lühidalt, mul on homme täiesti ootamatult aega ja võib juhtuda, et ma lausa kirjutan siia. sest muljeid on palju ja natuke rohkem. hästi erinevaid. aga lihtsalt pole üldse aega olnud. või siis et aeg on kulunud lihtsalt muudele, prioriteetsematele asjadele.
tänaseks kõik.
Rubriik: info
nädala pilte
kirjasoolikat väga ei ole. nädal on jälle mööda lennanud. nädala teine pool oli kuidagi uimasem. pool pühapäeva sai kassidega voodis loetud. odavad raamatud on endiselt liiga ahvatlevad. rattahooaeg sai siiski alustatud. Jazzkaar sai kirja. üle tüki aja lilled, nelkide seekord oma põhjus.
vaatan, et hea valgusega teeb see mobla täitsa normaalseid pilte. kehvemate valgusoludega jätab muidugi soovida.
ületamine
I D I D I T
at last, not immediately. still, I did it!
at last, not immediately. still, I did it!
kolmapäevaõhtu
no mis nii viga, alustuseks lemmikmehed telekas, kõrvale kana-avokaadosalat ning juba hilisemal kellaajal filmielamus ETV2 pealt.
mõlemat kassi on paitatud, Volli kannatab lepilikult ära, kui temani küünitada ja paitada, Tiuks tuleb vahepeal ise norima.
ning jah, hakkab olema see, et muna on targem kui kana.
igatahes, lill.
mõttekatked peale katkestust
ootamatu domeeni blackout. mis põhjusel nimeserverid ennast lambist muuta otsustasid, ei ole keegi mulle selgitanud. lõpuks aga said kõik asjad õigesse kohta ja siin ma jälle olen 😛
jah, nagu eile tuttavad selle peale juba ütlesid (no lisaks mul eile nt telefon pipardas veel rohkem, kui tavaliselt ning kalender keeldus uusi asju lisada laskmast), et isegi tehnika annab juba märku, et võtku ma aeg maha.
no aga ei saa veel.
tegelikult ma arvan, et jõuluks jään ma puhtalt pingelangusest haigeks.
ometi olen ma tegelikult püüdnud omalt poolt hoida selle aastalõpuaja vaba. lõpetasin kõik oma kultuuriprojektid ja puha, ei planeerinud siia kuusse midagi.
see-eest planeerivad kõik teised 😛
aga kultuur, jah.
pühapäeval hommikul selgus, et õhtusele kontserdile pean pojaga ise minema, kuigi see ei olnud algselt nii plaanitud.
et ehk tuli ära teha kõik planeeritud asjad pluss siis mahutada päevakavasse kontsert.
muidugi oli see kuidagimoodi kommertslikuma maiguga, kui nädal varem Niguliste oma. rahvast oli ikka, noh, palju. kava mul ka ei õnnestunud saada, kuigi osadel oli. ilmselt olidki pandud lihtsalt iga paari meetri peale ja kui me kohale jõudsime, enam ei olnud.
muidu poleks sellest midagi, no et kontsert oli selline päris tore muidugi, mõjus päeva-kiirest kogunenud pingeid mahavõtvana, aga.. seal oli üks vapustav Ave Maria Kadri Hundi ja tütarlastekoori ja bändi esituses, ma sain aru, et see oli teistkordne ettekanne ning tegelikult sai helilooja isegi lillekese, kuid see oli minu jaoks võõras nägu ja ma ei tea, kelle oma nüüd hakata varsti ootama-otsima.
ja sellest on küll kahju.
muidugi, see võis olla vaid hetkes niimoodi mõjuv, võib-olla hiljem kusagilt plaadilt ei toimi enam, aga ikkagi.
minu eelmise nädala anti-sotsiaalsuse artikkel on väiksemates ringkondades põhjustanud mõningaid arutelusid, väikese lisandina lingin siia artikli, mis räägib veidi vaesuse ja tarbimise omvahelistest mitte väga loogilistest seostest.
ning haarates eelmisest lõigust sõna ‘tarbimine’, on üks selline kena jutuke ka veel lugemiseks välja pakkuda.
