oktoobrisse

õues paistab päike ja on peaaegu et soe ja see on hea. mis sellest, et ma suurema osa tänasest ikkagi siseruumides veedan. eilegi sai pikemalt õue siis, kui päike juba pilvede taha potsatas ja kusagil ümarate kivide juures oli täiesti tuul.
mis meenutas head tuulelohet, mida mul ei ole.
ja ilmselt niipea ei ole.

õhtune sadamakäik kuulus asja juurde. täna sain ma teada, et sadama ametlik nimi pole siiani Noblessneri, vaid Peetri. polnud nagu mõelnud sellele, samas Peetri sadam on ju täiesti tuttav nimi, kuid ma seostasin miskipärast seda pigem piirivalvesadamaga.
kana-avokaadosalat mahtus veel ka eilsesse.

ja see teadmine, et tõesti on asju, mida on 11-aastaselt raske otsustada-valida; aga mis teha, kui mina emana pole teemaga kursis ja ka ei oska; ning tulemuseks on ikkagi see, et tulemust ei ole ja ma pean ilmselt veel kuude kaupa seda kaalumist, et kas see, teine või kolmas, kuulama. ja mul ei ole võimalik seda teemad kusagile edasi ka delegeerida, lihtsalt saan veidi nõu küsida ja üritada suunata. kuigi see ka ei tundu sobivat.

ning kuigi on asju, mida ma ei tea ja milles ma olengi ootavalt ebakindel ja mu sees on endiselt üks hirmunud karvane loomake, on ometigi kusagil sealsamas üks kindel rahulik kulgemine.

tänane sadamavaatlus (ja tegelikult plaanisin ma algselt hoopis kassidest kirjutada):
vanasadam433

Share

liivakastijutt

on aeg jutuks võtta, et mul on endiselt kaks kassi. ma ei saa ise ka täpselt sellest aru, miks ikka veel, aga on, näe. kaklevad, söövad ja ajavad karvu. ja käivad kastil.
millega on mõningaid probleeme.
et nimelt kas mõlemad või üks lasevad aeg-ajalt mööda.
ma ei ole päris kindel, et see pole ka kaklemisega seotud. äkki nad vahel jagelevad seal kasti juures, ma ei tea ju.
nojah, vahet pole. vist. igatahes pean ma mingite intervallidega kasima kastialust ja põrandat ja see ei ole just väga lõbus. lisaks hais, sest no kes ei teaks, et kassikusi haiseb päris vingelt. liiv tõmbab sisse, aga plaaditud põrand mitte.
kui ma nüüd üleeile jälle kasisin, viskas korraga räige kopa ette. kusjuures, eelmisest lühidast kahe kassi perioodist oli ju kinnine kast olemas, aga see sai muidugi eelmisel aastal kirbukal maha müüdud. no et mis seisab keldris ja võtab ruumi ometi.
Murphy.

noh, mõeldud-tehtud. vaja uut kinnist kasti.
eile siis võtsime ette. teadagi, igas kaubanduskeskuses on ju loomapood, mõneski mälu järgi isegi mitu. mis see siis nüüd ära pole? lähme kohale ja ostame ära..
paramparaa.
Roccas oli kahest poest jäänud üks, ei ühtki kinnist kasti. Prismas ka mitte.
esimene õlekõrs: helistan sõbrale. noh, sõbrannale. saan info, et Mustikas on suur pood (ähmaselt mäletan isegi) ja et Kristiines on ikka kaks poodi.
suuremat logistikat tegemata suundume Kristiinesse. esimene on sama keti pood, mis Roccas, ei ühtegi kinnist kasti. jalutame sinna, kus peaks teine pood olema – aga ei ole. mhh. käpin natuke majajuhti ja selgub, et ei olegi. toreon.
kaaslane ütleb, et Magistralis peaks ka paar loomapoodi olema. olen nüüd juba kavalam, võtan moblas neti lahti ja uurin. näe, ongi kaks poodi, ühel telefoninumber juures, teisel mitte. noh, lähme kohale. leiame ÜHE poe. jälle sama kett, ei ühtegi kinnist kasti.
majajuhi kõrval on LHV poisid, kellele ma sedapuhku üsna inetult näkku kargan. skeemil on küll kaks loomapoodi, aga reaalselt jalutasime ju mööda ja seal oli tolle teise asemel hoopis muu pood ometi.
olgu, Mustikas. sest tõesti, mälusopist mäletan isegi mingit üüratut loomapoodi seal. aga juba õues haarab mind kahtlus, sest pool keskust näib remondis olevat. aga no ehk sees kõik toimib? ei, muidugi mitte!

