Millest ma parem ei kirjutaks

Eile, mingi suvaline väikeasula Soomes, üks väike hõre tänav. Istun autos ja mõtlen edasist marsruuti läbi, kui korraga keegi kõrval hõiskab: “Tere!” Häälest saan aru, et pole meie firma ainus sealkandis olev eestlasest töötaja, sest viimane on, noh, mu isiklik lapsuke. Pööran pilgu: mingi umbes 30ndate teises pooles mees jalgrattal.
“Eesti keelt räägid või?”
“Ikka jah”
“Ma olen siin näinud neid eesti numbriga masinaid, kus eesti keelt ei räägita.”
Järgnes lugu sellest, kuidas kusagil olid sõbraga kokku puutunud autoga, kus inimene olla lausa eesti kodanik olnud, aga sõnagi keelt ei osanud ega saanud aru. Kuidas nad täpselt selle kodanikuteemani jõudsid, ei tulnud jutuks, aga sõber olnud väga marus olnud. Nojah.

“Kuidas praegu piiril on ka?”
“Ei olnud midagi väga hullu, vaktsiinid tehtud, pidin tõendi ette näitama ja teine tüüp küsis üle, et mis asjus, aga läks ludinal.”
“Ma korra mõtlesin ka, et äkki teeks vaktsiinid ära, et jõuluks koju saada, aga kurat, ei hakka ikka. See on kõik ikka üks väga imelik teema..”
Ja edasi läks lappama. Et tavaline gripp ja täpselt sama tüvi oli olemas 20 aastat tagasi ja et Eestis turvamees ei lasknud maskita inimest algul poodi ja pärast välja (“internetis oli see video”) ja mis kõik veel.

Istusin autos ja mõtlesin, et millega ma selle olen nüüd ära teeninud? No tõesti, mulle ei meeldi maskid ega piirangud; ma olen pääsenud ühtegi testi tegemata; ma kahtlen ka nii mõneski infos, mida loen, aga samas ma ei arva, et kõik on mingi hull vandenõu..
Veidi aja pärast sain ikka sõna vahele öelda, et ma pean nüüd minema.

Eellugu on ka see, et lätlasest kolleeg, kes muidu väga tore ja asjalik on, üllatas mind nädala algul ühel õhtul jutuga, kuidas kogu see koroonavärk ja vaktsiinid ja testid on ainult raha saamiseks. “Jah, inimene ise ei maksa, aga riik ju maksab. Ja kohe tuleb hakata uuesti vaktsineerima, mõtle, milline raha.”
Ma tean jah, et raha. Aga tegelikult ka haiglad olid täis, see ei olnud väljamõeldis. Ja tegelikult on vaktsiinid varem ka aidanud haiguseid peatada. ja eriti tegelikult ma ikka väga tahan, et elu oleks taas enam-vähem selline, nagu ma normaalsuseks pidama olen hakanud. Ja et needsamad tüübid teevad kõik selleks, et see ei juhtuks eriti kiirelt.

Ja see teeb mind natuke tigedaks ja natuke kurvaks.

Jääkohvi(tu)sest

Sellise kestva palavusega lihtsalt peab kirjutama jääkohvist. Ma ei ole mingi hull kohvijooja, aga hommikukohvita ma ei saa ja mõnikord lisandub päeval veel üks tassike. No ja palavaga meeldib, kui on jääkohv. Tavaline, ilma imemaitseteta – sest kohv peab ikka maitsema nagu kohv. Isegi kookuspiimaga kohv ei ole enam “päris” mu jaoks.
Aga olgu, mõned jääkohviseiklused viimasest ajast.

Mõni nädalake tagasi, kui veel nii pikalt kuum ei olnud olnud, aga oli juba kuum, sattusime sõpradega Kakumäe sadamasse. Muude asjade hulgas ka sööma. Toiduga oli kõik hästi, kuid ma otsustasin, et võtaks ühe jahutava kohvijoogi. Kohas, kus oli kohvimasin, kus šeigiti jääga kokteile kokku ja seega nagu kõik vajalik olemas. Aga teenindaja teatas kalanäoga, et ei, jääkohvi nad ei tee.
Olgu, jäi võtmata. Siiani ei saa aru, miks. Polnud kassasüsteemis? Tavakohvina ei oleks saanud läbi lüüa?

Vahepeal kogesin paar korda tanklas “külma kohvi” võttes, et seal jääb see vist tasemele, et kuuma kohvi sisse külm piim. Ehk pigem nagu jahtunud kohv. Muidu on tanklakohvid juba päris head meil; ja ilmselgelt on meil siiski vajadus kuuma kohvi järele suurem kui külma.