lumesaju sekka veidi kaunist bossanovat:
taustaprobleemid blogis?
hm, eile tõmbasin pikalt ripakil olnud teemauuenduse peale ja nüüd juba mitu tuttavat kurdavad, et tekst on karupruunil taustal, et ehk siis nende brauser miskipärst ei suuda seda valgest tekstitausta CSSist tuvastada.
ise ma ei suuda mingit CSSi kala tuvastada ja üldse, mul näitab igal pool kenasti. või on probleem brauseri cache‘s?
igatahes, ma väga vabandan nende ees, kellel on probleeme sellega ja ma ei tea, proovige ctrl+F5 siin lehel siis (kui näete lugeda piisavalt), see peaks nullist kõik uuesti laadima ja ehk lahendab probleemi.
või kasutage sobivat RSSi 🙂
veel blogimisest (paljude sulgudega kirjutis)
Rents tegi muidugi mingi nalja ja on kenasti tagasi. ning täna on tal lugu, mida vist ka peaaegu et iga blogija on mingil hetkel arutanud. et ehk kui palju blogimine on avalikkuse nõudel toimuv avalik tegevus ja kuipalju ikkagi blogija isiklik valik, rääkides siis justnimelt erablogidest. või et mis mulje blogijast jääb ja palju ta seda ise suunab.
noh, eks olen minagi pähe saanud:
- asjade eest, mida ma kirjutan
- asjade eest, mida ma ei kirjuta
- mulje eest, mida ma jätan
- mulje eest, mida ma ei jäta
- igasuguste asjade eest, mis mulle pähe ei tulegi kohe.
targutama kipuvad tihemini need, kes reaalsusega väga kursis ei ole. reaalsus olen antud juhul mina konkreetses hetkes (ma ju räägin endast). ning kui inimesed, kellega ma igapäevaselt suhtlen, targutavad (ja nemad enamasti ei targuta, vaid räägivad asjast) enamasti kusagil väljaspool blogosfääri (kuigi mitte ainult), siis taas, need, kes teavad vähem, kas:
- üritavad kommida (ilmselgelt sihilikult väga isiklikke komme ma ei lase läbi, minu valik)
- mailivad
- elavad end välja oma blogis
- elavad end välja kusiganes mujal, aga mitte märkamatult, eksole.
nojah, aus olla, eks minagi tean mõnda inimest rohkem selle järgi, mis ta kirjutab ja arvan midagi selle info põhjal, aga ikkagi ma teadvustan, et ma reaalselt ei tunne neid inimesi kohe üldse. et ehk õigem on arvata midagi olukordade kui inimeste kohta. kui üldse 🙂
aga jah, tulles tagasi algse juurde, siis minu jaoks on see blogi kahtlemata minu isiklike arvamuste-hetkemõtete avaldamise koht ning ma avaldan siin just nii palju ja just seda, mida ma tahan hetkes välja näidata.
kui see lause oli liiga keeruline, siis:
- mina otsustan, mida ma siia kirjutan ja miks
- mina otsustan, millised kommentaarid ma avaldan ja miks (punktide a ja b ‘miks’-id on üldiselt minu subjektiivne valik)
- ükski asi, mis ma siin kirjutan, ei ole ilmselt ajas jääv (no kui ma ei muutuks üldse elu jooksul, oleks ju jama majas ometi!)
- kõik, mis ma kirjutan, ei ole reaalsusega seotud (aga päris palju on ka)
- kõik, mis ma kirjutan, tuleb ainult minust ja läbi minu (et ehk ongi subjektiivne, või mis te arvasite ometi?)
