teistmoodi suvi

ma ei tea, kuhu see kirjutamine kadunud on. aegajalt on täiesti mõtted, mida ma peas kirjalikeks lauseteks vormistan, aga kui ikka kohe kirja panna ei saa, siis lendavad minema. ja ei tulegi tagasi. ja siis ei tule mõtet ka, et võtaks ikkagi kätte ja kirjutaks midagi.
näiteks sellest, et liivatee ja pärnaõied on valmis. või et õues on lõpuks soe ja samas mitte liiga soe ja ööd on ikka juba otsast pimedad. või et mingi karmavõla (vist) tõttu ikka peab mul ikka pidevalt vähemalt üks lollakas taamal tiksuma. või siis hoopiski lapsest, kuidas ta hingega oma hobi küljes on ja selle käigus väga mitmekülgselt arenenud on, aina inimesemaks. või sellest, kuidas ei jaksa ega taha mõelda, mida süüa teha, ja siis muudkui teed ja erinevaid asju, aga ei jäädvusta sellet midagi. või et kuidas pikema aja probleemide peale erinevates sektorites on juhe ikkagi üsna koos ja mingitel hetkedel lihtsalt keeb katus pealt ära – mitte päris kapitaalselt, aga rohkem, kui kena oleks. sest mingil hetkel ei jaksa vastu seina joosta enam.
ei, pöördume ikkagi kenade asjade juurde tagasi.

sest tegelikult on siin suves ikkagi mestmaasikad, talvevarud sügavkülmas, nii et viimati ma lihtsalt sõin neid. ja imelised tomatid ema käest. ja kontserdid mõisas ja vabas õhus. Haapsalu, armas linnake hea söögiga. D-vitamiini loodusest ja teisi vitamiine ka, mida värskest kraamist saab. tunnustust siit ja sealt, siiski. sõbrad, muidugi.

vahepeal ma isegi ei lugenud väga. nüüd vaikselt jälle loen.
aga endiselt väga ei pildista.

Share

kas sellist suve ma tahtsingi

see suvi on kulgenud ikka väga omasoodu ja ma isegi ei tea, kas nutta või naerda.
isiklikud asjad on kontrolli all. aga kui väljaspool on piisavalt mingeid jamasid, erinevatest suundadest, siis lõpuks lihtsalt laiutan nõutult käsi ja tahaks kusagile kaugele matkama minna. mida ei saa, sest noh, kõik finants, mis otseselt ellujäämiseks ei kulu, läheb lapse hobi toetamiseks. ja teine pool, et saabunud on see seis, et ei jaksa.

või siis olen ma seesmiselt arg ikkagi. st, olengi, muidugi. ja seepärast ei teegi mingeid kapitaalseid muutuseid. kuigi võiks. mis võiks, peaks lausa. eriti hetkel kogu seda absurdi enda ümber nähes.
aga no, laps. iga vastutav lapsevanem saab aru. kui sa pead lisaks iseendale ka kedagi teist ülal pidama, siis väga suuri riske võtta ei taha ju.
paari aasta pärast ma selle vabanduse taha enam pugeda ei saa.

eile õhtul oli esimest korda sel suvel see tunne, et tahaks, et oleks linnas oma aianurgake või rõdu, kus õhtul istuda ja lugeda.

Share