Sel nädalal kontori kõrval ühes kohvikus otsustasin samuti jääkohvi võtta. Menüüs olemas kenasti ja selles mõttes ei mingit probleemi. Lubati lauda tuua. Ja ootame ja ootame ja juba tekkis tunne, et unustati ära, kui tuligi. Ei olnud teisi kliente sel ajal, et oleks olnud mingi mõistetav põhjus. Mõistetav ei olnud ka see, et jääkohv oli kolmandik kallim, kui tavaline, aga koguseliselt isegi pigem vähem. Mis siis maksab? Vesi (jää)? Šeikimise liigutus 15 sekundit (cappuccino piima vahustaks kauem)? Šeikeri pesu?

Ma nüüd räägin, kuidas mina jääkohvi teen – tegelikult täiesti klassikaliselt. Ehk täidan käpa õige natuke rohkema kohviga ja teen veidi kangema joogi, kui muidu, jääga ju lahjeneb veidi. Segan kuuma kohvi sisse oma suhkrulusikatäie. Šeikerisse mingi suvaline kogus jääd (ei ole väga palju), veidi piima, kuum kohv peale ja ca 15 sekundit šeikimist. Ning valmis ongi. Ilma mingi kosmoseteaduseta, lisaaja või -materjalikuluta. Noh, jää.

Selle peale teen ühe külma Värska-sidrunijoogi.

Keskkonnasõbraliku nõudepesušvammi otsingutest

Juba ligi nädal sellest, kui sai sõbrannaga arutatud, et kirjutamist peab ikka aeg-ajalt harjutama. No nagu ikka, kõik, mida ei tee, läheb pikapeale rooste.

Juba mitu päeva mõtlen, et paneks kirja oma kogemused keskkonnasäästlikemate nõudepesusvammide teemal. Mitte, et ma neid mingi kohutava hunniku proovinud oleksin, aga otsa olen lahti teinud.

Keskkonnateemad on muidugi üldse üsna keerulised – ainult algaja “roheline” võib arvata, et selles osas on kõik väga must-valge. Ei ole, ja mida rohkem tead, seda keerulisemaks läheb. Sinnani välja, et tarbijana saame tegutseda peamiselt suurte firmade etteantud raames ning tihti ei ole võimalik rahakotiga hääletada. Selle üks osa on ka see, et mingil hetkel võib tekkida tunne, et mida ma üldse eraisikuna pingutan, kui tootjad jm suurkontsernid ei tee midagi. Samas, päris palju on tehtav üsna lihtsalt ja kui see on juba elu osa, siis ei ole see ka pingutamine. Iga asjaga alustamine tahab veidi mõtlemist, see on loomulik. Mõni asi jääb kergemini külge, mõni mitte. Ja mõni on puhtalt valikute küsimus.

Nõudepesuga on nii, et isegi uut kööki planeerides ma ei suuda sinna väga leida ruumi nõudepesumasina jaoks. Ma tean, et see on tänapäeval nagu säästlikum, kui käsitsi pesta – aga kas ka kogu masina eluringi arvestades, ma ei tea. Iga asja kohta ei jaksa netist info ka otsida. Igatahes toimub nõudepesu meil käsitsi ning ökomärgiseda tooted on selleks ammu kasutusel. Lisaks suurema rasva jaoks sinepipulber ja kõrbenud anumate jaoks sooda. Aga füüsiliseks küürimisvahendiks ikka klassikaline nõudepesusvamm. Mis, nagu teada, kuigi kaua vastu ei pea ja koledaks minnes lendab olmeprügisse.

Niisiis mõtlesin, et ka selles osas peab saama midagi ette võtta. Muidugi on need valikud tänapäeval olemas, lihtsalt ma ise ei olnud mõelnud. Aga selle peale tellisin alustuseks kookoskiust švammi. Kasutatakse ära kookoskiudu, peaks olema vastupidav ja kindlasti on biolagunev. Selgus aga, et see on pigem hea küürimiseks ehk sinna, kus muidu sai metallnuustikut kasutatud. Selline suhteliselt karm ja jäik švamm on, nõudepesuks tahaks pehmemat, et kumerustega paremini toime tulla. Küürimiseks aga, nagu öeldud, väga super, nii et leiab kasutust ikka.

Järgmiseks tuli siia majja linavildist nõudepesunuustik, mis tegelikult ei olegi nagu nuustik, aga lapp. Üks pool on linavilt ja teine linane kangas. Ja see on just see, mida mul vaja oli. Olemuselt on pehme, aga linavilt on selline, et võtab sellise igapäevase mustuse lahti, no nagu svammi kare pool. Tehtud ümbertöödeldud materjalist ja oma aruga paneksin selle ka linna bioprügisse, mis läheb nagunii tööstuslikku kompostrisse, kus ka see linane kangas ja niit võiksid taas loodusega üheks saada.