selleks ajaks on juhe koos (ega eelnev umbses kontoris istumine annab oma osa), tuju kusagil kaugel ära ja mingi kole ärritus peal.
aitab küll, rohkem ei kima. hulk aega-energiat raisatud ja mitte ainult minu oma.

koduteel haaran vähemalt lubatud lohevarda ligi. millal ja kuidas ma sellega tegelen, ei tea, sest ilmselgelt pole mul kõiki vajalikke vahendeid + täppissaagimine ei ole ilmselt minu ala. aga vähemalt on varras olemas.

kodus googledan natuke ja leian, et näedsiis, Bosse pood (veebi järgi on neil kinniseid kaste ka) oleks olnud nt Haabersti Rimis et ehk kohe Rocca kõrval. kaalutlen mõttes ja löön käega, no ei hakka ühistransaga sinna minema.

selle asemel hoopis kontakteerub sõbranna, kellel oli eile sünnipäev ja kellele ma helistasin ajal, kui neil just tööl sünnasööma oli. vabandab, et ta ei saanud palju rääkida ja nö suu oli täis. aga et peame ikka koos ka pidu. mispeale ma arvan, et teeme kohe ära. kaks hetke mõtlemist ja ongi kokku lepitud.
teel sõbranna juurde käin läbi suvalisest tema kodu lähedasest kvartalisisesest poest. ostan külakosti kaasa, maksan ära ja vaatan, et samas kassade vastas on mingi lemmikloomapoeke. muu nimega kui külastatud poed. piilun sisse, selline kitsas paksult asju täis väike putka. ja tagumise seina ülemiselt riiulilt vaatab mulle vastu kolm(!) kinnist liivakasti! hiilin uskumatult lähemale ja müüja pakub abi. vaatan kaste, vaatan hindasid, vaatan mõõtusid. täiesti olemas. üks nendest just selline suuuuuur kast pealegi. nende kahe tugeva noormehega pole mõtet mingit tillukest asja osta.
mis siin siis ikka mõelda, küll kuidagi koju ka saab. monteerime sanga kasti külge, lisavidinad pakin käekotti ja ongi kast olemas.
muidugi õnnestub sellega veel sõbrannat ja ta meest šokeerida.
ja lõpuks kenasti ka koju saada.

nüüd peaks veel tegelema ühekassiliseks jäämise teemaga. ja seniks kassid ära üritama kammida..
ning lohe korda tegema.

Share

asjadest ka

.. et ehk lühiülevaade möödunud nädalast. nagu tõsiselt, muidu jääbki kõik kusagile ripakile.

ühel õhtul sai käidud taasvaatamas Almodovari ‘Nahk, milles elad’. olgu, et juba nähtud film, mõni on selline, mida võib naudinguga veel vaadata (ma ei hakka Sarneti ‘Idioodist’, mille suhtes mul on vist mingi sõltuvus lausa, rääkimagi). film oli endiselt hea ja natuke pelutav. müstika oli aga see, et mingi hetk oli tunne, et ma lihtsalt kukun ära. olgu, et opid ja veri, mille suhtes ma olen natuke tundlik, aga tundus, et mingi üleüldine väsimus mõjub ka. igatahes uimerdasin saalist välja ja torkasin end korraks voolava vee alla. no osaliselt. edasi oli juba okei.

