harjumatu. Kuigi viimasel ajal on seda üldse rohkem olnud, aga põhjused on teised.

Kusagil oli täna suurt tormi ja hirmsat rahet, aga mul on siiani mingi usk, et see meile ei jõua. Mitte lambi-usk, aga põhinevalt mitmel prognoosil. Eks vastu hommikut midagi vist tuleb.
Täna ka keerutasid tumedad pilved üle, aga midagi peale väikese temperatuuri kukkumise ikkagi ei juhtunud. Üldse, Eestis, et kukkus 23 peale! Rõhk sõnal “kukkus”.
Ja kella 23 kandis koju jalutades, kui öö juba hakkab peale tulema, on lühikeste varrukatega kleit piisav. Mitmes õhtu.

Nädalavahetuse lõunaklassika

Täna ahjukana tehes tuli pähe, et ehk võiks ka mõned mälestused kirja panna. Isiklik minevik on selline asi, mis on minuga kaasas ja normaalne ja ma lihtsalt ei tule enamasti selle peale, et mingeid eluolu detaile kirjeldada, aga samas ma olen viimasel ajal hakanud tundma, et äkki peaks. Kirja pandud ajalugu, ükskõik kui tühiasjana see ei tundu, on see, millel on lootust siiski alles jääda.
Liigagi hästi olen hakanud aru saama, et lood, mida vanaema mulle rääkis, ei ole enam meeles ja muidugi ma ei pannud neid siis kirja, kui võimalus oli. Vanemate lugusid ma ka ei pane kirja, aga ehk peaks..

Tagasi kana juurde.
Ahjukana keedukartuli või -riisiga ning stoovitud (piima-jahukastmes) porganditega on roog, mis mul alati seostub lapsepõlve nädalavahetustega. Ma ei mäleta, kui tihti seda just oli, oli ka muid roogasid (eriti on meeles jahus-munas paneeritud seakarbonaadi viilud; aga oli ka lihtsalt seapraadi), kuid ma arvan, et paar korda kuus kindlasti.
Tavapärase köögis väikese laua taga söömise asemel sai laud kaetud suurde tuppa (see pikendatav laud on mul siiani alles), linad ja piltidega joogiklaasid ja serviisitaldrikud ja teised noad-kahvlid. Asjad, mis käisid koos sünnipäevade ja nädalavahetuselõunatega. Ei, ma ei mäleta ka seda, kas me igal nädalavahetusel sõime ühe lõuna niimoodi.
Kana kenasti serviisivaagnal ja muu toit ka sobivalt serveeritud. Klaaskannus kodune morss. Söömine noa ja kahvliga.
Ema sõi tiibu, isa kintsusid, vend eelistas alati rinnaliha, väiksemana mina ka. Aga siis liikusin samuti kintsude-tiibade juurde. Praegu, juba aastaid, eelistangi nn tumedamat kanaliha ehk fileed kasutan ainult nende roogade juures, kus on tõesti oluline, et oleks filee. Mugavus vist, sest fileed on kõige keerulisem valmistada.

Vahel olid lõunad vanavanemate juures ja rohkem mäletan just aega peale vanaisa surma. Vanaemal olid liikumisprobleemid ning varakevadel ja hilissügisel, kui me nädalavahetustel käisime suvilas esimesi ja viimaseid töid tegemas, tegi tema meile hilise lõuna oma juures valmis, nii et läksime peale mõnda töötundi otse tema juurde ja sõime. Ka seal oli tihti kana – aga alati samuti pidulikult kaetud laua taga. Suvisemal ajal ei teinud, sest siis ta elas suvilas ja sõime seal kõik koos nagunii.

Kana oli ilmselt üks liha, mid tol ajalgi üsna kättesaadav oli ja millest ema mitu rooga lõpuks tegi – ikka jäi ju midagi järgi. Kasutan samuti tihti osa ahjukana jääke mitte soojendamiseks, vaid mõne muu toidu sisse ära. Kana maitsestamisest: sool, pipar, vürts, loorber ja mugulsibul olid tavalised. 80ndatel aga saatsid sugulased välismaalt meile karrit ja nii oli karriga maitsestatud kana meil menüüs juba siis, kui keegi õieti ei teadnudki, mis see karri on. Mingil hetkel sai seda isegi kuidagi palju ja mõni aasta ma karrit ise üldse ei kasutanud, kui nö oma elu peale läksin ja seda saada hakkas olema.
Ja stoovitud porgandite kastmes on meil alati natuke muskaatpähklit.