Kummalisel kombel see kuivab üsna kiiresti (meil on siin muidugi suhteliselt kuiv õhk), ei ole siiani mingit läpatanud haisu juurde võtnud, on pesumasinas pestav ja selle teise poolega saab kergelt ka laua jms üle tõmmata, eraldi lappi võtmata. Ma ainult tunnen, et äkki võiks veidi suurem olla, just sellise lapina kasutamiseks. Äkki saaks siis mikrofiiberlapid ka igapäevaelust välja. Praegu on ikka tavapäraseks pühkimiseks mikrofiiber kastusel. Aga ma juba mõtlen, et neid ka enam juurde ei osta – paar tükki on sahtlis varuks ja no nendest jagub pikaks ajaks, sest neid lappe saab edukalt pesta ikka väga mitmeid kordi. Mõne asja jaoks ongi hea ka muidugi, nt pliidi läikivaks saamiseks jms. Lihtsalt kui igapäevalappidena kasutada muud, siis peavad need fiibrid ilmselt peaaegu mu elu lõpuni vastu.

Eks aasta pärast selgub, mis ma siis nendest toodetest ja nende vastupidavusest arvan. Hetkel tunduvad mõlemad oma kategoorias täiesti okeid valikud, kuigi esimene ei täitnud päriselt seda funktsiooni, mis mul mõttes oli.

 

P.S. ma tean, et õpilasfirma Luffa teeb ka linavildist lappe, aga kusagilt lugesin, et see miskipärast ei kuiva väga kiirelt.

Juudit

Täiesti ootamatult läks nii, et käisin enne järjekordset suursulgemist vaatamas etendust, mille ametlik esietendus on homme. Kutsuti avatud peaproovile. VAT Teatri lavastuses Kivirähu “Juudit“.

Juudit on selline lugu, mille päris aluslugu on piiblis, selle põhjal kirjutas A.H. Tammsaare omal ajal näidendi ja nüüd on Kivirähk sellest teinud oma versiooni. Ma seda Tammsaare varianti ilmselt olen kunagi lugenud, aga ei mäleta; mälus oligi ainult põhiliin (Juudit meelitas Olovernest ja tappis ta, et kodulinn piiramisrõngast pääseks). Ehk oligi hea.
Olemuslikult toimub selle näidendi tegevus tänapäevas: on nutitelefonid, sotsiaalmeedia, triatlonid ja … mõjukad vanamehed, kelle taktikepi järgi käib elu. Head ja targad vaikivad, sest ei taha probleeme. Samal ajal raiutakse metsi, kõrb laieneb, kaevuvesi on rikutud kaevanduse poolt, mesilased surevad. Juudit tahab seda muuta, aga Petuulia Osiasest, kes Juuditile silma heidab, selleks ilmselt tolku ei ole. Lootes, et Olovernes on asjalikum, nõuabki Juudit võimalust Petuuliast assüürlaste juurde minna. Sõbranna Susanna küll hoiatab, et pole üks vanamees parem kui teine, tuues näiteid oma võimuka isa käitumisest, aga see Juuditi otsust ei muuda.

Mulle meeldis. Mitte seetõttu, et see oli suhteliselt (öko)feministlik tõlgendus, aga sellepärast, et see oli lahedalt tehtud. Tantsu, päris mitmeid muigama ja naerma ajavaid hetki; üpris piiritletud karakterid. Võib-olla Juuditist endast oligi karakterina kõige raskem aru saada.

Igatahes, kui sa ei ole oma noorpõlve kinni jäänud keskealine või vanem mees, siis soovitan. Neile soovitan ka, aga neile ei pruugi see meeldida.


Foto: VAT Teatri koduleht

Klaasi ja plastikut

Suvise remondi (millest ma mitte midagi kirjutanud ei ole) tagajärg on see, et mul on uus riiul kuivainete jaoks. Varasemad lihtsalt kadusid ära, sest nende kohad kadusid ära.
See sein, mille sees on korstnajalg, püsib küll koos vist ausõna ja hea tahte najal. Igatahes selgus, et sinna ei õnnestu ühtegi tüüblit normaalselt pidama saada ja lõpuks sai see seina liimmassi abiga. Kuna remontnikud keerasid mul siin parajalt jama kokku, tegid nad selle mulle tasuta tööna ära. Oma peas olin juba tekitanud lahenduse, et toetub see riiul otsapidi ka põrandale ja nii nüüd saigi.

