kui kiire siis…

eile, Tartu maanteel, leidsin korraga, et mina olengi see tropp, kes ei liigu 110 või 120ga, kui on 110 ala. panin püsikiirusehoidja ca 96 peale ja sõitsin rõõmsalt esimeses reas, muude aeglaste masinate vahel. ja täitsa kujutan ette, kuidas mõnigi teises reas sõitja ilmselt mõtles, et tropp, mis tal viga on.
kusjuures Leedus tegin sama isegi 130 alas.
ja ei, 90 alas ma ei sõida, mingi, 85ga. seal on püsikiirusehoidja veidi üle 90.

aga see mõnikümmend kilomeetrit 110ga ei anna ajalist võitu väga ning lisaks põletab kütust kohutava kiirusega. Leedus oli eriti kummaline see, et seda kiirteed oli vist umbes 100km jagu, aga kohale jõudsime hoolimata aeglasemast kiirusest ikkagi enam-vähem samal ajal, mis naviäpp kiirtee algul pakkus. ning tagasi tulime lühemat teed pidi, kus ei ole küll kiirteed, kuid olid mõnedki asulad ja Tallinnase jõudmise vahe oli nende teekondade valikul äppide järgi vist umbes viis minutit. võrdlesime justnimelt paaari äpi soovitusi, sest need päriselt ei kattu, eriti aegade osas. vahe kahe teekonna vahel oli neis siiski sama.

ilmselt, kui tuleks sõita mitusada kilomeetrit juttis, et kusagile jõuda (noh, nagu Leedu) ja see kõik oleks kiirtee, siis sõidaks kiiremini küll. aga kui me räägime kahekohalisest arvust kilomeetritest – siis jah, ma olen see, kes leiab selle mõne lisaminuti, et kulgeda rahulikult ja mõistliku kütusekuluga (kuigi ka 130ga see ei küündi mitte 10l/100 kanti ära; kui just kahte purjelauakomplekti katusel ei ole).

aga liiklusraevu rahustamiseks hoopis üks looduspilt.

P.S. olen leidnud, et kui liikluses närvi mustaks lööb, siis tulebki lihtsalt kiirus taandada piirkiirusele ja kõik jalakäijad läbi lasta jm. varsti on rahulikum.

Share

perplexed

mul oli vahepeal puhkus, aga see oli nii kiire, et ma ei tea, kas ja millal ma sellest kirjutan. kui ma mõtlen puhkuse esimestele päevadele, siis oleks need olnud nagu kuu aega tagasi.

aga täna käisin ma teatris. talvel ei jõudnudki ja isegi kinos pole ammu käinud. ausalt, no lihtsalt mölutasin pimeda aja õhtud maha. ja ega nüüd ka palju parem pole, kui ma kodus juhtun olema. või siis ikkagi on parem (kui see on parem?), sest ma ei ole õhtuti nii palju kodus.

teater.
alustuseks ütlen, et ongi kuidagi nii, et nö suurtese teatritesse ei olegi ammu sattunud. ja et viimane pettumus oli Linnateatris (kas selle fenomen ei ole ikka mitte see, et ruumid on väikesed, pileteid ei ole saada ja siis on tunne, et kui saad, oled kuldmuna võitnud? kuigi tegelikult ei pruugigi olla?). ja kuigi suurtesse teatritesse jagub ka häid kogemusi, on põnevamad olnud pisemates, kohati lausa peaaegu-hobiteatrites (nagu Teoteater).

