pühadeaegseid tegemisi

mul tiksub juba pikka aega (no ligi kaks nädalat) mõte, et kirjutaks. aga tegudeni pole jõudnud.
lühidalt öeldes on vahepeal üsna rahulikult kulgenud, midagi põrutavat toimunud ei ole.

kasside abil koristasin oma raamaturiiulit:
volliraamatud267
lihtsalt ma käin päris palju raamatukogus ja ei näe mõtet, et kõik raamatud peaksid omal riiulis olemas olema. sain tõesti riiulise ja sellega kuidagimoodi kogu tuppa õhku juurde:
riiul271
hästi lahe oli see, et üleliigsed raamatud viidi mu juurest ära. olgu, üks väike kastike ootab veel ärasaatmist, aga see on ka ainus, millega ma ise tegelema pean.

samuti kasside abil sain üle tüki aja ühe tooli korda:
tiugutool281
selle tooli (ja veel paar, mis siin ootavad) probleem oli puitosas. kuni asi puudutab sadulsepatöid, tulen ma toime. puitosaga pole mul õieti vahendeid ega ruumi. ega seegi sai korda välise abiga (ja ma ei pea silmas ainult kasse).

enne jõule tegime emmega natuke vorste:
vorstid323
kuigi algul tundus, et vere saamine on probleem, läks sellega lõpuks vägagi hästi. osa andsin edasi. sest sel aastal me suurt vorstitegu ei teinud.

üks hullu logistika päev oli ka, kusjuures minust sõltus seal vähe. aga lõpuks said kõik lihad-vorstid-singid-linnud sinna, kuhu vaja. kas siis minu juurde või minu juurest ära.

jõuluõhtuks oli toas kuusk ja midagi kuuse all:
kuuseall
siinkohal, jajah, eelmise nädala ainsad kapsad olid võis praetud rooskapsad ja seapraadi ka ei peaaegu et ei olnud. jõuluõhtul oli üldse ainult külmlaud. ei mingit söömaorgiat.

no ja õues on ka käidud. nii linnast väljas:
keilajoa395
kui ka linnas:
koplipark407
lumest rääkides on mul hea meel, et lõpuks mingi enam-vähem lumi tulnud on; kurb aga, et juba umbes homme sulale kisub.

mõned külaskäigud ühte- ja teistpidi. sõbrad ja veelkord sõbrad. laps ja kassid ja palju mandariine.

aga lühidalt saigi kõik 🙂

igasuguseid asju. (eriti) reede, laupäev, pühapäev

ah, neljapäev oli ka kusagil vahel, aga siis ei toimunud mu mälu järgi midagi põrutavat.
välja arvatud see, et jooga oli üllatavalt karm ja mingid lihased annavad tänaseni tunda. iga õpetaja on ikka täitsa erinev, kuigi teevad nime poolest sama asja.

reede tekitas küll täitsa mõne halli karva. kogu see lambalogistika ja juurdekuuluv. tähendab, jah, ma tean, et lambapäeval on tegemist, aga seekord oli täiesti uus koht ja oli detaile, millega ma ei osanud arvestada. ja logistika, jajah. tore, et on inimesi, kes on valmis vastu tulema.
vahele veel igasugu muud logistikat ka. katse osta lapsega lühikesi trennipükse, mille ajas sassis hoopis sealiha logistika.
sõber, kes mind päeval nägi, ütles, et ma olen sellise näoga, nagu hakkaksin kohe nutma. huvitav, ma olen sel aastal veel sellist asja kuulnud. kusjuures enamasti on mul siis selline tunne, et mind ei aja nutma, aga lihtsalt on kuidagi Eriti Juhekoos olemine ja tahaks kusagil nurgas külitav mannatera olla.

lamba jagamine läks ka kuidagi metsa. isegi mitte see pole probleem, et mulle omale eriti midagi ei jäänud, aga seda suurt looma oli keeruline jagada väikeste tellimuste vahel ja noh.. tulemus ei saanud hea, just nende jaoks, kellel olid suuremad kogused.
poole jagamise pealt laekusid külalised. õnneks paar nö oma jopet. mingi hetk mõtlesin, et kutsuks veel kedagi, aga siis tuli see lambavärk peale ja tegin targasti, et jäin kahe inimese juurde. lauda aitasid nad mul katta igatpidi, ka nõusid pestes ja rebiksaia valmistamisel aidates. ja vahepeal ust avades, sest mul oli lambavoorimine ju.
õhtu lõpuks siiski rahunesin maha.