- ma ei püüagi endast siin mingit perfektset muljet või üldse muljet jätta, mulje on lugeja peas g) kui ma millestki ei kirjuta, siis see ei tähenda, et see mind ei huvita-puuduta, vaid et ma ei taha sellest kirjutada (miks, on jälle minu subjektiivne valik).
ehk lühidalt kokku võttes: kui ei meeldi mina või see, mida ma kirjutan või see, mida ma ei kirjuta või see, kuidas ma kirjutan, siis ei ole kohustust lugeda. d’accord?
indigoaalaselt ka kirjutis samadel teemadel.
ma tõesti ei taha kedagi kadedaks teha..
tõesti. mul on sellest ajast mõned klõpsuga kõrvakad alles, kõrvaauke mul siis ei olnud veel.
keskkooli lõpukleiti ma küll kohe kindlasti ei mahu.
hommikul tõmbasin teksad jalga ning hakkasin nööpi kinni panema, kui avastasin, et nööp ja lukk ONGI juba kinni. et ehk ma olin õhtul järelikult ka neid avamata maha tõmmanud.
oma kroonilist haigust, mis võib ka kaalukõikumisi kaasa tuua, ma ei süüdista. sest kaalu alanemisega peaks sel juhul kaasas käima veel hulk erinevaid muid muutusi, nt energiat peaks hullult olema. aga ei ole. pluss mõni muu muutus, mida ka ei ole.
tegelikult peaks ikkagi vist arsti juurde minema igaks juhuks.
kunagi.
mingi kriis või midagi?
alles pani ieska oma blogi kinni, kui juba kohalik ütleb ka, et on probleeme sellega. no ja tegelikult on neid siin veel nö kadunud.
eks ma isegi vahel juurdlen, et no milleks ja kellele ja kas ikka peab oma elust niimoodi rääkima, aga siis mõnda aega väga ei kirjuta ja läheb see seis üle. eks pikemaajalisemad lugejad näevad muutusi ka muidugi, ei ole see koht enam sama, mis aastal 2004 nt. rääkimata sellest, et järgmisel aastal saab sellel blogil täis KÜMME aastat! see on kümme aastat minu elu, mõtteid, nägemusi. juubelini peab ju ikka vastu pidama ometi? 🙂
aga tegelikult on minuga ikkagi midagi viltu, kuigi ma siia kirjutamist lõpetada ei plaani. sest ei ole normaalne, kui ma ühe kuu jooksul juba teist korda külastan kangapoodi ja sealt ostan. kusjuures täiesti mingi mõttega. iseasi, kas ma teostada ka suudan (see masin, polüesterniit ja kunstsiid on vist kehvem variant kui neljakordne teksa ja puuvillane niit).
kõige selle juures jäi aga ostmata vintage-kleit, täpselt õige tegumood ja värv ja puha, natuke kehv (aga talutav) materjal ning hind kallim kui sellel kangahunnikul+niitidel +tõmblukul+polstrinõeltel kokku. samas ka mitte kallis.
igatahes, hetkel tean, et mul on vaja teha muid asju, mitte õmmelda ega tegeleda toolidega, aga ma hoian end üsna tagasi, kangesti tahaks hakata seda silma all olevat punast tooli rohekassiniseks muutma 😉
odavalt ebapopulaarseks
onju et kui ma kirjutan, et seelikud jäävad järjest suureks (püksid ka, aga neid ma kannan vähe) ning see mantel, mis vahepeal ei andnud üldse eest kinni (ja mida ma lihtsalt mingil põhjusel ei raatsinud kuskile ära viia), on nüüd paras ka siis, kui seal all on jakk, siis see on lihtsalt trikk saada odavalt ebapopulaarseks? seda enam, et ma ei ole hakanud trenni tegema või ei pea imedieeti ega midagi. ja tervis on laias laastus korras ka nagu.
aga ma pean tõesti võtma õmblusmasina, millega mul, teadagi, on selline vihkamise-vihkamise suhe, ning mõne asja kitsamaks õmblema. sest ma ju ometi ei taha jälle kogu garderoobi välja vahetama hakata, just nagu sain asjaga ühele poole umbes pool aastat tagasi. nojah, võimalusi ka ei ole muidugi. ja riiete edasimüük on üks igavesti närvesööv tegevus.
siinkohal on aeg vaadata neid poisile väikseks jäänud asju, hunnikus keset elutuba, ning lootusetult ohata.
(selle video peale ütleb eilne sünnipäevalaps õigustatult, et miks peab muusikat läbi juutuubi kehva kvaliteedi kuulama, kui on ometi olemas korralikud audioseadmed. aga mul ei ole selle asja originaali nagunii ja kui ka oleks, ei saaks seda siin jagada ju)