Viies “püsi-kodus”-nädal

Sellesse nädalavahetusse jäid ka lihavõtted, mille puhul sotsiaalmeedias visati nalja, et oo, vaba reede, saab kogu päeva kodus olla!
Mina ei olnud.
Kolmest päevast kahel külastasin vanemaid ja tegime pojaga õppesõitu. Ühe päeva mölutasin suures osas kodus maha, aga siis tegime sõbraga linna peal jalutustiiru ikkagi. Ühele teisele sõbrale viisin taas poest asju. Poeg viis jalgratta kodus mu vanemate juurde, kus ta hetkel elab – et oleks võimalusi värskes õhus olla ja natuke liikuda. Oma hoovis võib võimelda jms. Enamus fotovarustust on ka seal tema käes, katsetab ja möllab nendega.

Kui mõni ütleb, et kodu on juba mitu korda üle lakutud, siis minul seda ei ole. Ma olen ju läbi aastate saanud suhteliselt palju kodus olla ja seega mul ilmselgelt ei ole probleemi aja sisustamisega. Kui ma ütlen, et “mölutan”, siis ma ilmselt loen midagi kerget, mis ei nõua väga süvenemist, või (uue asjana) jookseb Netflixist või Huubist mingi suvaline seriaal, mille taustal kas püüan värviraamatus midagi ära teha või on mingi labane mäng lahti vm. Vahel tuleb muidugi ette ka neid lugemisi ja vaatamisi, mis tähelepanu nõuavad.

Õues meeldib mulle käia pigem siis, kui on mingi eesmärk. Tavalisel ajal on vabalt see, et leib on otsas, siis jalutan poodi (tihti mitte kõige lähemasse) ja teen selle juures väikese ringi. Praegu iga pisiasja pärast poodi ei lähe ja seega püüan leida muid põhjuseid välja minemiseks. Ega neid väga palju ei olegi, nii et mõne korra olen ka läinud lihtsalt jalutama. Mis on mõnevõrra nüri, minu arvates. St, kui minna kellegagi koos, ei olegi hullu. Linnatänavad ei ole praegu kuigi rahvastatud, kõige rahulikum jalutuskäik oli ühe toopäeva õhtul kalmistul.

Viiruse kohta loen pigem muukeelset materjali kui kodumaist. Pigem väldin liigset infot ja ei kaevu sellesse eriti. Paanikat ei ole, hirmu ei ole. Kui, siis muretsen vanemate pärast. Või ka lapse. Iseenda pärast küll mitte.
Kokkuvõte infost on, et konkreetseid teadmisi on päris palju. Nii selle osas, kuidas see viirus levib (kui keegi näkku köhib, siis kindlasti, aga nt pindade osas ei ole üksmeelt) kui ka ravi osas (on väiteid arstide poolt, et tegu on pigem mäestikuhaiguse-tüüpi asjaga, mille ravi peaks olema erinev pneumoonia omast). Näiteid on veel. Kuna mina ei ole arst ega üldse mingi teadlane, siis ma lihtsalt võtan need asjad teadmiseks, mingi võimalusena.
Millised on mõjud rahvatervisele (mis nõme sõna!) pikemas perspektiivis, võttes aluseks kiire ja suure majanduslanguse, ei oska ka üldse ette kujutadagi. Need Ühendriikide paari viimase nädala töötuse kasvu numbrid (graafik on eriti ilmekas) on küll päris kohutavad. Ameerika kontekstis võiks see tähendada veel rohkem odava rämpstoidu tarbimist ja sellest tulenevaid tervisehädasid, aga miks mitte ka otsest nälga. Need numbrid ei kajasta veel illegaalseid töötajaid, keda seal riigis on ka ju väga palju.
Lisaks selline artikkel UK-st, kus väljaöeldud numbri allikas jääb segaseks (ja ma ei hakanud otsima edasi ka), kuid tuuakse välja, et praegu isolatsiooniolukord kasvatab enesetappude, koduvägivalla ja loomulikult depressiooni hulka.
Siit tuleb ka see, miks ma käin väljas – ma tean, et kui ma ei käi, siis on stress kergem tulema.
Selles lõiku sobib ka öelda, et see valitsuse meediakampaania mustal taustal, mille sõnumites kajastub see, et kui õue lähed või kellegagi kokku puutud, siis kohe sured. on ääretult vastutustundetu ja paanikat tekitav ning ei lähtu faktidest.

Poes käies mõtlen ikka, et kuidas siis on hea: kui ühes käes on kinnas ja teises mitte (no et ühe käega ei puuduta poes midagi, korv on käevangus lihtsalt), siis hiljemalt maksmise juures jõuan selleni, et ma pean rahakotist saama kätte pangakaardi ja selleks on vaja kahte kätt. Mõni juba kirjutab, et ei kannagi rahakotti kaasas, vaid kaarti lahtiselt, aga eks see on igaühe oma asi. Mina siiski eelistan rahakotti. Lisaks maksan ma vahel sularahas üldse.
Ehk siis ma püüan käsi desinfitseerida peale kassat ning olen üllatunud, et see variant ei ole igal pool võimalik. Poodi sisse minnes on, nad ei saa muidu lahtigi olla ju, aga kui see on peale väravatest läbi minekut, siis ma ei hakka seal ju tiirutama veel.
Ei, mul ei ole sellega mingit paanikat ega hirmu ega midagi. Tulen koju ja pesen käed, vahepeal nägu käppimata.