Uue riiuli puhul otsustasin, et aitab igasugustest imelikest totsikutest ja nätsakutest ning soetasin kuivainete jaoks klaaspurke. Ilusa ja vastupidava plastiku leidmine on tänapäeval vist küll juba lihtsam, aga võtsin pähe, et vähem plastikut. Lisaks võtsin pähe, et need purgid võiksid olla põhiolemuselt tahukad, et ruumi säästlikult kasutada.
Kui ma esimese hooga otsima hakkasin, oli täiesti nõutu olla: Koduekstrad jms lihtsalt ei pakkunud selliseid purke. Apelsinis oli, aga ühes suuruses. Planeerisingi juba Amazonist tellida ja joonistasin nende mõõtude järgi riiuli seinale valmis. Ja siis juhtusin Selverisse, siisamma pisikesse, kus riiulil olid just need purgid, mida vaja. Ehk ikkagi õnnestus vajalik soetada siitsamast ja odavamalt, kui välismaalt tellides (need purgihinnad olid seal tegelikult päris müstilised). Ostsin jaokaupa, püüdes mõelda, mida kui palju vaja läheb. Ühed suuuuuuured olid varasemast olemas – tahtsin need enne remonti ära anna, aga laps ei lubanud ning võib-olla sellest ma saingi klaaspurkide inspiratsiooni üldse.

Aga üldiselt pole mulle mingeid Päästeameti varumisjuhiseid vaja, nagu selgus. Nagunii siin rohkem ruumi ei ole, kuhu kauasäilivad asju panna (kui ma magamistoa riiuleid selleks kasutada ei taha ja mu vastus on, et ei taha jah) ning see riiul on juba täis ja mul on tegelikult veel asju, mis seal olla võiksid.. Tühje purke on ka veel, aga riiul on täis (see ühe purgi ruum on ka täis, mis pildil veel vaba). Ma arvan, et aja jooksul püüan lahti saada mõnest asjast, mis puidust karbi sees on (seal on väikeseid poolikuid pakendeid, peitsin ära, et üldmulje korrektsem oleks), karpi panna teised asjad ja saan mõne purgi jaoks ruumi juurde.

Ühest nurgast küll vähendan plastikut, aga loodus ei salli tühja kohta ja teisest nurgast sigineb juurde.
Otsustasin proovida silikoonist küpsetusalust küpsetuspaberi asemel ja silikoonist säilituskotte igasuguste asjade jaoks. Igaks juhuks ostsin esimene mingi odava variandi Hiinast ja teise võtsin väikese komplekti. Küpsetusaluste kohta lugesin erinevaid arvamusi ja sain aru, et kõik ei ole väga head. Mõni ikka ei talu üle 200 kraadi ja mõnda ei saa hästi puhtaks jms. Olen nüüd kolm korda kasutanud ja ka 220 kraadi juures ja siiani toimib väga hästi. Nagu tõsiselt. Jah, kui küpsetuspaberiga pääses vahel plaadi pesemisest (vähene rasv ei läinud läbi), siis seda luksust enam ei ole, aga see on ka ainus negatiivne asi, mis ma siiani suudan välja mõelda. No ja et seda alust peab ise ka pärast pesema, aga kuuma vee alt vähese pesuvahendiga läbi ja ongi korras. Ei mingit küpsetuspaberi kulutamist enam.

Silikoonist säilituskotte testisin porganditega. Koorisin mingi, ma ei tea, pool kilo porgandeid ja tükeldasin parajateks tükkideks, et oleks mugav võtta ja närida, kui näksimistuju tuleb. Kui karbiga külmkappi panna, siis järgmisel päeval on veel okei, aga teisel-kolmandal hakkab kuivanud olemisega olema. Seekord suutsin venitada seda söömist viie päeva peale ja ka viimased olid seda nägu, maitset ja olemist nagu paar tundi külmikus olnud porgandid.
Talusink, mida sai suur käntsakas ostetud, kolis ka sinna kotti kümmekond päeva tagasi (või veidi alla poole tegelikult, pole väga suur kott; samas see oli juba nädal vana sink ja osa oli söödud) ning nüüd oleme selle kallal: pole kuivanud, pole hallitamas, kõik on väga hea.
Roheline sibul on nüüd ka olnud ca 5 päeva – neid müüakse suurtes puntides ning mul absoluutselt alati hakkasid otsad või välimised varred kuivama, no viiendaks päevaks kindlasti. Seekord on kõik ilusad. Ema aia maitseroheline samuti on seal kena. Pildil pole teises kotis ei sink ega sibul, vaid täitsa redised, mis täna sinna kolisid.
Muidu valmistoitude säilitamise osas ma tahan ka klaaskarpidele üle minna (no mis ma ise teen ja järgi jääb), aga teen seda aegamööda, kui plastik hakkab koledaks või katki minema.