141003_3474_

laupäeva päeval käisin sõbrannale meigikoolis modelliks ja õhtul oli Draamateatris “Hõimud”. ma pean selle etenduse üle veel mõtlema. mul on tunne, et mu selline üldine sumbunud ja hall olek takistas lavalt tulnut korralikult vastu võtmast. halb ei olnud, seda kinnitan küll.
ja ma peaksin ütlema, et seal oli mõnigi deja-vu efekt mu jaoks ka.

täna saime lõpuks need püksid lapsele. varusin kohe ohtralt aega, aga seekord läks see kuidagi kiiresti. Murphy, nagu ikka.
suurem osa päevast möödus kodus toimetades. keetsin seakoodi ära (ma olen varem alati otse ahju pannud, aga et nädala sees aega kokku hoida), viisime sõbrannaga taara ära, grillisin lambaribi, keetsin kapsasupipuljongi valmis, tegin laimikreemi (lime curd) – et sellest teinepäev kooki teha.
ja kuidagi nii see päev ära läkski.

ahjaa, gaasiveesoojendi ikka jamab, tuleb vist spetsialist siiski kutsuda.

kassid muidugi põõnasid suurema osa päevast..

141005_3510
141005_3511

kassiehmatus ehk pilguheit ühele õnnelikult lõppenud äpardusele

ma vist peaksin kirjutama sellest, kuidas mu kass eile kapi taha kukkus. aga ma ei tea ise sellest rohkem kui telefonis kuulsin. kuigi emotsiooni sain sellestki piisavalt.

ehk siis, mul on suures toas üks imelik kapp nurgas. sai aastat 12 tagasi soetatud ajutiselt, et oleks toas mingi asjade panemise koht. selline jupp 80ndate sektsiooni, maksis vist lausa 80 krooni, värvisin ise heledaks üle, et tuppa sobituks. ja nii ta ongi siia jäänud. igasugu vajalikku ja vähemvajalikku träna täis, nurgakapi peal veel suuremaid fotosid-joonistusi hea hoida.
Volli on aegajalt ikka sinna otsa hüpanud ja seal ringi tuustinud, tavaliselt küll öösiti või siis, kui kedagi kodus pole. ma ei saa öelda, et see mulle väga meeldiks, aga kass tahab kõrgel olla ja no siis pigem seal kui nt raamaturiiuli peal, eksole.

novot, ja kui eile pärastlõunal ema mulle helistas, et tuli korra siit läbi (ma olin ise ära kodust) ja Volli on suures toas kapi TAGA, ei saanud ma esimese hooga mitte midagi aru.
siis aga koitis, et see nurgakapp ei ulatu ju nurgani välja – et kapp oleks ligipääsetavam, on tagumine sein diagonaalis nö ära lõigatud. ning ilmselt kas mõni paber oli seal üle selle tagumise serva ning kassike astus sinna peame või pani Volli ise ilge hooga sinna üles ja oligi sinna taga kukkunud.
ema räägib, et tulid mu juurde, Tiugu tuleb vastu, Vollit mitte. no olgu, ju magab, kuigi ta on selline väga agar uksele tulija muidu. aga siis ikka ei tule ja kusagilt on kuulda, et hädaldab nagu. ei saa aru, ka, et kus. aga siis hakkas Tiugu ka selle kapinurga juures midagi sahmina ja nii siis selle peale tulidki.
appike!

et seda liigutada – no igast träni täis, raske ju. isa oli küll ka siin, aga nad on ju vanemad inimesed juba.
arutasime siis, et alumise kapiosa tagasein vaja maha lõhkuda sel juhul. juhendasin veel tööriistu ja ütlesin, et saagigu või lõhkugu maha, mis vaja.
õnneks see päris tagumine diagonaalsein oli mingist vineerist ning isa sai selle osaliselt tagant lahti taotud, just nii palju, et loom välja sai.
oeh.

täna siis tagusin seda ülejäänud seina lahti, et põrandal olnud mingi sotapota ja kassikese häda (ju ta ikka oli seal mõne tunni kindlasti) ära koristada. päris kenasti nägime pojaga vaeva, et ülejäänud tagasein lahti taguda. riiul oli ka ees, see ei käi välja, selle sain ikkagi kapi põhja kuidagi. ning kui pärast tagasi tahtsin panna, ei õnnestunud, murdsin hoopis ühe riiulihoidmisnupsu ära. nii et nüüd on kapp riiulita.
mingi hulga träna sain sealt ära ka visatud, aga mul on ikka täiesti lootusetu tunne.
et tegelikult tahaks umbes kolida ja võtta kaasa ainult need asjad, mida ma tõesti tahan. jättes ka kogu nostalgia kõrvale.
aga see on juba teine teema.