Ja lõpetuseks toidujuttu ka. Ma üldiselt ei ole nende kevadiste poemaasikate fänn (õige maasikas on üldse enam-vähem otse peenralt), aga täna sattusin üsna osavate ja üsna hästi lõhnavate otsa; ning kuna ma teadsin, et kodus on beseeküpsiseid, tegin ma midagi ebatavalist ning ostsin natuke neid maasikaid. 35% koort ka ning kokku tuli Eton mess. Ma küll ei tea, kes selle kõik ära jõuab süüa.

Muljed

Erinevad muljed inimestest on natuke nagu eilse teema jätk. Selles mõttes ka, et see on taas seotud eelmise nädala üritusega, kitsamas mõttes. Laiemas mõttes pole tegu uue avastusega.

Mingeid isiklikumaid teemasid olen ma siin viimastel aastatel vältinud – seekord saaks ka muidugi üldistada, aga ei hakka.
Oli üritusel üks meesterahvas, kellega oli eelnevalt veidi suhtlemist (nagu paljudega), aga kes, erinevalt enamikest teistest, hakkas kohapeal mulle üsna ühemõttelisi vihjeid tegema. Iseenesest ju kena, et keegi mulle tähelepanu pöörab, aga see oli minu jaoks veidi vales stiilis. Ma lausa küsisin mingil hetkel, et kas me ikka oleme pubekad, et see nii “nurga taga” käima peab – ja minust kümmekond aastat vanem meesterahvas naeris, et jaa, muidugi oleme pubekad. Minu elukogemus ütleb aga, et muidugi ei pea iga ligiajamist väga avalikult tegema, aga normaalsete täiskasvanute puhul ei pea ka mingit hullu konspiratsiooni tekitama. Niisiis, sisemine radar pani paika, et tegu on mingi saagiotsijaga. Kuna mul oli ka päriselt väga palju tegemist, siis ma küll lubasin ühe kiire sõbraliku neljasilma-kohtumise, mis lõppes minu soovide järgi, aga ilmselt mitte teise poole soovide järgi. Muidugi, seejärel huvi minu vastu vähenes. Mitte päris (mulle tuldi lausa spetsiaalselt ikkagi head-aega ültema, väljaspool kõiki üritusi), aga tuntavalt.
Aus olla, siis mingi väike osake mu sees oli isegi natuke nukker tähelepanu kadumise üle, aga üldiselt see eemaldumine pigem sobis. Sest no oli aru saada, et seikleja mis seikleja. Mis on ju ka täiesti okei, kui ma ise oleks sama seisukoha võtnud ja mul selleks aega oleks olnud. Lihtsalt, mu “probleem” on, et ma ei viitsi nende seiklejatega tegeleda – ka siis, kui mul aega on. iga naisterahvas teab ju, et lihtsalt seksi jaoks ei ole vaja meest. Novot. Ja lihtsalt meelitustega mind enam ära ei sebi. Ei tööta ka see, et “luba omale natuke head, kui pakutakse”. Ma ju ei tea, kas saab hea olema või mitte! Ei ole iga mehega tingimata hea; ja seda ei tea ju enne, kui asi läbi.
Ehk siis panin tüübi enda jaoks mingisse lahtrisse, lähtuvalt suhtumisest minusse.

Aga lähme edasi.
Nädala teisel poolel oli ka üks koosolek, selle üritusega iga-aastaselt seotud. Ma juba tean, et seal läheb ära mingiks lahmiseks, üüratuks jutuvestmiseks ja konkreetset koosolekult ei ole lootagi. No paras laat. Eelmisel aastal oli meid ca kümmekond ja asi valgus väga laiali, sel aastal ootasime umbes poole rohkem, aga tuli veelgi enam inimesi kokku. Ja otse loomulikult läks kirelt laadaks ära.
Vaikselt hakkas seesama tüüp, üsna uustulnuk seltskonnas, olukorda ohjama. Ei sekkunud julmalt, aga viitas osadele, et need teisi ei segaks ja vait oleksid, võttis mingitest teemadest kinni ja suunas neid üsna konkreetselt; kui koosoleku nö juhid jäid mingi detailiga toppama, siis võttis selle sujuvalt üle.. Ja tegi seda kõike kuidagi nii, et ei sõitnud kellestki üle ega keegi (vist) ei tundnud, et teda on kõrvale lükatud. Ja tal õnnestus paari tunniga ära lõpetada asi, millest ma kartsin kujunevat mitmetunnist peavalu. No päris mitu tundi poleks saanud, sest koht, kus me istusime, oleks teoreetliselt pidanud kinni minema, aga ju nad oleksid sellise inimhulgaga (nende mahutavuse piir) ka kauem lahti hoidnud.
Aga, minu mõte: see inimene omandas minu silmis hoopis uue mõõtme. Ma olin nagu, vauu! Mitte üksi see, et ta suutis selle asja lõpuks ära ohjata, aga ka see, kuidas ta seda tegi. Kuidagi pehmelt ja konkreetselt samal ajal. No nagu uskumatu, ma pole ammu midagi sellist kogenud!