juuni803

reede õhtul, peale pikka päeva tööl, oli üle pika aja kohtumine sõbrannaga. istusime ta kesklinna rõdul, mida ta ise jahedaks ja tuuliseks hindas – aga seekord oma arvamust muutis. sume õhtupäike hakkas ka peale paistma, kusagilt kõrvalhoovist tuli kuidagi sobivat muusikakaja ning roosa veingi jahtus lõpuks ära.
‘kuule, ma pean toolid ja laua siis rõdule viima ju,’ oli sõbranna mures. no tõesti. arvasin, et saame muudmoodi hakkama. saimegi. mis toolid ja lauad küll..
õhtusse mahtus veel Kakumäe-ring. ja lõunasse nostalgialõuna.

juuni780

pikk nädalavahetus mööd merehõnguliselt. alustuseks oli Aegna, kus ma polnud ikka väga ammu käinud. ei hakka pakkumagi, kui ammu.
selline laupäevane kella 8ne ärkamine oli küll omamoodi pelutav. ühel päeval tahaks ometi ju magada ka. aga mis seal ikka. träni kotti ja sadamasse, taevas asuva vihma kiuste. olgu, sel ajal ei sadanud just lausa, aga taevas oli vihmast tiine. ja kalaturg oli kohutavalt ahvatlev, kuid sel hetkel kättesaamatu.
laevuke läks paksult täis, jõudis umbes tunniga kohale ja no edasi oli vaja lihtsalt aeg ära sisustada. peamiselt mööda randa liikudes, sest metsavahe oli sääski paksult täis. mul oli heameel tõdeda, et mitte mind ei armastanud nad kõige rohkem :)
paar söögipeatust, varbad vette, niisama logelemist. kuni pärastlõunal anti päikest ka. ning vesi oli tüüne, nii tüüne, vaid mööduvad laevad tekitasid laineid.
vaatasime viimaselt laevalt väljuvaid noori, kogu selle alkoholikogusega. ning viidates ühele mikropükstega tütarlapsele arutasime, mis temaga hakkab saama 100m pärast, kui ta metsa jõuab. sääsed..
õhtul kinnitus ka jaaniplaan.

juuni790

pühapäevahommikune linn ja turg olid päris tühjad, nii et varustatud sai end kiirelt. kõned, et aeg on lahkuda, tulid mulle ja lapsele üheaegselt, nii saimegi umbes koos välja.
osa ostusid oli plaanis tee peal poodides sooritada, selle käigus selgus, et eestlased on suvikõrvitsarahvas, nimelt saime selle alles kolmandast poest :O
jaan oli suhteliselt organiseerimata, suhteliselt vaikne ja meeldiv. nojaa. mõned nüansid välja arvatud.
aga üldiselt püüdsin võtta parima, nii hästi, kui see õnnestus. vahepeal muidugi ise kokku joostes..
vihma ei saanud selle 48 tunni jooksul praktiliselt üldse. need mõned üksikud piisad ei kvalifitseeru.
linnud öös laulsid oma kummalisi laule. kell 6 hommikul oli meri veel vaiksem, kui arvata võinuks. päris tükk aega läks kivil istudes, enne, kui tagasi magama sain.

juuni850

laisad hommikud. üks pikem, teine mitte niiväga.
lõunalogelemised. ‘mina laisklen vabalt kõigi eest!’
suitsuahven, nämm! kiidetud salat, meeldiv :) väike saun. metsmaasikad ja vaskuss.
vaikus, hulk soovitud ja veidi soovimatut vaikust. aga lõpuks ikkagi, koosvaikimine võib olla väga meeldiv.
vihmapilv käis meie ees, kui tagasi linna sõitsime.

juuni840

lohevardad saan lõpuks kellegi käest. jees. endcap-e on nüüd veel vaja. eks siis kunagi unistab uuest lohest ka. kummalisel kombel on allesjäänud varras ka kotist jalutama läinud, aga ma vist siiski suudan õige pikkuse tuvastada.