Polygon teater on aga selline, mille kohta kogemuse põhjal tean juba, et nende lavastused onkindlasti suhteliselt huvitavad. ma ei räägi lihtsalt tekstidest või näitlejatöödest. kuidagi, kogu kompott. näiteks Meeletu, mis on üks film, mida maumbes kord aastas vaatan, nad suutsin selle lavastusega, nende teatrikooli õpilaste poolt, ikka üllatada.

ning täna oli Perplex. mis oligi täiesti, perplex.
esimesed 15 minutit oli selline, veidi arusaamatu segadus, ootamatu korraks oli tunne, et misasja, jama. ja siis hakkas paremaks minema. sellest hetkest, kui jõudis pärale, et siin ei olegi midagi oodata. et nagunii ei tea ette, mis tuleb. et mingit loogikat ei ole. et see on nagu rodu etüüde, mis kohati üksteisega põrkuvad, läbi põimuvad ja siis oma teed lähevad. et taas hetkeks kohtuda. ja mis kokku annavad omapärase terviku.
kõige häirivam hetk oli see, kui ma kusagil üsna etenduse algul vaatasin, et Ragne nagu lihtsalt seisab ja vestleb, aga keha ei ela kaasa ja käed liiguvad ka ainult siis, kui ta ise räägib. filmides on ta muidu ju hea mulje jätnud. aga edaspidi paranes see ka etenduses, ta nagu hakkas end laval vabamalt tundma etenduse kulgedes. hea, et sedapidi – oleks lõpupoole jamad olnud, oleks see äkki üldmuljet mõjutanud.
täiesti oma dimensiooni andis Mart Soo live-muusika ja heliefektid. etenduse lõpus, kui ta veidi pikemalt mängis, panin lihtsalt silmad kinni ja nautisin. sest siis oligi hetk muusika jaoks. isegi kahju, et seda pikemalt ei olnud.

hea meel, et end kokku võtsin ja otsustasin minna.

Share

liinide kadumine

vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.

lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.

see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.

P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.

Share

seadused on lollidele?

kui ma selle politsei poolt kummuli sõidetud mootorratta teemal ühes lõimes veidi sõna võtsin, sain ma ühe päris omapärase privaatjutu. nimelt et reeglid ja seadused olevat lollidele (see oli läbiva suure tähega kirjutatud).
ja seda ei öelnud mingi poisike, üsna minu põlvkonna inimene.

peale väikest mõtlemist jõudsin järeldusele, et sellisel juhul on suurem osa inimkonnast lollid.
sest mingid reeglid ja normid on olnud igas ühiskonnas juba üsna aegade hämarusest saati. ilmselt ei ole nende kujunemise põhjuseks ainult ja peamiselt need inimesed, kes on tahtnud võimul olla, nagu võiks ju tunduda. või et keegi alati on põhimõtteliselt tahtnud teisi piirata (muidugi on ka neid juhuseid olnud). või et keegi on pidanud kõiki teisi lollideks. või mingid muud sarnased põhjused.
mis vahel ja mingites oludes on võinud ka olla põhjused, muidugi.
aga kõige olulisem on ikkagi see, et kui ühiskond (suuremas või väiksemas mõttes; see võib olla pere, riik vm) tahab normaalselt toimida, siis on mingid kokkulepped vajalikud. nõus? päris ilma ei saa ometi kuidagi.
umbes et kui ma lepin lapsega kokku, mis kell ta peab õhtuti kodus olema, siis see on meie reegel. riigi tasemel saavad mingid reeglid seaduseks. nagu ikka, laps ei ole nõus kellaajaga ja iga kodanik ei ole nõus iga seaduse nüansiga.

ometi need reeglid aitavad meil ühiskonnana toimida.
see on raamistik, mille puhul me oskame sättida oma tegemisi ja teame ka, kuidas toimetavad teised, kui nendega kokku puutume. et me sõidame õigel teepoolel, et me ei müü lastele alkoholi, et iga tööandja ei määra ise puhkuse pikkust, et lennukid lendavad lennuplaani järgi jnejne. need kõik (ja tuhanded teised igapäevased toimingud) on piiritletud mingi raamistikuga, mingite reeglite, kommete, traditioonide (mis on ka ju komberuum), seadustega.

