üks öölulla

Vahel olen ikka kirjutanud “sahtlisse” mingeid mõtisklusi. Ehk võib vahel mõne siia ka paisata.

Sel ööl ei olnudki algust
Vaid see tuuline soojus
kusagil su ümber
embamas sind selles
kaitsvas linnas mille
kivide vahele oled taas
pugenud peitu
Kus sulle on
alati olemas koht kui
mujal seda pole
Selg vastu päikesesooje kive
annab tuge ja
meenutab ammust hetke
…vaid öö meie ümber ja sees…
Ning enne kui sa
vôiksidki muutuda kurvaks
mähib soe öö sind
endasse ja suigutab
unne

2013

sirelid

kullerkupud on nagu veidike varem. lõhnavad, valged, mittetrompet-nartissid ka. neid on viimasel ajal vähemaks jäänud? toomningad. jasmiinid on üsna vara. ja siis on korraga piibelehd, sirelid..
uimastavad aroomid. unustamapanevad lõhnad.
kevadelõpu mälestused, igavesti. läbi lõhnade. kui ka unub pilt ja hääl.

***
kevade ootamatu õhk
millesse on nii kerge joosta ja hüpata
paitab ka siis kui
maandudki valusalt

sinine taevas su kohal hoiab
sind ja kogu seda lõhna endas
magusat ja veidi soolast ja annab
sullegi mingi osa

lihtsalt
hinga sisse seda õhku
unusta kõik see millest oled unistanud
ole siin
ole siin
ole siin

tiibade õhkõrn sahin üle lõhnava
kevade

sirelid299

soundtrack:

The Cinematic Orchestra – Arrival of the Birds & Transformation from Andrew on Vimeo.

***

hommikukohvi kõrvale oli menüüs
Chalice luuleraamat
kass kõrvaltoolil limpsas keelt

aga mul kummitab ikka
Ave Alavainu sutsakas
“igal õhtul pool kaksteist
lasen enda maha”

kolm tilka

täiskuuööl nagu siis kunagi alati
ma mäletan seda liiga hästi
või ei mäleta üldse?
seda kuud seda kuud

jah, kolm tilka verd ristteel mis
polegi nagu tee
või ikkagi on?
elu risttee
sa annad need tilgad kuid
selgust ei saa ikka
kuhu küll suunduda?
hinge müüsid ometi äsja
mõttetult?

Tuhkatriinu

Veel enne kui saabub kesköö
Püüad sa põgeneda
Aja eest
Aga see tõld ei oota sind kauem
Ja kingad
Oh need kingad
On ainult nuhtluseks
Sa ei saagi ju joosta nendega
Ometi on edevus visa hingega
Sa pigem langed põrmu kui
Loobud neist kingadest
Oo ilu nimel toome me ohvreid ja
Armastame ja
Langeme põrmu
Mille nimel siis ometi veel?
Enne keskööd aga rebid end lahti
Ja püüad siiski põgeneda
Kõigi nende nõudlike
Silmade meelte käte eest
Lubamas sulle kuud tähti ja päikest
Oo ei sa ammu
Enam ei usu neid
Täiskuu kutsub sind ja
Tõld ei oota
Kingi jõuad ju taga nutta aga
Su libarajad ootavad sind
Keegi ei tohi näha
Sul on veel napilt aega
Veel enne kui
Saabub kesköö
Jookse mu arm
Öösse ulgudes ootan sind

insomniac

ma kardan magama jääda sest
siis tuleb teadmatus
mis kaotab mind ära
need unenäod vôtavad mind endasse
ning ma ei teagi
kes ma olen
ma kardan magama jääda sest
selles pimeduses olen ma alati üksi
su soe selg vaid veidi leevendamas
mu hirmu
aga sa hingad rahulikult oma unes ja
ma kardan magama jääda sest
kui sa peaksid äkki ärkama saaksid
sa ometigi ju aru et
mina olen kadunud ja ma ei teagi
kes on mu asemel su kôrval
hirmunult ja soojaotsivalt keras
ma kardan magama jääda sest
ma tean et need öised rajad
kutsuvad mind liialt ja
su soojast hingamisest ei piisa
et mind siin hoida
sinu kôrval
aga ometi ma ikkagi uinun ja..
oh kallis hoia oma käsi mu ümber
et ma ei kardaks

reedeõhtuks / olematu daam

oh muidugi ma
vôtan sult vastu selle roosi
mida sa pole mulle kunagi kinkinud
ma ei mäletanudki seda
ja ikka ja alati astun
kontsade klôbinal pea püsti
üle nende uste lävede mida
sa unustasid mulle avada
ning mantel libiseb ja
ei kuku kuigi
sa pole mind sellega aitamas
seekord
oh ära môtle sellele
me oleme ju ometi võrdsed ja
tuleme ise toime
kôigega
nii tundub kuidagi lihtsam kui
oodata neid lilli ja käsi ja tähelepanu
ära siis imesta kuhu
daamid kadunud on kui
sa isegi vahel nad unustad ning
neile võimalust ei anna
oh et olla daam ma vôin ju
kanda kôrgeid kingi kuid
sellest ei piisa kui
sina ei oska näha
panen olematu roosi vette ja
naeratan sulle oma kontsade otsas

/kunagi ühel talvel/

woman