Palju rõõmu pisiasjadest 🙂

Kõrvalistuja tähelepanekud

Pojaga õppesõitude tegemine on pannud mind linnaliiklust vaatama veel täiesti uute külgede pealt. Ise roolis olles näen ühtesid asju, suhteliselt algaja kõrval istudes saan aga aru nendest kitsaskohtadest, millega ise vist nii nii harjunud olen, et enam tähele ei pane.

Peamiselt puudutab see liiklusmärke, infotahvleid ja teekattemärgistusi. Mitte palju vähem aga ka tähelepanekuid, kui halvasti on meil lood suunanäitamistega.
Märke ja suunaviite-infotahvleid ühelt poolt on nagu liigagi palju, algaja juht ei pruugi neid kõiki hoomata. Ausalt, palju me isegi neid kõiki jälgime, kui on teada, kuhu sõidame (ja tänapäeval GPS ka abiks) ning põhimõtteliselt varasematest kordadest ka teada, mis kusagil tahvlil kirjas on? Selle käigus aga võib märkamata jääda ka mõni oluline märk. Mõnelgi pool süvenen ma nt skeemi, et öelda lapsele õige suund, kuhu hoiduda, teeviida järgi nimetades asulat või teed vm, aga tema jälgib samal ajal rohkem lihtsalt liiklusmärke ja lõpuks pean ikka ütlema, et kas vasakule või paremale. Muide, sama juhtub minu endaga võõrastes kohtades ka ikka. Tänapäeval vähem (ikka see GPS), aga varasemast mäletan rohkem. Võinoh, nüüd meenub, kui näen kõrvalt seda probleemi.
Põnevamaks teevad asja ka ridade pööramise märgid. Enamikel oma peamistel trajektooridel tean ma ette, kust mingi rida ära pöörab või ära kaob ja oskan aegsasti ümber reastuda, ilma pikemalt mõtlemata (kuigi ma olen ka sellega hädas olnud muidugi). Praegu aga näen, et neid kohti, kus sa saad heal juhul 50-100m enne ristmikku teada, et mingi rida (või kaks) keeravad ära või midagi, on ikka päris palju. Mõnigi kord on märk ehk ca 30m enne ristmikku ja kui ette ei plaani, siis ei panegi tähele varem, kui 50m enne ristmikku. Reavahetusega nii viimasel hetkel on kaks võimalust: kas vaadatakse, et õppeauto, ja mingil tingimusel ei lasta vahele (ja siis ikkagi lõpuks lähme sinna, kuhu see rada viib, kus oleme..) või hoitakse igaks juhuks ruumi ja lastakse vahele (et mine hullu tea?). Tegelikult kehtib see vist iga auto puhul, aga seda esimest varianti, et minnakse ringiga, päriselt ikka väga ei kasutata. Pigem seistakse ja oodatakse, kuni vahele saab. Mõnes FB liiklusgrupis ollakse selle peale kurjad ja ma saan aru, sest on neid, kes lihtsalt nahaalselt ja teadlikult rida õigeaegselt ei vaheta, aga teisalt ongi need, kes ei sõida tuttavas kohas ja avastavadki viimasel hetkel, et see rida ei lähe sinna, kuhu sooviks.
Sõiduridade teekattemärgistega on üsna sama: mina tean kogemusest suures hulgas kohtades, mis värk ridadega on. Aga siis sõidame ja nt eriti kusagil peale pööret on poiss ebakindel, sest teekattemärgistus on kulunud ja ta lihsalt ei tea, mis edasi toimub. Tee laiuse järgi ei saa meil sõiduridade arvu oletada ka. Ma siis hilinenult püüan seletada.

Suunatuled on üldse väga segane teema. On neid, kes näitavad suunda ringristmikule minnes; siis on suured reguleeritud ristmikud, kus suunda enamus ei näita, sest sellelt rajalt ja fooriga ei saa mujale minna (ma oletan, et see on põhjus); siis need, kes ei näita suunatuld, kui nad on peateel, mis keerab ära, samas kõrvaltee võib otsa minna jne. Selle suhtes eksivad ka bussid jm elukutselised juhid. Täiesti mu oma tähelepanekute hulka kuulub ka see, et julgelt üle poolte juhtidest näitab suunatuld alles siis, kui nad on juba hoo manöövriks maha võtnud, kuigi asja mõte on ju hoiatada juba varem, et “ma hakkan midagi tegema”. On kohti, kus on mitu võimalikku pööret järest ja seal on see õigustatud, aga väga palju on neid juhuseid, kus võiks suunatule vabalt 5 sekundit enne manöövrit sisse panna, aga jääb mulje, et iga vilgutus loeb ja mida vähem, seda odavam..
Selles suunatule kontekstis olen oma suunatule kasutamise peale ka mõelnud ja, kuigi ma kasutan seda rohkem kui paljud kaasliiklejad, oleks õige kasutada veel rohkemates kohtades.