raamistikud on muidugi ka erinevad. erinevate kultuuriruumide kombed ja reeglid võivad olla väga vastuolulised. näiteks veritasu, mis mõnel pool maailmas on auasi, on teisel pool täiesti tavaline mõrv. nemad seal on mingil vaikival kokkuleppel, et veritasu on okei. meie siin selle kokkuleppega nõus ei ole.
või siis kasvõi Suurbritannias liigeldes on esimesel päeval kõik sassis ja vahidki igal ristmikul 360 kraadi, enne kui teele julged astuda (ja siis ikka auto tuleb kusagilt meie jaoks ootamatust kohast). sest nemad on kokku leppinud vasakpoolses liikluses, kui meie oleme parempoolses.

võib küsida, et mis siis ikkagi juhtub, kui need reeglid ja raamistikud ära unustada?
võiks ju hea elu olla, igaüks teeb, mis tahab?
ainult et liiklushuligaan ei sõida surnuks ainult ennast, vaid ka teisi. see, kes otsutab, et ei taha poes toidu eest maksta, aga ise kasvatada ka mitte, võtab lihtsalt oma kauba niisama?
ma ei hakka siin hunnikut näiteid tuua, las jääb midagi ka igaühe oma fantaasiaks.

mis siis ikkagi juhtuks, jäi õhku.
kujutage korraks veel ette, kui iga inimene elaks nii, kuidas talle meeldib?
ilma raamideta ühiskond ei ole demokraatia*, sotsialism ega lihtsalt hea elu, vaid kaos ja anarhia.
kuni keegi uuesti mingid raamid tekitab. sest raamideta, reegliteta, seadusteta ühiskond ei ole enam ühiskond.

* – tegelikult ei ole täielist demokraatiat ka olemas. püüdke vähegi suuremas pundis (ca 10+ inimest) otsustada midagi nii, et 100% on poolt? kõige lihtsam näide: mingi kokkusaamise aeg ja koht, mis sobiks kõigile. ka demokraatias on lõpuks tulemus ikka see, et keegi peab mingid otsused ära tegema, sest enamasti ei saa 100% nõusolekut. ma ei kujuta ette, et riik saaks üldse toimida rahva 100% nõusolekuga. sest see ei ole 99,9% juhtudest võimalik. ok, ehk 99,7%. pigem siiski mitte.

pilt on kontekstivaba. vaadake ja rahunege. banaanid ja apelsinid ja talvised tomatid on meil võimalikud tänu mingitele kokkulepetele.

Share

suhteline vabadus

ma olen mugav. ja laisk.

lugedes kusagilt järjekordselt lugu, et ettevõtjaks olemine annab vabaduse, teadsin ma korraga täpselt: see on minu jaoks sama tüüpi vabadus nagu see, mille auto annab. et ehk tegelikult teistpidi toob ellu lisakohustusi. et vabadus, mis ei olegi vabadus. et võid ju tõesti, heal juhul, kaks kuud järjest puhata – aga kindlasti mitte ettevõtluse algusetapis. ja nagu näha, siis suur hulk ei saa isegi ühte kuud puhata ükskõik mis etapis. ma ei arvesta seda, et paljud ehk ei tahagi.

mina olen mugav, ja laisk.
mulle meeldib, et ma ei pea mõtlema firma asjaajamistele. olgu need misiganes. et mul on tööaeg ja palk ja puhkus ja kõik selline. ja et sellele mõtleb keegi teine.
mitte, et ma ei võiks, või ei oskaks. ilmselt tean ma mõnestki firmajuhtimise detailist sama palju kui mõni firmajuht.
lihtsalt, minul on ilma sellega mugavam ja mul on vabadus sellele kõigele mitte mõelda. ning et mul on konkreetne vaba aeg.

vabadus on suhteline. mõnede jaoks on ettevõtjaks olemine ilmselt vabadus. aga ei saa arvata, et kõigi jaoks oleks.