Ehk, kuigi ma endiselt arvan, et vastassoo osas on ta nagu on, siis laias laastus minu arvamus sellest inimesest tõusis kõvasti. Sest ma nägin seda poolt temast, millest ta oma mesijuttudes aimugi ei anna, aga mis on väga äge pool.  Ja selle koha pealt respekt.

Ei, see ei ole esmakordne selline kogemus mu elus. Seda on ikka ja jälle ette tulnud, et mees, kes oma suhtluses vastassooga on “lihtsa lahenduse” peal väljas või lihtsalt otsustusvõimetu, suudab mingites mitte-isiklike-suhete-olukordades asju väga kenasti juhtida. Aga eraelus hulbitakse, otsides aina paremat. Ega muud polegi, lihtsalt selle juures ilmselt unustatakse teine pool (või pigem isegi mitmuses, teised pooled), kes võivad kõvasti haiget saada. Olen minagi elus selliste otsa põrganud ning pärast üksi haavu lakkunud – ja pole ime, et ma olen jõudnud sinnani, et pigem tõrges igasuguste meelituste suhtes olen.
Ning natuke nukker on ka, sest liigagi tihti sellised mehed samas kurdavad, kuidas neil eraelus vedanud ei ole (konkreetse eksemplariga nii palju ei suhelnud, et selleni jõudnud oleks), aga nad ei kipu kuidagi aru saama, et ise nad seda endale teevad.  Ja vaadates muud käitumist, siis on see nende oma valik. Sest kuna nad muud olukorrad haldavad ära, siis ongi asi valikutes ja nende aktsepteerimises.

Mina – mina olen hetkel rahul, et niipea mingit kohtumist selle inimesega ette näha ei ole. Mulle ikkagi meeldiks hästi mõelda ja pigem selle koosoleku haldamise muljega edasi elada 🙂

Tagasiside

Täiesti normaalne on, et peale ürituse korraldamist tuleb see päev, mil ainus tunne on, et “oli seda siis nüüd vaja”. Paari päevaga selgub, milline osa kriitikast oli hetkeemotsioon ja milline mitte ja see aeg on käes. Üks kriitika läks oma elu elama.

Peab muidugi ütlema, et kuigi see solvunult igas kanalis pasundatav etteheide on täiesti põhjendatud, on siiski üllatav, et see annab tulemuseks umbestäpselt 1% tõsist negatiivset tagasisidet. Mida on täpselt 1% liiga palju, aga keskmiselt võttes on see väga hea saavutus. Enamus kohapealseid tormakaid ütlemisi on jäänudki selleks esimeseks emotsiooniks. Pai saime ka, kiideti päris palju. Isegi see 1% ei ole tegelikult mind puudutav.
Lihtsalt ma ise tunnen, et puudutab küll. Reaalsus on ju see, et mina olin korraldamise ja asjatamise juures nö parem käsi; ja seega kõik, mis puudutab üritust, on minu asi ka. Mis sellest, et minu asi oligi pealtnäha vastutus enda pealt ära lükata ja pigem ümmargusi vastuseid anda. Paljud küsimused ja ka probleemid, mis minuni jõudsid, ei olnudki minu vastutusala ja ma ei saanudki midagi konkreetset vastata. Ometi, olulise asjapulgana võtsin ma neid rohkem hinge, kui ehk pidanuks.

Aga kui nüüd mõelda selle ühe probleemi peale, siis ei häiri mind mitte probleemi olemus ja selle väljatoomine, vaid kuidas sellega edasi minnakse. Inimene sai viisaka, viga tunnistava ja vabandava vastuse oma meilile – ja peale seda paiskas FB erinevad kanalid oma probleemi täis. Tal oleks olnud võimalus täita mõned dokumendid ja apelleerida jms, mis oleks olnud täiesti normaalne. Selle asemel käib nüüd siin ja seal mingi kohutav pläma, et mis ja kes ja kus ja miks ja kes kõik teeks paremini ja mis veel kõik halvasti oli (tegelikult kirjutatakse ikka sellest ka, et kõik ei olnud halvasti). Ja mina mõtlen, et ma sain selle inimese kohta, keda ma muidu täiesti toredaks pidasin, teada hoopis uusi asju. Ja ei saa teiselt poolt üldse aru, kas see üritus ja võimalik tiitel on ühe 50+ meesterahva jaoks tõesti elu ja surma küsimus? Järeldusena, et ju siis ongi jah. No ja et tema elu, ise teab.