Omaette elamus on sõita ise autoga, millel on õppesõidumärgid peal (me ei viitsi neid kogu aeg ära võtta ja uuesti panna). Kui palju on neid sebijaid, kes peavad iga hinna eest minust mööda saama, et seejärel jääda ette tolgendama..

Mõtteid karantiiniajal

Eile oli kaubanduskeskus, kuhu sõbra mõneks ajaks tööle viisin ja ära tõin, meeldivalt tühi. Toidupood ka. Inimestest siis, kaupa oli küll. Mingit võimalustki ei olnud kellelegi palju lähemale, kui 5 meetrit, sattuda. Kui, siis kusagil nö nurga peal ainult.
Eriti midagi osta ei tahtnudki, kapid-riiulid on endiselt täis.

Erinevast (sotsiaal)meediast püüan end distantseerida või silmitseda valikuliselt. Meie tüüpiline meedia, nagu ikka, pealkirjastab kõik väga hirmutavalt ja umbes nii, nagu see haigus viiks vähemalt pool inimkonda kaasa. Hetkel teaduspool seda ei kinnita.
Nädalavahetusel tutvusin hulga peamiselt võõrkeelsete artiklitega, uurisin leviku kohta ja selle kohta, miks mingid protsendid (sh suremus) on väga erinevad riikides, kus on laustestimine ja kus testitakse ainult neid, kes juba on ilmselgelt tõbised; igasuguseid võrdluseid, analüüse jms. Allikakriitiliselt.
Sain selgeks, et päris suure tõenäosusega ei sure sellesse lähiajal ei mina ega rõhuv enamus mu tuttavaid. Sain aru, et massidest tasub mingi aja hoiduda (aga reeglina ma polegi masse armastanud). Sain ka sellest aru, et igaks juhuks ei suhtle praegu oma vanematega näost näkku. Kuigi millalgi ju peab ja lõppeks ei ole nad ju ka isoleeritud.
Mõnedest rakendatud meetmest ma ei saa väga hästi aru ja olen nurgast nõus selle artikliga. Eks aeg annab muidugi arutust. Mõtlen siiani, et kui viirus pea igal pool sees, siis kas piiride suhteliselt totaalse sulgemise mõte on peamiselt selles, et inimesed ikka kindlasti kodus püsiksid? Või veelgi rohkem selle üle, et kui välismaalt (kust iganes tulles) peab olema 14 päeva karantiinis, siis peaks ju peale igat kodumaal väljaskäimist sama olema? See ei ole teostatav, aga ma ei näe sisulist vahet.
Aga ma muidugi ei arvagi, et ma päris kõike tean ja aru saan. Lihtsalt, mida rohkem ma tean, seda vähem on võimalik hirmutada.

Majanduskriisi oli oodata, aga et see päris nii saabub, ei osanud vist keegi arvata. See paneb mind kõige rohkem muretsema.
Palju arvavad, et hetkeolukord muudab inimeste suhtumist ja elu. Mina sellesse üldiselt ei usu. Mõni kindlasti muutub, enamus mitte (ilmselt laias laastus ka mina ei muuda midagi ega muutu väga). Majanduskriisist tulenevalt on hiljemalt aasta pärast ilmselt veel rohkem neid, kes eluga rahul ei ole ja süüdistavad selles kõiki teisi.
Mul jäi ära mõnigi kultuuriüritus.

Eile õhtul köhisin mõne korra ja täna on pea kergelt uimane. Kui see jätkub, siis ma tahaksin testi kusagil teha küll. Väga loodan, et on see koroona kallal ja saab läbi põdeda ajal, kui enamus nagunii karantiinis on. Oleks pärast muretum.

Ma jätangi mingid väited lahtiseks, sest selge on see, et selle viiruse ja kaasneva kohta ei ole kõik teada.

Poepaanikata

Ootamatult selgub, et ma olen nö kriisiolukorraks päris hästi valmistunud. Mul ei tulnud hetkekski mõtet, et ma peaksin poest kärutäite kaupa aasju ostma, et võimalikuks koduspüsimiseks valmis olla. Sest mul lihtsalt on toiduriiulid täis! On konserve (kala, liha, aedvili), on kodused hoidised (soolased ja magusad), on kuivaineid (jahu lausa 4kg!), kuivatatud puuvilju ja pähkleid, kohvi, teed.. Kartulit on tõesti umbes 4 söögikorra jagu, aga normaaloludes ongi see meie kahe nädala kartulikogus. Sügavkülmas on nii aedvilju, marju-puuvilju, pagaritooteid, erinevat liha (sh pelmeene), kala, võid, jäätist..
Ja selline seis on mul üsna stabiilselt. Millekski valmistumata.
Pehmet paberit reeglina varuks just ei osta, aga päris siis ka poodi ei torma, kui viimane rull otsakorral. Ehk kuna seda müüakse nagunii mitme rulli kaupa, siis mingi varu on ju alati olemas ka.
Hügieenitarbeid on kapis varuga. Jälle, alati on.