Share

PÖFF: Pisut põrunud

pisut põrunud

Itaallaste Pisut põrunud on taaskord film, mille kirjelduses esineb sõna ‘komöödia’, kui tegelikult seal komöödiat väga ei ole. aga ega ma ei oskagi žanri määratleda selle filmi puhul. otseselt pole ju psühholoogiline draama ka. nii et olgu öeldud, et see ei ole samuti film, kus saaks ohjeldamatult naerda.

aga, erinevalt eelmisest, oli see film kuidagi helgem ja meeldis mulle väga. pisaraid küll ei saanud, nagu Oliivipuus, kuid oli samuti hingeminev film. küll hoopis erinevalt muidugi. kella ei vaadanud sellegi filmi ajal.
läbi filmi oli muidugi kõige muu kõrval põnev ka see liin, et kumb naistest siis on tegelikult rohkem põrunud. Beatrice oligi ikkagi ootamatuma käitumisega ja nö must lammas, kuigi algul arvanuks isegi vastupidi. kohati väga raevukas ja kohati väga kaval ja kohati naiivne nagu koolieelik. Donatella oli … lihtsalt väga-väga katki.
ma rohkem siiski ei saa sellel peatuda, et filmi mitte liiga lahti rääkida.

reedel linastub veel korra. kui ei taha mingit ägedat komöödiat, aga veidi valusat (mitte liiga valusat õnneks) vaadet katkiläinud naiste maailma, siis soovitan. Itaalia päikest on seal samuti.

kusjuures eile õhtul just mõtlesin, et kõik siiani nähtud kolm filmi on tegelikult road-movied, vähemalt mingis osas. suur osanende filmide sisust on kusagile minemine.

ingliskeelne arvustus ka, aga hoiatan, seal on sisust rohkem juttu.

Share

PÖFF: Idapoolne bisnis

eile õnnestus lausa üritusele sattuda – maailma esilinastus filmile Idapoolne bisnis.

lootsin miskit jaburat komöödiat, nagu Must kass, valge kass ja mis need veel sellises stiilis on, kus saab jaburalt naerda (ja kus olme on ikka üsna nukker), aga minu jaoks jäi see film küll rohkem selle sotsiaalselt teadliku tragöödia poolele (väljend filmi tutvustusest). režissöör ja peaosa näitleja ja kes kõik olid kohal ja režissöör ütöes enne filmi, et see on komöödia ja loodab kuulda palju naeru, aga seda naeru jäi väheks. ise jäin mõtlema, et äkki ikka see kohutav olme seal filmis nullis suure osa naerukohti ära? see oli nagu hullemgi, kui Baikali ääres, majad ja tänavad ja kogu elukeskkond. mul on tunne, et nii hull ei olnud meil isegi 90ndate alguses.
lugu ise oli selline, et mul oli sellest peaosalises täitsa kahju. natuke selline Väikevenna ja Karlssoni lugu, kus üks vastik tüüp naiivsemat suht julmalt ära kasutab.
ok, oli naljakaid kohti ka muidugi, aga need ei domineerinud.

nii et komöödia pähe ei tasu seda vaatama minna. pigem on üsna nukker lugu. erinevalt eelmisest filmist, mis ei olnud komöödia.

peale filmi käisime aga NO99 jazziklubis Villu Veskit kuulamas. päeval mailisin, et kas peaks laua broneerima, vastust ei saanud, pileteid oli palju, nii et arvasin, et pole probleemi. reaalsus oli see, et 20min enne väljakuulutatud algust jõudes oli restoran sünnaseltskondi täis ja kontserdi jaoks olid pandud mõned tooliread. ok, paar vaba lauda oli ka, aga me ei lähe ju kahekesi ca kuuesesse lauda ometi?
trepil aga olid istematid ja sättisime end trepile. mis oligi hea, sest siis saime kuulata muusikat ja samal ajal ka omavahel lobiseda. seal tooliridadel istudes poleks seda saanud teha.

selline kultuurne reede-õhtu siis.

Share