Mina kuulasin eile päeval Airi, miksides seda teisest kanalist tuleva ookeanimühaga, ja mõtlesin end õnnelikuks. Mis sellest, et täna sai sellest taas mingi rabe närvilisus, sest järelkajana oli veel paberimajandust (sõna otseses mõttes, üle 1000 lehe printimist ja Venemaale saatmist; pitsatite kohta ütlesin, et unustagu ära). Ma juba tean, et pikema perspektiivi emotsioon ongi positiivne.

2019

Paar tundi tagasi oli sõbrannaga põgusalt juttu, et lõppev aasta oli – kummaline. ma ei saa öelda, et halb, aga eriti hea ka justkui mitte.
Kuigi head ja toredat oli ju nagu küll ja küll, kui mõtlema hakata. Aasta lõpp vajus aga kuidagi ära – vist seetõttu, et eriti midagi ei toiminud. No ja seepärast ongi vist mulje, et kogu aasta oli natuke emotsioonitu.

Oma osa on siin kindlasti selles, et, nagu ema ikka, elan ma lapsele kaasa ja tal on suve lõpust peale olnud mõne teemaga segased ajad. Täpsemalt siis trenniga seotud, ma ei oska detailsemalt isegi väga lahata ja arvata, sest mina võin arvata ühte, aga see ei pruugi olla tõene. Laias laastus on see seotud olümpiaklassi vahetumisega, mis peaks nagu tähendama klassivahetust tema jaoks ka, teisalt on selle juures päris palju erinevaid küsimärke. Ma ei hakka nüanssidesse laskuma: lühidalt, nagu ikka, on laial alal erinevad klassid ja distsipliinid ning see põhidistsipliin nendele klassidele ei ole meil (eriti suurte seas) kuigi popp. Selle distsipliini jaoks on ka erinevaid klasse, meil on esindatud väga vähe ja see teeb veel keerulisemaks. Muidugi võib teha teisi distsipliine, aga need eeldavad tugevamat tuult ja nende jaoks ei ole eraldi trenne. Nojah.

Siis see remont, mida siin peaks ammu tegema ja milleni ma ei jõua. Nendest, kes siin vaatamas on käinud, ainult üks olnud valmis tööd tegema, aga tema hind ja ajaprognoos olid nagu kuu pealt. Teised on lihtsalt ära kadunud ehk ilmselgelt pole see töö neile sobiv.
Selline ümberehitusega remont on nagunii üks peavalu ja ma ei suuda sellega hetkel tegeleda (kuidas ja kas siin olla ja pikalt läheb ja oeh..), ometi tiksub kogu aeg kuklas ja poeg ka aeg-ajalt küsib. Muidugi, eeldatav rahakulu tekitab omakorda peavalu ja nii see läheb.
Lisaks tuleb järjest pähe, mida võiks sama remondi juures veel ümber teha – sellega kaasneb muidugi jälle kulu ja …

Ning muidugi see november, mis algas juba üsna oktoobri alguses ja kestab siiani. Ehk enamus aega on hall ja niiske. Päikest on loetud hetked, talvest võib und näha. See väsitab ka kohutavalt.

Lisaks on mul tunne, et ma olen sel aastal rohkem iseendaga olnud ja tuttavad vist väheke unarusse jätnud. On väike seltskond, kellega suhtlen tihedalt ja nö südamest südamesse, samas laiema ringiga (kes on ka ometi ju toredad) olen tegelenud vähem. Kas tõesti lihtsalt energiahulk on vähenenud või võtab kohati väga intensiivne koordineerimistöö seda nii palju, et ma tunnen, et vabal ajal nii palju suhelda ei jaksa?

Kuigi ma mingitest tegevustest olen viimasel aastal-paaril kõrvale jäänud (sest elu liigub edasi), on mõned uued juurde tulnud. Sel aastal olin mitu korda vee peal võistlusametnikuna, mitte ei sahminud niisama abijõuna ringi. Sügisestest laagritest on kahju, aga kuna pojal on teised laagrid, siis oleks ju veider ka, kui ma end mujale kaasa sokutaksin. Ilmselt peaks lihtsalt kas sügisel või kevadel kusagile päikese kätte reisima niisama, et natuke suve pikendada. Järgmiseks sügiseks tulekski plaanid teha, sest üllatavalt kombel mul paluti seda teha.

Meretaguse suveteemaga on nii ja naa. Muidugi olin ma üsna kurb, kui meid suviti aidanud pere mõni aastat tagasi välja vahetati. Uued inimesed, uued tuuled. Esimene suvi oli päris katastroof, siis tundus, et hakkab sujuma ja sel suvel läks kõik jälle kuidagi allamäge, kuni sügisel öeldi, et inimesi ei ole ja järgmisel hooajal nad teenuseid pakkuda ei saa. Hetkel otsisime ja osaliselt leidsime ka mingeid lahendusi, kuigi külalistele läheb see mõnevõrra ebamugavamaks. Kohati on tunne, et äkki peaks siis ära lõpetama sellega tegelemise, kui sellised jamad on? Praegu siiski otsustasime vaadata, kuidas kulgeb.

