uks sulgub ja ma ei tea
kummal pool olen
vastu jahedat uksemetalli
toetan pea ja kuulan
iseenda rahutut hingamist
ma hoian silmad kinni ja
ei julge vaadata
uksest ôhkab külma
ja see on hea
môte millele môelda
hoian sellest kramplikult kinni
uksest môttest külmast
mis hoiavad mind eksimast
uks sulgus ja
ma ei tea ikka veel
kummal pool ma olen
siin on külm
ma tôstan lôpuks silmad
ja vaatan valgusesse
ma vist nägin sind täna
ma liikusin sust mööda ja
sa läksid oma rada
nägemata mind
su soojus ähmaselt meenus
ja ma tahtsin sind puudutada
aga sa olid kusagil kaugel
ja mu käsi ei ulatanuks
ja mu jalad ei suutnud teha sammugi
su suunas
külm tuul ja peenike lumi peksis mind näkku
ma vist nägin sind täna
silmanurgast
või oli see unes?
tuul üle hämarduva taeva
korjab linna kohalt kokku
neid eksinud hingi
kes on uppunud majade vahele
aina samadele teedele
aina samade akende taha
leidmata püsi
alati on kusagil üks mis
tundub heledam
alati see
mis on eemal
kohale jõudes on pettumus
ekslevad edasi
kuni tuleb see tuul
mis viib
sa ära enam küsi
kuidas läheb mul
nii möödaminnes ära küsi
sa hoolid sellest vähe
ära küsi
lihtsalt viisakusest
või et jätta muljet
ma tean et
sa oled hea
ilma selle ilusa valetagi
ära küsi
aga siiski
vaatan sulle silma ja
siiralt vastan: “hästi”
enne kui
pöördun kõrvale ja jooksen eemale
/sahtlist/
kusagil ta ju
peidab end vaikselt iga päev
öösiti ilmub
hommikul
põrnitsen ma autost mööduvat linna
või pigem linna
millest auto möödub
ning püüan olla seltskondlik
sest nii oleks ju kena ja viisakas ja seda mult oodatakse
selle asemel et
istuda vaikselt loksuvas trammis
omaette
kotti kramplikult süles hoides
sissepoole pööratud
koostades mõttes poenimekirja ja
püüdes meenutada
mitu eurot veel arvel on
või kas on
trammi ühtlane rütm ja häälte sumin
äratavad mind parajasti ajaks
kui pean maha astuma
nüüd jõuan ma suurte majade vahele enne
kui seda taipangi
ja ma olen juba poole oma tänasest sõnatagavarast ära kulutanud
mäletamatagi
mille peale
vastasmaja akendes võbeleb päike
vahel
veel õige harva on mingid
aistingud et
..
hoiad silmad vastu eredat valgust pärani lahti ja lihtsalt vaatad
vaatad kuhu vaja
vastu valgust
tõrjudes kissitamist ning vett silmades
valgus
see neetud valgus
üritad suruda naeratust näole
tead kui raske see on vastu sellist valgust?
..
vaikne soojus käib läbi tuulisel päeval
kui käed hullult külmetavad
enne kui
saad aru
et ees on BUSsirajaga tupiktee
keelumärk suurelt ees
kui ma
kella kahe ajal sööklasse jõudsin
oli pardiga juba ühel pool
jäänud oli maks
seegi ei olnud pardimaks
aga ka mitte tõusnud käibemaks
hea et niigi läks
üks kevad taas
üleöö märkan et
puud akna all on rohelised
kassid hiilivad rahutult
ja esimesed võililledki
on juba õitsenud
öösel lapitakse auke tänavatel
mis hommikuks on kevadvihmast niisked
õhtuti istun ja
vaatan aknast välja
seal on tee ja puud ja valgusfoor
ja autod
on lärmavad noored
ruttavad lapsed mängivad lapsed
vanainimesed kes
koperdavad vales kohas üle tee
kilekott on puuokstesse kinni jäänud
kass hiilib
vastasmaja nurga tagant
bussid ja trollid sõidavad mööda
istun ja vaatan
olen ise üks neist
mitmest elust mis läheb siit
mööda