Mida muidugi pikalt ette ei osta, on piim ja leib-sai. Sügavkülma mulle leiba lihtsalt ei mahu, muidu ilmselt oleks sedagi. Tavakülmikute sügavkülmad on jube väikesed ka. Vahepeal hoidsin pakki kõrgpastöriseeritud piima ka varuks, aga lõpuks tuli sellest ikkagi mingi küpsetis teha. Teisalt, peamine piimakulu on minu kohvipiim ja pühapäevahommikused pannkoogid. Ehk kui piima ei ole, siis midagi hullu tegelikult ei juhtu. Peaasi, et juustu on – see on kõige minevam piimatoode meil.

Tikke ja soola on ka. Ja küünlaid.
No ja suhkrut. Ma ei täheldanud, et suhkruriiulid väga tühjad oleksid. Tegelikult on suhkur ju hea energiaallikas: kui juua väga magusat teed vm, siis saab energialaksu küll. Kuubal vist suures osas suhkruenergial elataksegi (mitte päris, aga nende suhkrutarbimise suurus siiski sellele viitab).

Lisan ka seda, et toitu üldiselt prügikasti meil ei lähe. Ilmselt just seetõttu, et selline varu ja ka ostmisel enam-vähem arvestamine, palju kusagile midagi mahub (nt ei osta palju liha, kui sügavkülm on ikka väga täis) on tekkinud aja jooksul. Nii ei ole ka kaupa, mis korraga halvaks hakkaks minema.

Tegelikult ma ei plaani päris kodus püsida. Mõni päev lugeda ja võib-olla isegi Netflixist või videolaenutusest mõnda filmi vaadata on tore. Aga pigem läheks kenade ilmadega linnast välja loodusesse. Ilma, et peaks mõtlema, et peab poest läbi käima 🙂

järelkajad

Äsjamöödunud sündmusest peamine järeldus: isegi, kui on viimase hetke muutused, tuleb kõik, mis puudutav rahasid, fikseerida kirjalikult.

Rahaasjad ei ole seekord kohe üldse minu mure, aga olles “parem käsi,” arutatakse neid asju minuga ka. Kellegagi ju peab. Ja hetkel on tulemus see, et kõik, mis oli jutuks, et “tehakse ära,” sai tehtud, kuid mingite asjade eest on esitatud ka arve. Ilma, et see oleks varem jutuks tulnud ja sellega arvestada oleks saanud.
Igaüks saab aru, et kui rahvusvaheline üritus kolib Eestist Soome, siis kulud ilmselgelt kasvavad, Sponsoreid ja toetajaid saime natuke juurde, aga see läks juba kõik hädavajalike kulude katteks ära, Kuigi muidugi, võinuks ju nt lõputseremoonia kohvist ja koogist loobuda, kui oleks teadnud kõiki muid lisanduvaid kulusid. Kehvemal juhul poolest meeskonnast ka, mis oleks jälle teistpidi halb olnud.
Igatahes ei saa mina nüüd muud teha, kui loota, et kõik kenasti läheb ning lõpuks on hundid söönud ja lambad terved. Ei taha ju inimestele, kes tegelikult omalt poolt väga kaasa aitasid, ka liiga teha. Eks mina elan oma kütusekulud ja laevapiletid kuidagi üle. Ja väikese nänni, mis kõigile jagamiseks tellisin, selle arvestasin nagunii oma kuludeks.

Laias laastus on tulemus muidugi see, et niipea enam midagi sellist ei korralda.
Me saime muidugi ka positiivset tagasisidet, väga mitmes vormis ja avalikku, aga probleem on pigem sellest, et kogu ala on üsna kaootiline ja on üksteisele vastukäivaid reegleid. Või siis selliseid, mida saab tõlgendada mitmeti. Lõpuks loebki üks välja ühe ja teine teise ja nö organisatsiooni (mis ei ole organisatsioon, vaid sõpruskond) esindaja mõtleb ühe otsuse osas kahe tunni jooksul kolm korda ümber. Sest et ongi võimalik tõlgendada nii ja naa.
Katsu siis selliselt teha midagi, mis oleks tõsiseltvõetav neile, kes seda tõsiselt võtavad; ja lust ja lõbu ja festival neile, kelle jaoks on tegu rahvakogunemisega.