Kindlalt plussi lähevad ägedad reisid ookeani taha ja mere taha. Aasta algul Wisconsinis käies ei olnud küll aega ringi vaadata, aga kesklääne emotsiooni sai kätte. Napilt peale suurt külma jõudsime ehk õnneks olime seal normaalses kliimas. Lapimaa puhul oleks tahtnud vist veidi rohkem sügist, aga esimese õhtu imesoe oli ka hea. Veidi vähem vihma oleks võinud ka olla, kuigi üldiselt väga hull ei olnudki. Isegi Nordkapil suutsime päikese ära oodata.

Oli toredaid suveõhtuid, päikesest kõrbenud nina, juunikuus soojas merevees ujumist, sörkimist vihmases sügises, hetki olla uhke ja rahulolev ja tänulik ja tänatud.

Põhja-Norra, august

Täiskasvanu või asi

Pole mõtet kartagi, et elu igavaks läheb. Mulle omale võib ju vahel tunduda, et ma olen suhteliselt paikseks ja rahulikuks jäänud, aga ümbritsev maailm pakub piisavalt “põnevaid” väljakutseid. Enamus neist sellised, mida ei saa homse varna ka visata, et ehk läheb mööda.
Nendega tegeledes jõuan ma aga ikka ja jälle sinna, et mis täiskasvanu mina ka olen?!

Ehk see tõdemus, et tõesti, mina pean otsustama, vastutama, arvama – sest mina olen väljakutse üks aktiivne osapool, kuigi ma ei taha. Ikka ja jälle on vahel tunne, et kuulge, kusagil peaks olema mingi vastutav täiskasvanu, kes asja ära teeb-otsustab; ning siis tõden, et näe, ongi, mina ise. Ja absoluutselt alati see üllatab mind. Sest no mina olen ju napilt noorusest väljas ja ei tea maailma asjadest veel väga midagi.. kuni matemaatika ütleb, et vanuse järgi peaksin nagu juba ammu väga täiskasvanu olema. Mäletate ju küll, isegi 15-aastaselt tundusid ca 10 aastat vanemad juba hullult täiskasvanud ja targad ja puha. Kusjuures, võib-olla ma 25selt olingi täiskasvanum kui praegu, sest siis ma olin veel natuke nooruse must-valge.
Praeguseks on aga pilt kirjum ja, kuigi ilmselt igapäevaselt tuleb mul see täiskasvanu-olemine isegi välja, siis on ikkagi olukordi, kus ma tunnen, et keegi teine peaks selles rollis minu asemel olema. Enamasti juhtub see siis, kui asi on minu jaoks veidi ebamugav, kuigi mitte minust põhjustatult ja enamasti sellistel juhtudel ei ole ka välist põhjust, miks mul peaks ebamugav olema. Teine vaade on see, et kui ma ei taju end konkreetses olukorras täiskasvanuna, siis see tekitabki seda ebamugavust. Mispidi see täpselt on, ma ei saagi aru. Alati on muidugi tegu olukordadega, mida ma üldse väldiksin, kui võimalust oleks.
Pean ütlema, et reeglina need ei olegi mingid lõpptähtsad asjad, kus ma end niimoodi tunnen. Mingite suurte ja oluliste väljakutsetega (mida ma ka ehk eelistaksin vältida) enamasti ei olegi probleemi (kuigi see ei tähenda, et ma endas inimlikult ei kahtleks vahel), aga siis tulevad mingid vähemolulised asjad, mis mõjuvad laastavalt ja millest ma lõpuks, hambad ristis, läbi närin, tundes end ca 20-aastasena ja võimetuna teiste osalistega normaalselt suhtlema. Jajaa, suhtlemata ei jää, aga see nõuab umbes sama palju energiat, nagu mingi lõpueksami tegemine. Lõpuks on see läbi ja mina tõden, et ma ei ole ikka piisavalt täiskasvanu, sest ma ei tule mänglevalt iga olukorraga toime.
Ma arvan muidugi, et ega keegi vist ei tule. Ja ega vist ei peagi.

Selleks nädalaks on need olukorrad vist lahendatud.

suletud uste taga

Meil ei ole tegelikult aimugi, mis toimub teiste kodudes. Mitte, et alati (või lausa enamasti) peakski, aga vahel võiks ju.

Sain täna kokku endise sõbrannaga, kellega nooruses tutvusime ja päris tükk aega suhtlesime. Ka siis, kui ta Tallinnast ühte väikelinna ära kolis, seal abiellus, maja soetati, lapsed sai. Mingil hetkel jäi suhtlus kuidagi soiku ja nüüd tõi FB meid taas kokku. Näost näkku kohtumine võttis küll veidi rohkem aega, aga tehtud sai.
Istusime koos kauem, kui ma algul arvasin. Jutt jooksis ja eks vahepealsete aastate rääkimine võtabki aega.
Aga ma ei oleks osanud kunagi aimata, et tema mehest lahkumineku taga on koduvägivald.

