kui kiire siis…

eile, Tartu maanteel, leidsin korraga, et mina olengi see tropp, kes ei liigu 110 või 120ga, kui on 110 ala. panin püsikiirusehoidja ca 96 peale ja sõitsin rõõmsalt esimeses reas, muude aeglaste masinate vahel. ja täitsa kujutan ette, kuidas mõnigi teises reas sõitja ilmselt mõtles, et tropp, mis tal viga on.
kusjuures Leedus tegin sama isegi 130 alas.
ja ei, 90 alas ma ei sõida, mingi, 85ga. seal on püsikiirusehoidja veidi üle 90.

aga see mõnikümmend kilomeetrit 110ga ei anna ajalist võitu väga ning lisaks põletab kütust kohutava kiirusega. Leedus oli eriti kummaline see, et seda kiirteed oli vist umbes 100km jagu, aga kohale jõudsime hoolimata aeglasemast kiirusest ikkagi enam-vähem samal ajal, mis naviäpp kiirtee algul pakkus. ning tagasi tulime lühemat teed pidi, kus ei ole küll kiirteed, kuid olid mõnedki asulad ja Tallinnase jõudmise vahe oli nende teekondade valikul äppide järgi vist umbes viis minutit. võrdlesime justnimelt paaari äpi soovitusi, sest need päriselt ei kattu, eriti aegade osas. vahe kahe teekonna vahel oli neis siiski sama.

ilmselt, kui tuleks sõita mitusada kilomeetrit juttis, et kusagile jõuda (noh, nagu Leedu) ja see kõik oleks kiirtee, siis sõidaks kiiremini küll. aga kui me räägime kahekohalisest arvust kilomeetritest – siis jah, ma olen see, kes leiab selle mõne lisaminuti, et kulgeda rahulikult ja mõistliku kütusekuluga (kuigi ka 130ga see ei küündi mitte 10l/100 kanti ära; kui just kahte purjelauakomplekti katusel ei ole).

aga liiklusraevu rahustamiseks hoopis üks looduspilt.

P.S. olen leidnud, et kui liikluses närvi mustaks lööb, siis tulebki lihtsalt kiirus taandada piirkiirusele ja kõik jalakäijad läbi lasta jm. varsti on rahulikum.

Share