mingi kohutav väsimus on kuidagi.
ei jaksa kogu aeg olla mõlema vanema ja mõlemast soost pereliikme eest..

tore, et siiski need teise liikmed, mu tubli poeg ja vahvad kassid, on 🙂
ja vanemad, kellest kassipäästjad said 🙂

kassid_1919

hetked siit ja sealt

mina ka ei tea, miks siin viimasel ajal peamiselt vaikus on. ju mul ei ole midagi öelda?
üldiselt kulgeb kõik tasapisi omasoodu. peamiselt üles, vahel veidi alla.
inspiratsioon puhkab vist.

nädalavahetusel istusin aida taga tuulevarjus, nina päikese poole. mõnus. poolpehme rehviga rattasõit pehmetel pinnaseteedel nii mõnus ei olnud. süüa sai palju ja hästi, teadagi.

aprill tähendab kevadet. isegi kui hommikul on miinuskraadid ja hall maas.
miskipärast pole kuidagi jalutama jõudnud küll väga.

mingid toimetused on kohati mitte minust sõltuvalt ripakil ja veidi kiusavad mind. et võiksid juba tehtud olla. aga kuna ma ei saa osasid protsesse kiirendada, siis on nagu on.

kassid, tänanväga, tunnevad end hästi.

pirita978

kass ja kala

päriskala peale on nad pöördes, eriti Volli. aga kui ma rapped neile ette panin, siis oli Tiuks see, kes käpaga Voltsile alustuseks kähmas – aga varsti kaotas huvi.
omale sai häid kotlette 🙂

vollikala447

aasta kahe kassiga

et oleks ära mainitud, siis aasta tagasi sai ühest varjupaigast koju tuldud kahe kassiga, kellest üks oli mõeldud ajutisse hoiukodusse. nii palju siis sellest.
algul oligi plaan üks ära anda, aga hetkel enam ei oskakski valida, et kummast siis loobuda. kumbki on oma iseloomuga, kumbki isemoodi tore. kaklevad ikka.
head värsket pilti polegi lisada.

pühadejärgselt

vaiksed pühad.
kuigi ma võin vabalt öelda, et ma olin suurema osa neist päevadest üksi, jagus igasse päeva siiski häid inimesi ka. no ikka täiesti kehtib see, et alati on kusagil mingi positiivsem väljapääs olemas, kui esimesel hetkel näha oskad.

kuni selleni, et jõululaupäeval oleks võinud umbes ujuma minna, basseini ikka. kutse ma sain, aga sel hetkel oli jahedus sees, nii et jäi ära.
jõululaual oli sink, juust, tomat, kurk, pasteet. taustaks suvaline film telekast ja siis mitte nii suvaline videolaenutusest. ning naistejutud. ja öine jalutus koju.

esimesel pühal käisin ratsutamas. nojust. oleks olnud mingi külm, siis vist poleks tahtnud, aga õnneks püsis isegi kuiv. sedapuhku oli taas pisem ring.
jah, et kuidas see mu seljale mõjub, tekkis korraga küsimus. ma ise arvan, et nagu võimlemine. sest selge on, et ratsutamisel tuleb a) selga hoida b) selg liigub teistmoodi kui ise kõndides. siiani pole mul hiljem tunda andnud ning kui oleks see hetk, kui nagunii oleks tunda, siis ma ilmselt ei roniks hobuse selga.
aga peab ütlema, et see on üks kummaliselt meeldiv tegevus, kuigi ma ise ei tunne end seal hobuse seljas üldse liiga kindlalt ja üle sammu ei julge lasta. st isegi aeglast traavi mitte. veel. aga aeg-ajalt tekib juba tunne, et me saame hobusega enamvähem hakkama.

eilne päev oli perekondlikum.
õhtu päädis kerge apelsinisalati ja pardifileega. nagu restoran, ma ütlen 😛

üllatuskingitusi kogus viimase kuu jooksul mitmeid. häid soove veel rohkem. südamest tulevad soovid ongi kõige olulisemad. südamest tulevad tänud ka.

volli186

sama tool, teine kass. Volli muidugi ei lase end mingi mütsiga narritada 😛