Ma ju käisin neil külas. Ma ööbisin nende juures. Viimati siis, kui nad olid ca 5 aastat koos olnud, Ja ma sain alles nüüd teada, et juba siis oli see vägivald olemas. Mitte igapäevane peksmine, aga aegajalt. Sel hetkel pigem peamiselt see vaimne pool, et naise tegemised ei olnud kunagi piisavalt head. Kusjuures, see isegi meenub, et ükskord ma küll imestasin, kui mees mu sõbrannale midagi laitvat ütles, üsna halvustavalt. Õhku tekkis mingi kummaline pinge, kuid sõbranna ütles mulle hiljem lihtsalt, et mees oli väsinud. Ma olin muidugi noorem ja nendel teemadel sel ajal veel ei kõneletud ka, ma ei olnud sel ajal veel isegi selleni päriselt jõudnud, et minu oma mõni aasta varem lõppenud suhe võttis ka vaikselt vaimse vägivalla tunnuseid, kus mees vaikselt minu tegevusraadiust piirama hakkas ja alati leidis põhjuseid minuga mitte rahul olla (ometi vahepeal meeldiv olles, nii et klassika: ma pingutasin, et talle meele järgi olla, aga kunagi ei olnud piisavalt hea). Mulle tundus see olukord veidi ebamugav, aga kuna sõbranna ise ei kurtnud ega ei teinud (nähtavalt) numbrit, ei teinud mina ka.
Täna sain teada, et see oli just täpselt sama klassikaline skeem, nagu mul omalgi. Lihtsalt mina sain kuidagi sellest jamast välja enne, kui päris hulluks oleks võinud minna ja boonus oli see, et minul ei olnud sellest suhtest last-lapsi. Sõbrannal aga oli. Ja nagu nendest lugudest teada, teeb see olukorra keerulisemaks. Naine tahab ikka kodurahu hoida ja et lastel oleks mõlemad vanemad. Lisaks on ju mees vahepeal tore ja hea ka. Ning loomulikult ei ole näkku kirjutatud, et ta on tegelikult vägivallale kalduv. Seda enam, et konkreetse inimese puhul oli tegemist tuntud linnakodanikuga, olles pikalt oma asula ühe õppeasutuse direktor. Ma tean, et sellistel teemadel rääkides on alati kohal need, kes ütlevad parastavalt, et ise tegid lapsed sellise mehega. Minu kogemus ütleb siinkohal, et esiteks “selline” avaldub vähehaaval aja jooksul, aina süvenevalt; teiseks isegi see, kui ühes suhtes on mees vägivaldne, siis ta ei pruugi seda olla ka igas suhtes (kuigi pigem ikkagi on) ja kolmas ongi see, et neid, kes on algusest peale kohe vägivaldsed, on vähe. Targutamise asemel võiks tegelikult mõelda, kuidas toetada neid, kes sellistes suhetes on ja tihtipeale isegi aru ei saa, et midagi on valesti, sest mees on enesehinnangu suutnud vaikselt täiesti maha tampida.
Igal juhul oli väga ootamatu kuulata, kuidas pealtnäha ja teadaolevalt viks ja viisakas mees peksis aegajalt naist ja vahel natuke ka tütart, kuni poeg nii palju suureks kasvas, et vahele astus – mispeale nüüdseks täiskasvanud tütar keeldub isaga igasugusest suhtlusest. Ning kuidas naisel võttis aega, et sellest olukorrast välja tulla ja kuigi kolis lahku juba aastaid tagasi, ei ole kõik kaasnevad protsessid siiani lõppenud, sest mees lihtsalt keeldub normaalselt kokku leppimast.

Muidugi rääkisime me ka muudest, toredatest asjadest.
Aga ma tulin ära ja peas keerlevad mõtted, mida mina oleksin saanud teistmoodi teha? Ehk oleks abi olnud sellestki, kui ma oleksin meie sidet hoidnud? Kui ma oleksin avalikult reageerinud mehe poolt öeldud imelikule repliigile?
Ma ei tea. Aeg oli siis nii palju teine ja mina ei olnud see, kes ma olen täna. Poole noorem mina ilmselgelt ei saanudki näha ja suhtestuda asjadesse nii, nagu täna. Nüüd ma tean, et selliste ütlemiste ja pingete taga enamasti ongi midagi, kahjuks.

Mul on hea meel, et sõbranna on eluga edasi liikunud.

