liinide kadumine

vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.

lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.

see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.

P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.

Share

pingevahe

muidugi, niipea, kui pinge langeb, on mingi tõbi kallal. ei midagi kohutavat, aga kurk oleks nagu kergelt paistes ja pea ühtlaselt uimane. ja nii juba alates neljapäeva õhtust, pea muutusteta. püüan toas püsida ja palju teed juua, kuigi aru ei saa, et kasu oleks.
samas õuesolevast tuulest ei ole ka kindlasti kasu.
tänane hommik ‘üllatas’ ohatisega.
ebameeldiv ja tüütu. just nüüd, kui päike on energiat andma hakanud ja mõte on olematu lume alt liikuma sulanud.

kirjutanud olen muide kõvasti. viskasin reedel-laupäeval sellise 8000tm artikli valmis. ehk ca 1000 sõna. rohkemgi oli, kärpisin. ja nagunii ei kirjutanud algul ka kõike, mida võinuks.
ühel hiljutisel koolitusel esitati küsimus, kes suudab tunnigaühe a4 täis kirjutada. mina olin üks vähestest, kes käe tõstis. suudangi. muidugi mitte igal teemal, aga kui on asi, millest ma tean, siis ei ole probleemi.
kui tekst ideaalseks lihvida, läheb muidugi kauem, aga see ei olnudki asja mõte.

alguse juurde tagasi tulles, siis kuigi ma nägin kümmekond päeva tagasi esimesena kuldset liblikat, on siiski tunne, et pigem tuleb kirju suvi. sest täiesti paugust tuli reedel mingi info, mis suve kuldseks küll ei aita teha.
aga teatavasti kohanejad jäävad ellu, nii et tuleb kohaneda. ja mingeid asju muuta, et vähem jama ja rohkem kuldset oleks, kui praegu tundub. ning muidugi ei tohi selle juures naiselikult liiga palju teistele mõelda.
ma olen neile niigi palju oma oskuseid tasuta jaganud.

läheb teeb üks tee nüüd.

Share

tee sinililledeni

mul oli eile hommikul üks kirjutamismõte, aga siis tuli töö ja sõi selle ära. igatahes kusagile ajusoppi see ära kadus ja pole siiani välja tulnud.
ega ma väga ei ole end vaevanud ka sellega.

eile oligi muidugi selline päev, et kui ma ükskord voodisse jõudsin, oli tunne, et võiks kergendusest ja väsimusest nutta. aga mida ikka nutta, kui päev on tegelikult korda läinud ja hulk asju tehtud? üleväsinud emotsioonid. õnneks tuli uni kiirelt.
see, et kodus väga midagi ei teinud.. oot, tegin küll, täiesti korralikult süüa näiteks. ja kööki koristasin ja üldse. see on täiesti märkimisväärne tegevus, mitte asjad, mis toimuvad iseenesest.

täna ma ikkagi ei maganud kaua. kusagil kuklas tiksus teadmine, et päris palju on veel teha.
siis, lähemalt uurides, selgus, et suuremat osa sellest ma ei saagi väga teha. tüüpilise naisena muidugi põdesin selle juures ka natuke, sest oli juttu, et ma teen mingi arvestatava osa. natuke sellest asjast tegingi, aga pole ju mõtet teha sisendita tööd, et pärast ümber teha.
otsustasin mitte põdeda ja tegeleda asjadega, mida ma saan teha.

nii jäi aega ka iseenda jaoks.
sellega on viimasel ajal veidi kehvasti. ma ei ütle, et üldse ei jää, aga kuidagi vähe. ja kui, siis ma – ei tee midagi asjalikku. isegi ei loe. mölutamine on täiesti õige sõna selle kohta.
ja see häirib mind. ma ei tee midagi, et mölutamist lõpetada (sest kui organism tahab mölutada, siis ta peab ka seda vahepeal saama), aga häirib. mitte, et mul oleks kohutav tung kogu aeg midagi asjalikku teha,aga – no – kui ma loen kahte raamatut kolm nädalat, kusjuures on nagu täiesti lihtsad ja sujuvad raamatud, siis see ehmatab ära.
aga küll ka see läheb mööda ja üle ja ümber.

loodus on tärkamas ja pikad valged õhtud on mõnusad. seega on lootust :)
täna jõudsin sinililledeni.

Share

153 sõna

ei jõua ikka iga päev kirjutada.
samas reedel ma kirjutasin nii, et vähe polnud. aga need olid asjad, mida ma pidin kirjutama. ja parem meel olnuks, kui selliseid asju ei peaks kirjutama.
eile ma selle peale kirjutada ei tahtnud ja täna, no täna lihtsalt ei saanud ju toas passida.

üleeile oli päeva lõpuks tore õhtu. ühe projekti pärast küll veidi närviline ja päris vabaks mõtet ei saanudki. aga ikka oli tore sõbrannadega istuda ja lobiseda sellest, mida sülg suhu toob.
projekt sai küll lõpuni alles siis, kui ma kodus olin. ehk öösel. ehk õigeks ajaks.

täna oli lõpuks selle aasta esimene õuegrill. juhtus nii, et mina olingi grillmeister. väga edukas kusjuures, isegi kana ei kuivatanud ära ega ei jätnud seest tooreks. ära ei kõrvetanud ka. siga oli selle kõrval lihtne.
marinaad oli ka hea, kodune. ei, mitte minu tehtud.

aga täna piirdun ka pooleteistsaja sõnaga, sest vahelduseks võib telekat ka vaadata ju ometi.

