augustiöödes..

mingisuguse hilinemisega on see päris suvi käes. kui ööd on ka soojad ja päeval tahaks varju hoiduda. ja ei taha ka.
õhuniiskus oli muidugi üle mõistuse, nii et koju jõudes olin läbimärg. vihm tuli hetk peale seda ja veidi jahutust jõudis ka akendest tuppa. lõunapoolsed aknad on meie kliimas ebameeldivad väga lühikesel perioodil. umbes praegu just. aga kogu see valgus oma 180cm kõrguses on seda väärt. sest enamus aastast on valgust vähe.

kontoris on see-eest õhku vähe. ma ei tea, mid pagana jama selle majaga on, aga meil on kas lootusetult külm või siis täiesti umbne. et umbes pool aastat on tunne, et viska aken katki. sest mitte ainult kinnine ventilatsioonisüsteem, meil tegelikult ka ei käigi aknad lahti lihtsalt. nutan taga seda 12nda korruse kontorit, kus aknad sai salaja lahti teha JA kust oli imeline vaade.
nüüd on ainult umbne ruum ja tunne, et ma ei jõua kogu tööd ära teha.

öösel vähkren koos kassidega palavas voodis ja mõtlen, milliseid samme edasi astuda. ja kas laps on vabandus mitte astuda või siis mitte?

uitmõte: asi, mida ma pole kunagi nii palju teha saanud, kui tahaks, on reisimine. uued sihtkohad.

Share