Politseiapark

novembris alati väsinud hani

Kell kaheksa on juba tunne, et tahaks magama vajuda. Kell kümme, kui tegelikult voodisse lähen, võtan igaks juhuks palderjanitableti, sest umbes nädalajagu õhtuid olen õhtuti voodis rähklemas ja poole ööni und ootamas. Sõltumata väsimusest. See on täiega arusaamatu, kuidas niimoodi üldse olla saab – jutt pole ju üleväsimusest. Või peakski kell kaheksa magama minema? Kindlasti siis ma ärkaksin ikkagi mingi kell kümme õhtul ja passiksin mitu tundi, nagu öökull. Või mis, hiljuti nägin ühte venekeelset naljapilti inimtüüpide kohta: et pole mitte ainult hommikused lõokesed ja õhtused öökullid, vaid ka alati väsinud haned. Vot just nii ma end tunnengi. Kuigi viimasel ajal magan ikkagi 8 tunni ringis (magan, mitte ei ole voodis).
Aga mida sa selle lõputu halliga tahadki? Päikeseta ongi väsitav.

Mul on vahepeal tunne, et läheks kusagile lõunasse. Aga siis hoopis, et läheks põhja. Sest kui on külm ja lumi ja päike, on ikka parem kui see hall-hall-hall.
Tegelikkus on see, et ei lähe ma kusagile mittehalli lähimal ajal. Mittehall peab ise minu juurde tulema.

Siiski, värvide tekitamiseks ostsin mõned PÖFFi piletid ja mõned kontserdipiletid. Asi seegi.

varblane peos või tuvi katusel?

See enese müümine on ikka veidi keeruline teema.
Eile oli mul lühike vestlus ühe õige kaugelt tuttava inimesega, kes palus mult teenet. Midagi, mida ma nagunii teen, aga üldiselt mitte tasuta. Loomulikult olin ma nõus oma abi pakkuma ja ütlesin ka tasu suuruse (kenasti kõikide maksudega ja puha, sest nagunii käib see läbi ettevõtte). Selle peale tuli teiselt poolt negatiivselt üllatunud reaktsioon. No umbes, et kuidas nii palju ja kas ma tõesti aru ei saa, et peaksin odavamalt tegema.
Mõtlesin, et ei saa jah. Sest minu aeg ja teadmised maksavad ju ometi. Vastasin muidugi viisakalt, aga sinnapaika see asi hetkel jäigi.

Ma ei jaksa ega taha enam iga varblase pärast jageleda. Elu on näidanud, et just need korrad, kui sellistele pealehüppamis-stiilis soodustuse palujatele vastu tulla, siis tegelikult töömaht kipub minema suuremaks, kui eeldatud. No ja miks ma peaksin üldse sellepärast vastu tulema, et kellelegi tundub mingi asi kallim, kui ta on valmis maksma? Poes ma ju lihtsalt jätangi asja ostmata, kui hind ei sobi.
Seekord ei olnud see pakkumine isegi sellel põhimõttel, et “nii, et omal natuke piinlik on.” Täiesti tavaline tase.

Nagu näha, jäi siiski midagi kripeldama.
Nimelt see, et miks ikka on väga levinud see, et me heidame teistele ette, et ta müüb oma tööd (ehk oma aega ja oskuseid) liiga kallilt? Mitte, et ma ise seda kunagi ei teeks – viimati remonditeemaga, aga seal keegi pakkujatest ei vaevunud mulle seletama ka, kust pagan selline hind tuleb (ilmselt mingi kenasti lahtikirjutatud eelarve puhul mul ei oleks olnud tunnet, et mult lihtsalt üritatakse võtta seda, mis võtta annab). Päris palju on sellest juttu olnud käsitöögruppides ja seal ma tõesti ei julgeks küll kellelegi öelda, et ta töö on kallis. Võib-olla seetõttu, et ma oskan ise enamikku nendest asjadest, mis seal teemaks, teha. See aga tähendab, et ma kujutan ette töömahtu, lisaks materjalid ja töövahendid.

Teisalt on olemas ka see seltskond, kes võtab raha ja pakub vastu kehva teenust. Sel suvel oli vähemalt kahe (või isegi kolme) sellisega kokkupuude, laiaks teemaks retked. Kahel puhul olin maksnud klient ja matkajuhi eeltöö oli mõlemil puhul nõrguke. Ühel puhul teadsin juba peast rohkem, teisel juhul leidsin jooksvalt lisainfot (millest ka teised huvitusid). Lisaks see, kui juhtusin kõrvalt kuulma, kui mõned päevamatka grupijuhid omavahel rääkisid, kuidas nad ise olid esimest korda antud kohas, klientidele selle kohta valetasid ning lisaks jagasid ka teadlikult valeinfot (mult küsiti, mis see on, ma siis lihtsalt ütlesin mingi “asja” jms).

Seda enam pole mul põhjust oma neid oskuski, mis, nagu aja jooksul on selgunud, on mul üllatuslikult väga heal tasemel (ma olen mitme asja puhul arvanud, et kõik oskavad ja teavad samamoodi või rohkemgi..), kopikate eest pakkuda.
Vabatahtlikku tegevust teen ma nagunii piisavalt.