sul on kõik korras….aga noored mehed on nii otsustusvõimetud

Share

kümmekond päeva, kokkuvõtlikult

oeh. viimased ajad on taas tekitanud küsimuse, et kuhu kaovad aeg ja raha ning kust tulevad tolm ja kassikarvad? :O
muidugi käib see kõik periooditi. aga ikkagi!

viimati jäi asi metsa juurde.
peale metsa oli tegemist kingitusega lapse õpetajale, seda jagus kohe veidi pikemaks. kui ikka igapäevaselt ei tee, siis võtab kõik aega ometi.

album097

reede õhtul oli T.-ga ‘Suur Gatsby‘. ma ei tea, selline film, mis ei jätnud mingeid emotsioone. kuigi pidanuks ju? minu meelest oleks seda saanud sisuliselt paremini teha, aga ilmselt see ei olnud eesmärk. ja 3d ka nagu ei õigustanud end minu meelest.
pärast näkitsesime Olümpsis süüa-juua.
see oli veel see imelik päev, et kodus vaatasin, et peaks lausa soojema mantli panema, aga panin ikka õhukese, lihtsalt jaki ka alla. no ja linnas oli jumala suvi. tagasi sõites sama asi – äkitselt liikusin suvest paksu külma udu sisse.

pelgu974

laupäev oli ilus. lisaks hulgale ajale fotolaboris sai veel hulgem aeg veedetud Pelgulinna päeval. laps leidis sealt oma koolivennad üles ja siis neil jagus seal tegemist pikemaks. Peeteli kiriku tornist sai piirkonnale pilk peale heidetud ja koolidirektori retrobussiga lühiekskursioonil käidud.
õhtul hiljem oli veel jalutuskäik kohalikes (Kopli ja Kase) parkides ning meeldiv õhtupoolik küla peal. algselt oli küll üks kaugem sünnipäev plaanis, kuid selle jaoks ei jagunud (teatud põhjustel) energiat sedapuhku.

sepa479

pühapäev oli pilvealune, kuid läksime lapsega ikkagi pärandiaasta raames toimunud Paljassaare rattaekskursioonile. ma pole seal saartel põhjalikumalt käinud vist ligi kümmekond aastat, hämmastav, kui kinni kasvanud kõik ikkagi oli selle ajaga.
natuke teadmisi sain juurde, natuke vihma saime ka. maru tuuline oli. kodust välja sõites ei tundunudki nii hull, aga kohati oli ikka päris ilge.
piknik jäi ära, sest just lõpupoole hakkas taevast midagi tilkuma.
õhtul oli sofasurfar ja telekast Kariibi mere piraadid, nii et Kuriteo viimase episoodi nägemiseks käisin seda küla peal vaatamas.

paljassaare503

teisipäeval oli taas kinokultuur, sedapuhku Almodovari uus teos ‘Olen nii elevil‘. ma ei tea, seal oli häid kohti küll, aga neid meestevahelisi alla-vöö-asju oli samas häirivalt palju. ma ei arva, et ma olen selle koha pealt kuidagi väga tundlik või midagi, kuid seekord viskas kohati üle. samas see tants, oh appike, ma ikka naersin suht kogu aja!
muide, mingid liinid ja lugu olid selles filmis mu meelest tugevamad kui Gatsbys.

