teisipäev

tehnika loeb vahel mõtteid.
hommikul keris telefon ette sama laulu, mis pool ööd kummitas. pool magamata ööd.

teine osa tehnikast ei armasta mind. mind ei armasta seda, et kui on katki vaid toitejuhe, siis uue juhtme leidmine on problemaatilisem kui uue ruuteri ostmine.

asjad tulevad ja lähevad. inimesed samuti.

une näod: öised lennud

nagu kõigil, on ka mul mingid korduvad unenäosüžeed. mõni kordub üsna üks-ühele, mõnede puhul on lihtsalt mingi korduv põhimõte.
täna öösel oli üks viimastest. nimelt lennukatastroofiuni.
ja veel üks peaaegu-lennuuni.

minu lennukatastroofiunedes ei ole mina lennukis, vaid kusagil maa peal ja näen seda kõrvalt.
alati juhtub see lennuki maandumisel. alati on tegu ühe konkreetse (hea) kompanii lennukiga.
miskipärast tiirutab lennuk algul kusagil ebaloogilises kohas, et ma jõuan imestada, miks just seal lendab (ebaloogilises siis une kontekstis, reaalsusega pole seal pistmist, nagu ikka).. ja siis ilmub laperdades, kusjuures absoluutselt alati on hetk, mil lennuk on vertikaalis, nina taeva poole ja ma näen lennuki alumist poolt, saba maapinna poole – ja mingi moment peale seda prõntsatab maha, kõige juurdekuuluvaga. kusjuures alati nii, et ma olen nö ohutus kauguses.
tänases unes ma olin mingis kõrghoones ja seedapuhku oli üpris napikas, sest korraks tundus, et seesama lennukikõht põrutab vastu seda maja – hirmunult sulgesin (unes) silmad, aga kardetud põmakas kostus hoopis kaugemalt ja lennuk oli maas paar kilomeetrit eemal, kusagil elumajade rajoonis..
kusjuures selle peale ärkan ma ka alati üles, korraks, ning tagajärjed mu unes enam ei kajastu.
ma olen taas pääsenud.
peaks hakkama fikseerima, mis on mu elus toimunud ca nädal enne seda und. võib-olla ongi see märk mingist pääsemisest ka muus mõttes? või ei tasuks siiski unedest liiga palju tagamõtteid otsida..
aga eilset arvestades, tõesti.. võib-olla see oligi taas üks napikas mu elus. roosade prillide langemine mingis aspektis..

huvitav on aga see, et tänasesse öösse mahtus veel üks lendamisega seotud unejupp.
ma olin kusagil külas, mulle meenuvad sellest unest mingid positiivsed tunded. lähedus, unenägude võõrad inimesed, lootus, soojus..
ja siis pidin ma seal ära lendama.
sättisime end aegsasti lennujaama poole teele, rahulikult ja mõnuga. mina ja mu saatja. kuni üsna lennujaama lähistel selgus, et mu dokumendid on maha jäänud.
helistasime mu saatja õele, kes seal unes oli inimene, keda ma põgusalt tean, ja kes pidi ka lennujaama tulema, küll veidi hiljem. aga tal oli arvutis jutt oma peikaga pooleli, nii et me olime lennujaamas ja muudkui vaatasime, kuidas lennuaeg aina läheneb ja läheneb..
— ning ma ei teagi, mis sellest sai, sest sedapuhku ma lihtsalt sundisin end korraks ärkvele.
sest ma ei tahtnud ja samas tahtsin sellest lennukist maha jääda, aga ma ei tahtnud oma peas olevaid segadusi selles unes jätkata.
õnnestus.

nightmusic

lumi langeb pehmelt, keerleb autotulede valguses. me sõidame, ma ei teagi täpset sihti, aga ma lasen end lõdvaks, sest sina tead ja mul ei ole probleemi lasta sul end juhtida.
juba selle tabamine, et ma lasen end sinuga lõdvaks, on mu jaoks midagi.. suhteliselt uut. et mul ei ole tunnet, et ma tingimata pean kontrollima. et ikka on need lõpuni usaldamise hetked olemas.

kass, tead ju küll, isegi magades on mingi valvsus.
sa ei tohi liigselt usaldada, kui tahad ellu jääda. jah, kusagil on need kadunud elud, mis seda ütlevad. kunagi ei tea, kus täpselt on oht – või söök. isegi, kui see viimane on olemas kogu aeg.
mingi valvsus jääb.
sest kassi mälus on rohkem kui vaid see hetk või eelnev või oma elu. või üks kaotatud üheksast elust.
kuni on hetk, mil tajud, et.. on ka muid võimalusi.

ma lasen end su kõrval lõdvaks, isegi teades kõiki ohtusid. isegi olles saanud haiget.
võib-olla panen ma end sellega proovile. ma ei tea. ma lihtsalt tean, et on asju, milles sa ei vea mind alt. hoolimata sellest, et justkui oleks alust arvata teisiti.
ma näen kaugemale, kui tahaksin.

püüan mitte näha.
kohati on need võnked liigagi tajutavad.
ma hoian end tagasi, et sulle neid võnkeid mitte teada anda. sest ma olen juba mõndagi nendest sulle öelnud ja ma ei taha rohkem. sul on niigi palju asju kaalul.
häid asju on lihtsam öelda.

nii et ma lihtsalt lõdvestun su kõrval, tajun soojust ja seda mittehäirivat vaikust me vahel. ahmin seda endasse, et hoida hetke.
ühte neist miljoneist.
millest kulutatud on vaid väike osa.

you’re nobody..

kuskil suvalises kohas juhtusin nägema mingit juppi ee.. vist briti muusikatopist ja üks laul jäi kuidagi kummitama.
kommentaarid video all juutuubis on ka muidugi head, sellised täiesti kodumaises stiilis kohati 🙂

lihtsalt laupäev

tänased plaanid lükkasin kus seda ja teist, sest enesetunne ütleb, et püsi kodus ja ravi.
hommikul oli peavalu, näonahk kiskus ning ravimid hakkavad otsa saama.
ometi-ometi, korra oli vaja nina ju päikese ja tuule kätte ka pista. sellist ilma ei saa päris kaotsi lasta. iseasi, kui hea see nüüd jälle oli, aga ma ei jaksa enam siin passida.
ehk liigutamine siiski aitab?

eileõhtustes emotsioonides ei ole ma siiani kindel. välja arvatud see, et peale seda sõitu olin ma väsinud. aga seda on lihtne ajada ikkagi tõve süüks. sest ega siiani pole asi korras ju.
mere ääres oli hea ja kerge hingata, see mõnigi minut, mida lubada sai.
ühesasjatamise lihtsus. ma võin silmad usaldavalt kinni panna. naiivitar?

suvalisi katkeid eilsest.
‘tegelikult on kõik inimesed headust väärt, ainult mõned pasandavad pärast su hinge täis.’
’imelik on siin seista ja sind mitte.. ‘
‘usalda ennast ja oma kõhutunnet, ega muud polegi. me kuulame ennast liiga vähe. tee vähemasti proovi.’

pühapäevakatked

haige, nüüd siis ikka korralikult. see algus venis küll, aga jõudis siiski kohale.
tegelesin veidi mingite piltidega.
veensin ennast, et mul on täielik õigus natuke katki olla. haiguse ajal on organism niigi nõrk ja iseendaga pole mõtet kakelda.
veendusin taas, et mul on head sõbrad.
on mingid igatsused, mida ei oska kusagile panna. küll lähevad mööda.
jalutama ei saa. toas pean püsima.
päev korraga.