No pluss see rahateema. Kodumaal olid lepped olemas ja täpselt teada, mis ja kuidas. Kolimise tingimus oligi ju see, et me peame rahaliselt toime tulema ja tundus, et see ei ole probleem. Mingid asjad sai ju kenasti kokku lepitud ja nendega on korras. Lihtsalt, osa infot on kuidagi puudu jäänud.

Takkajärgi tarkused.

P.S. Poolakad kutsuvad nüüd suvel oma võistlustele. Ei, mitte noored, aga need kaks veidi vanemat meest, kes väga mingeid keeli ei rääkinud, aga sellest hoolimata alati ülisõbralikud olid. Ma küll arvan, et mu noormees ei soovi minna.

 

Ilmast inimesteni

Veidigi külma ja lund ei paista kusagilt. Isegi lootust ei ole. Talv või asi..
Ilmast rääkides saab aga inimeste kohta muudki teada. Täiesti kogemata sain natuke kinnitust sellele, millest kirjutasin räuskamise artiklis. Kohe ütlen ära, et räuskamist ei toimunud.

Ehk tegin väga labase talve puudutava küsitluse ühes FB grupis, valikutes põhimõtteliselt külm ja lumega talv, selline sodi nagu praegu ja siis üks neutraalne variant ka. Ilmselt oleks pidanud panema ka neljanda, aga kuna see oleks meie kliimavöödet ja laiuskraadi arvestades siiski üsna utoopiline (no et oleks päris soe ja päikseline), siis ma üsna teadlikult seda ei pannud. Üks põhjus ka see, et tänapäeval ei takista miski kolimast sinna, kus talve sisuliselt ei olegi. Omalt poolt lisasin kommentaariks, et mina ootan talve.

Hetkeks on vastanud 699 inimest, nendest 68% on need, kes tahavad sellist talve, kus on ka külma ja lund; 24,3% on neid, kellele meeldib see hetkeseis ning 7,7% neid, kellel on ükskõik (või siis ilmselt ei sobi kumbki variant). Selge ülekaal suhtumises on näha. Igaks juhuks väike diagramm ka, visuaalselt on ju ikka parem.

Kommentaare lugedes aga jääb mulje, et umbes pooled või isegi veidi üle selle on rahul praeguse ilmaga, või tahavad, et talve üldse ei oleks. Kellele ei meeldi külm ja kes on rahul, et küttele kulub vähem raha ning ei pea lund rookima vms. Kuna ma tegelikult ei tee ju uuringut, siis ma ei võtnud nüüd kõiki kommentaare ette, pannud ühe autori omasid kokku ja seejärel arvutanud, mis välja tuleb; ehk seepärast ütlengi, et umbes pooled. Lihtlabaselt lugesin üle, et palju on neid, mis ütlevad konkreetselt, et praegune või veel soojem on hea. Teise poole sees on nii neid, mis talve tahavad kui neid, mis räägivad erinevatest prognoosidest jms.

Kordan veel, ma ei teinud seda kuigi tõsiselt ja ei mõelnud, et ma seda üldse hiljem analüüsiksin. Kuid kogu pilti vaadates tuleb tõdeda, et kommentaaridest jääb hoopis teine mulje, kui tulemustest – jääb kõlama nende hääl, kes ei ole minuga samal seisukohal ehk tahavad seda, mis tegelikult ei ole meie oludes päris normaalne (kuigi kindlasti osaliselt mugavam kui lumi ja külm). Tulev seos: normaalsuse (kordan veel, meie kliimavööndis ja laiuskraadil on miinuskraadid ja lumi talvel normaalsed; reeglina on meie laiuskraadil talved märksa külmemad kui meil siin Atlandist vägagi mõjutatud alal) soovijad on pigem vait ja ei arva midagi, vaid lihtsalt annavad oma hääle. Sõna võtavad pigem need, kes ei ole suurema hulga meelsusega rahul.
Mis jõuabki otsapidi tagasi selle eespool lingitud teksti juurde: kommentaaridest jääv mulje on pigem moonutatud ja võib tekitada hiljem arvamusi, et uuringute tulemused on võltsitud vm. Sest häält teevad pigem need, kes tahaksid elada mingis teises normaalsuses ja (vist?) tunnevad end ebakindlalt või vähemalt mitte kuigi hästi selles, mis hetkel on.

Võtke seda lihtsalt kui väikest meelelahutust, sest kindlasti ei ole see siin kuidagigi teaduslik. Aga ma järelduses ise siiski väga ei kahtle. Võib-olla sellepärast, et ma olen lugenud päris palju artikleid, mis samast asjast räägivad ja ka sellepärast, et ma tegelikult usun ka uuringufirmade küsitluste tulemusi, nähes samal ajal ka seda, mis toimub kommentaariumites.