kolmapäev oli Pakri-päev. muidugi, hommikul lõpetasin veel õpetaja kinki, siis ei jõudnud enne lõunat autole järgi, nii et sain selle hiljem, kui plaanitud.. mispeale ma ei jõudnud metsast toodud kullerkupupuhmast enne väljasõitu vanemate juurde viia..
nii et jah, ootasin kusagil kontorimaja ees autot, marssisin mööda asfalti edasi-tagasi ja kuulasin klappides röökivat Metallicat, omal juhe kohutavalt koos.
ja siis hakkasid asjad korraga kokku jooksma. selgus, et inimesele, kelle ma pidin peale võtma, sobiski see autoaeg imehästi ja sisuliselt me kumbki ei pidanud teise järel ootama. poeskäik kulges väga meeldivalt, arvestades, et see toimus võõra inimesega. linnast väljasõit oli sujuv ja jäi aega ka tee peale lõunatada-kohvi juua. nii et kui sadamasse jõudsime, oli juba täitsa hea olla.
Väike-Pakri – ega me seal väga palju ringi patseerida jõudnudki. alustuseks väike piknik ja jutuloba, siis veidi kooserdamist. vägevaim emotsioon oli see piibelehelõhn. no täiesti müstika, millised piibeleheväljad seal olid. segamini anemoonidega. kalmistul iiriseid ka sekka. no ja seda väikest lillat levinud käpalist. müstika! selline loodus ja rahu, ometi suur Paldiski sadam ja tuulepark kohe üle mere.
helistasin veel lapse klassivenna emale, kes arvas, et kui vaja, siis ta ostab mu lapsele ka neljapäevaks lilled ära. aga no mida seal osta, kui ma olen piibelehtedesse uppumas!
niipeal, kui vari meie platsile langes, olid muidugi sääsed platsis. aga veidike pidasime veel vastu.
ümberringi keerutas kohati mingeid tumedaid pilvi, kuid meie ei saanud mingit sadu. samas andis see teatud huvitavat tausa sellele reisile – ning ka ilusaid vaateid.
tagasi üle mere lennates (sinkavonka, et põnevam oleks) oli loojangueelne taevas ka täiesti võimatult ilus.
vihm tuli alles Vasalemma-Keila vahel.
kullerkupp jõudis sihtkohta tund enne südaööd.
järgnev tööpäev oli väga väsitav.

vpakri310

reede oli ootamatu vaba päev. no arvasin muidugi, et selline tühi päev tuleb. aga nii palju siis sellest :P
hommikul sain auto, kella ühe ajal liikusin kodust ära, esialgu mitte kaugele. mingi kummaline äike sai veedetud siseruumides..
ja siis sai otsustatud, et paras aeg on OKOsse sööma minna. tegelikult oleks meelsasti ümbruskonnas ringi ka vaadanud, kuid teatavad ajaraamid olid ees. nii et ainult söök-jook. väljas, varju all. saime päikest ja natuke vihma ka – aga nagu öeldud, varju all. ning head sööki :)
selgus, et suvemenüü on teist päeva ja meie teenindaja oli esimest päeva. rahvast aga väga ei olnud. kogemus endiselt positiivne :)

vutt530

no ja kui koju jõudsin, oli T. jätnud sõna, et saaks ehk kokku. mis seal ikka, lapsele natuke süüa ja kihutasin linna taas. linnast tulime T.-ga jälle koju kaamera järgi, sest tal oli mingi pildisoov – ja siis Piritale pilti tegema. kuidagi jälle vedas, vihma ei saanud me üldse.
sel päeval sattusin kaks korda Smuuli xx-Maximasse ka :P teine kord veel tuttavatega samasse kassasabasse. ning mind pani imestama kassiir, kes pika tööpäeva lõpus suutis meiega nii mõnus-sõbralik olla ja suhelda.
õhtu oli sume ning ei raatsinud koju minna, nii käisime veel Jussi Õlletoas. alkovaba siider siis mulle. ning ootamatu tore telefonikõne.