Share

vastu plaane

see päev, mil planeerid kaua magada, sest sellest paarinädalasest koomast on päris kopp ees juba; aga plaanimine on tänamatu, teadagi.

et ehk peale varahommikusi tegemisi, kui plaanisin tagasi voodisse tuikuda, tuli sms, et üks tulekahju nõuab tegelemist. mitte töine ja mitte liiga isiklik, aga siiski asi, mis vajab minu sekkumist. nii et pikendatud hommikuune asemel püksid jalga ja liikuma.
ja kui juba korra nelja rattaga liikvel, siis kassiliiv ja.. hunnik muud kaupa. ja siis koju jõudes muidugi enam ei maga.

keskpäeva paiku oli korra tunne, et tukuks. siuke veidi uimane olemine ka (ära lase oma organismil aimu saada, et puhata saab – kohe võtab ja tahab täiega puhata! nt nohu tekkis eile õhtul, kui kõik sebimised sebitud..). isegi lebasin voodis ja puha, kuid siis muidugi ei tulnud und.
nojah.
selline väheke uimane ja tattis on siiani olla muidugi. aga nüüd enam ei jõua lõunaund teha.
ega ma muidugi midagi väga kasulikku siin ka teinud ei ole, suuresti niisama maha mölutanud. vaatan küll ühte nurka ja teise nurka, et mida kõike tegema peaks.. nojah. ja paistab, et pärastlõuna tuleb tihedam.

teisalt, see hommikukohv Usina sünnipäevasalati ja ühe kohukesega oli päris kena.
ja poega sain ka rõõmustada ühe uudisega äsja. ma ise sellest niiväga ei rõõmustu, sest mulle toob see veel väljaminekuid kaasa (lisaks nendele, mis hommikuse tulekahjukustamise pärast teha tuleb). teisalt, lapse rõõm on ka ema rõõm ja kuhu siis emake hellake ikka oma raha paigutama peaks, kui mitte lapse hobide alla?
tähendab, tegelikult mul ON hea meel muidugi :)

äkki homme saab magada.. ? loota ju võib..

Share

valgeneb

praktiliselt terve nädala on olnud tunne, et nagu oleks natuke haige. aga palavikku ei ole, köha õieti ka mitte, isegi olulist nohu mitte, nii et ma suhtkoht ignoreerin seda kerget ajutist kriipimist kurgus, tihedamat uimasust ja pea-paks-tunnet.
teed joon, sidruni ja ingveriga. mõnel õhtul võtsin paratsetamooli ka. aga mida sa tahad, kui õues on üks pidev hall ja niiske.
kui on valgem, siis on valgem ja super. sest valge on juba tunduvat pikemalt. ja päike annab tuntavalt sooja.
nagu täna.

nädal on tihe ka olnud. lugeda olen jõudnud ainult sadakond lehekülge nädala kohta, mida on ikkagi vähe. teisalt on hooti juhe nii koos, et lihtsalt taon telefonis mingit tobemängu veerand tundi juttis. sest no lugeda ei saaks, ei jõuaks kohale. ja siis kukun magama.
nojah, ma täna ikkagi siis ostsin lõpuks mingi d-vitamiini preparaadi ka. äkki on abiks?

lapse sünnipäeva praktiliselt ei pidanud. ta ise ei soovinud. sugulastega sai ikka väike istumine tehtud ja trenni viis ka komme. koolis oli sel päeval e-õppe päev, nii et sellega polnud üldse tegemist.
tema graafik on ka jube tihe. ma ikka leian, et võtku üks (trenni)vaba päev, aga ta väga ei kipu. sel nädalal siiski oli lausa kaks, olude sunnil.

üldiselt tahaks umbes kaks päeva mittemidagi teha. siis vist jaksaks jälle kõike teha.

Share

vitamiini päikesest

mõtlesin, et saan täna vara õhtule.
saangi.
ainult kook on veel ahjust välja võtta ja pesu sorteerida ja triikida, tolm võtta, pükste- ja särgiriiulid korda teha.

eelmise nädala töövõit: esmaspäeval esimene mail teele ja kolmapäeva õhtust tulevad pildid uuest agentuurist sisse. selgus, et mõnega ongi nii lihtne asju ajada. päris tihti kaob mail nagu musta auku ja kui ei kao, siis tähendab see ikka nädalatepikkusi arenguid.

nädalavahetusel sain d-vitamiini laksu. eelmise nädala algul just andsin vereanalüüsi; arvasin, et vaid kilpnääre, kui kui vastuste pärast helistasin, selgus, et kontrolliti ka kõike muud. ja b-vitamiin on normis, aga d-vitamiin mitte. no ma tean jah, et öeldakse, et meie laiuskraadil polegi ja peaks juurde võtma ja värki, teisalt aga olen lugenud, et see on nii olnud aastatuhandeid ja tegelikult midagi hullu sellest ei juhtugi. nii et ma läksingi seda teed, et jõudsin loodusliku allika ära oodata.

eilsed pildid jõudsin eile isegi üle käia, täna kuidagi lihtsalt ei jaksa.
nagunii suutsin nädala sees paar päeva tõbine olla, kerge palavikuga ja puha.
ja piltidest veel, ma ei tea siiani, kas peaks olema teine objektiiv või teine kaamera. tegelikult mõlemad ilmselt oleks hea. paneme kusagil mitte-nii-väga-oluliste asjade nimekirja. sest on olulisemaid. või äkki peaks ikka lõpuks oluliste asjade nimekirja tõstma?

kinno tahaks. või teatrisse. või kontserdile.
aga praegu kohe ei saa. üks tehtud töö on tasustamata ja seega eelarve sassis.

ilmast, v.a. see päike, ma ei kirjuta. üldiselt ikka üks november.

Share