pirita421

laupäevaks oli kutsutud hobuste juurde taas, seekord lausa hobuse selga. laps ei tahtnud kaasa tulla, nii et jäi koju ja mina natuke muresse, et mis temaga siis nüüd saab – aga ta suutis oma päeva kenasti ja suures osas õues ära sisustada.
mina ka.
väikeste peatustega liikusin kohale, seal kulus veel hulk aega, et kaks hobust ette valmistada ja siis võtsime retke ette. sõbranna ise jala, mis oli vähemalt mulle julgustuseks. no et kui ma ikka enam ei suuda-jaksa või hobune tabab ära, et ma tegelikult ei oska väga, siis a) ta saab hobusega tegeleda b) ma võin ka julgelt jalameheks hakata. reaalsus oli aga see, et enamuse sellest 2,5 tunnist ma siiski olin hobuse seljas. ja retke sihtpunkt oli seesama liivarand, mida eelmisel päeval OKOst vaadatud sai.
põlved olid küll pärast kanged ja olgem ausad, mingid reielihased annavad siiani tunda.. aga tore oli, tõesti! meelsasti lähen veel.
eelmise päeva üllatuskõne tegin tagasi :P
õhtu otsustasin seekord viisakalt kodus veeta, sest laps juba heitis mulle ette, et mind üldse õhtuti enam ei ole. ma ei tea, no nii hull ka nüüd pole ometi.. aga olgu. nii et sedapuhku tuldi mulle külla.

atticus16

pühapäev, oo kena suvi!
osa päevast kulus vanemate juures, siis käisime läbi paarist poest ning võtsime lohed ja suundusime Paljassaarde. teine pool seltskonda liitus ka varsti, pirukate ja lihapallidega :)
suur lohe tõmbas küll kenasti, väikest ei saanud hästi üles – aga kui sai, siis püsis. ma ei saanudki aru, kas tuul oli tolle jaoks liiga tugev või vastupidi. igatahes said kõik käe edukalt valgeks. müstiline vaadata, kuidas inimene, kes esimest korda sellise asjaga tegeleb, umbes kolmandal katsel saab lohe üles ja toimetabki peaaegu nagu päris.
no aga siis toimetasid poisid omaette ja kui ma läksin vaatama, miks see lohe ikka nüüd äkitselt maha prantsatab kogu aeg, avastasin, et ühe poole tiivatõstuk on kadunud. no ja seda varrast sealt rohu seest leida.. oeh.. kurb-kurb. eestis on varuosadega ka kehvasti, aga kuna uut lohet hetkel lubada ei saa, sisi tuleb midagi välja mõelda..
ning siis selgus, et oops, ma juba peangi auto ära viima!
siiski, hiljem sai veel Rannamõisa ja Suurupi panka taasavastatud. viimasel kusjuures oli hämmastav vaikus. selles mõttes, et ma mäletan, et seal on alati olnud mitu masinat, seekord aga ei olnud peale meie kedagi.

stromka514

ja nüüd olengi umbes järjele saanud.
emotsioone väga ei mahtunud siia kirjutama :)

Share

millest ma nüüd pidingi..

mingi imelik vaba päev. mitte, et meil neid liiga palju oleks, aga tänane on selline veider küll. et kuna eile oli mingi angloameerika jooma-koomaõhtu, siis täna saab välja magada? või?

igatahes, pole midagi, paar tundi ajugümnastikat ka tehtud. sellist meeldivat. isegi kergelt tuikavast peavalust (eilsest veejoomisest või?) sain selle käigus lahti, oh imet.
ja taas kord kinnitus sellele, et vahel on vaja lihtsalt keegi appi võtta ja asjad liiguvad. seekord olin siis mina see abiline ilmselgelt. aga samas puudutab see kõik mind ka piisavalt. loodame-loodame! :)

see lõputu kevadkoristus.. vaikselt kuskilt nurgast alustasin. peab ära tegema. vaja elamine viisakaks saada. jajah. isuäratavalt viisakaks.
järgmine teema on riidekapp. vist. kui ma julgen..

eelmise nädala teenindusteemaline artikkel ilmus Õhtulehes. nõustun, nõustun. nii sellega, et naerata, ja sind teenindatakse meeldivalt kui sellega, et see teenindaja ilmselgelt saab ehk veelgi pisemat palka, kui mina, ja oluliselt rohkem sõimu, nii et mida tal ikka naeratada. aga kui ta püüab sinu naeratuse, siis muutub ka tema nägu.

tänane totter idee on failblogis. ega seal pakitakse jah kõik totratesse väikestesse ja õhukestesse kilekottidesse (mitte nagu meil), et peadki oma ostud mitme koti vahel jagama. ja kesse loll siis riidest kotti kasutab? parem üks plastikjunn juurde tekitada..

selle aasta tuulelohesoov on näiteks Bilboquetis. darth.. nämm!

Share

kuu aega suve

sisuliselt on kuu aega suve veel jäänud, kuigi kalendri järgi rohkemgi. mõned tuttavad juba küll ohkavad, et sügis käes – aga ma ei tea, mu meelest on ikka veel täitsa suvi. sest pole parata, suve teise poolde kuulub küpsemine. ja sinna pole ka midagi parata, et selline hea suvi on olnud, et paljud asjad on varem küpsed, kui tavapäraselt.
vihm käib suve juurde.

nagu laupäeval.
mul oli auto kasutada ja soov lapsega kusagile sõitma minna.
aga Põhja-Eesti oli vihmane ja ühepäevast lõunasõitu ei hakanud ka ette võtma. selle asemel läksime itta ja maandusime Rakvere veekeskuses, kus veetsime mõnusad kaks ja pool tundi.
tore on see, et laps on mõnusalt iseseisev ja toimetab omaette ringi, mitte et ma pean tal julgestuseks kaasas olema. eks aastaid harrastaja tasemel ujumistrenni on kaasa aidanud, just veekeskuse koha pealt. nii sain ma peamiselt üsna tegevusetult vees lebotada (vesi on närvidele ja lihastele hea ju) ning saunades istutud. peab küll ütlema, et mu lemmik soola-aurusaun oli sellisel moel kadunud, nagu see enne oli. on jah soolasaun auruga, aga see on tavalisem variant, et hõõrud end soolaga ja oled aurusaunas (mis on siiski parem kui ilma auruta soolasaunad). varem oli see, kus lasti soolast auru ja see oli mu absoluutne lemmik. nojah, nagu ikka – ma tarbin tihtipeale asju, mida massid ilmselt ei tarbi (ah et kust ma seda võtan? sest kui ma leian mõne mõnusa toote, siis raudselt poole aasta pärast seda enam pole müügil, ilmselgelt keegi peale minu ei tarbi, eksole).
igatahes vihmase ilmaga oli see väga asjalik päevasisustus.
pärast tegin veel ringi ja käisin Vaala keskuses, sest seal on Apelsini-nimeline kodutarvete pood, mis mulle ülimalt meeldib. ma isegi ei tea miks, ma arvan, et sealsed kauba on mujal ka olemas. või siis mitte, ma ei tea. nagu ikka, ei ostnud ma sealt midagi – mul pole neid asju juurde vaja; küll aga meelsasti vahetaks mõned välja.

eile käisime kaesime suviselt keeva Tuhala nõiakaevu üle.
selge see, et ma olen seal enamasti suurema veega käinud, aga selline suvine kaevuke oli ka tore. rahvast, nagu ikka, saalis seal ringi küll. samas vaid veidi eemal olevate ämma- ja äiaaugu ning virulase koopa juures oli üsna tühi. nojah, mis seal ikka vaadata, vesi ju :P
pärast sai lohet ka natuke tuulutatud. leidsin siiski, et seal tuleb teha mõnigi äkilisem liigutus ja selja pärast lennutasin seega vähem, kui isu oleks olnud. aga mõnus oli ikkagi.

mailile ja mujale tuleb erinevate firmade pakkumisi mulle sünnipäevanädalaks. tore, et neid ettevõtteid lisandub, kes oskavad ka klientidelt kogutud andmetega midagi teha ja näiteks pakuvad sünnipäeva paiku soodustusi. isegi mõistes, et selle taga on automaatika ja need soodustused on tihti üsna sümboolsed, jätab see siiski meeldiva mulje.

viimane aeg kirsse hankida ja sisse teha.

Share