kui kiire siis…

eile, Tartu maanteel, leidsin korraga, et mina olengi see tropp, kes ei liigu 110 või 120ga, kui on 110 ala. panin püsikiirusehoidja ca 96 peale ja sõitsin rõõmsalt esimeses reas, muude aeglaste masinate vahel. ja täitsa kujutan ette, kuidas mõnigi teises reas sõitja ilmselt mõtles, et tropp, mis tal viga on.
kusjuures Leedus tegin sama isegi 130 alas.
ja ei, 90 alas ma ei sõida, mingi, 85ga. seal on püsikiirusehoidja veidi üle 90.

aga see mõnikümmend kilomeetrit 110ga ei anna ajalist võitu väga ning lisaks põletab kütust kohutava kiirusega. Leedus oli eriti kummaline see, et seda kiirteed oli vist umbes 100km jagu, aga kohale jõudsime hoolimata aeglasemast kiirusest ikkagi enam-vähem samal ajal, mis naviäpp kiirtee algul pakkus. ning tagasi tulime lühemat teed pidi, kus ei ole küll kiirteed, kuid olid mõnedki asulad ja Tallinnase jõudmise vahe oli nende teekondade valikul äppide järgi vist umbes viis minutit. võrdlesime justnimelt paaari äpi soovitusi, sest need päriselt ei kattu, eriti aegade osas. vahe kahe teekonna vahel oli neis siiski sama.

ilmselt, kui tuleks sõita mitusada kilomeetrit juttis, et kusagile jõuda (noh, nagu Leedu) ja see kõik oleks kiirtee, siis sõidaks kiiremini küll. aga kui me räägime kahekohalisest arvust kilomeetritest – siis jah, ma olen see, kes leiab selle mõne lisaminuti, et kulgeda rahulikult ja mõistliku kütusekuluga (kuigi ka 130ga see ei küündi mitte 10l/100 kanti ära; kui just kahte purjelauakomplekti katusel ei ole).

aga liiklusraevu rahustamiseks hoopis üks looduspilt.

P.S. olen leidnud, et kui liikluses närvi mustaks lööb, siis tulebki lihtsalt kiirus taandada piirkiirusele ja kõik jalakäijad läbi lasta jm. varsti on rahulikum.

perplexed

mul oli vahepeal puhkus, aga see oli nii kiire, et ma ei tea, kas ja millal ma sellest kirjutan. kui ma mõtlen puhkuse esimestele päevadele, siis oleks need olnud nagu kuu aega tagasi.

aga täna käisin ma teatris. talvel ei jõudnudki ja isegi kinos pole ammu käinud. ausalt, no lihtsalt mölutasin pimeda aja õhtud maha. ja ega nüüd ka palju parem pole, kui ma kodus juhtun olema. või siis ikkagi on parem (kui see on parem?), sest ma ei ole õhtuti nii palju kodus.

teater.
alustuseks ütlen, et ongi kuidagi nii, et nö suurtese teatritesse ei olegi ammu sattunud. ja et viimane pettumus oli Linnateatris (kas selle fenomen ei ole ikka mitte see, et ruumid on väikesed, pileteid ei ole saada ja siis on tunne, et kui saad, oled kuldmuna võitnud? kuigi tegelikult ei pruugigi olla?). ja kuigi suurtesse teatritesse jagub ka häid kogemusi, on põnevamad olnud pisemates, kohati lausa peaaegu-hobiteatrites (nagu Teoteater).

Polygon teater on aga selline, mille kohta kogemuse põhjal tean juba, et nende lavastused onkindlasti suhteliselt huvitavad. ma ei räägi lihtsalt tekstidest või näitlejatöödest. kuidagi, kogu kompott. näiteks Meeletu, mis on üks film, mida maumbes kord aastas vaatan, nad suutsin selle lavastusega, nende teatrikooli õpilaste poolt, ikka üllatada.

ning täna oli Perplex. mis oligi täiesti, perplex.
esimesed 15 minutit oli selline, veidi arusaamatu segadus, ootamatu korraks oli tunne, et misasja, jama. ja siis hakkas paremaks minema. sellest hetkest, kui jõudis pärale, et siin ei olegi midagi oodata. et nagunii ei tea ette, mis tuleb. et mingit loogikat ei ole. et see on nagu rodu etüüde, mis kohati üksteisega põrkuvad, läbi põimuvad ja siis oma teed lähevad. et taas hetkeks kohtuda. ja mis kokku annavad omapärase terviku.
kõige häirivam hetk oli see, kui ma kusagil üsna etenduse algul vaatasin, et Ragne nagu lihtsalt seisab ja vestleb, aga keha ei ela kaasa ja käed liiguvad ka ainult siis, kui ta ise räägib. filmides on ta muidu ju hea mulje jätnud. aga edaspidi paranes see ka etenduses, ta nagu hakkas end laval vabamalt tundma etenduse kulgedes. hea, et sedapidi – oleks lõpupoole jamad olnud, oleks see äkki üldmuljet mõjutanud.
täiesti oma dimensiooni andis Mart Soo live-muusika ja heliefektid. etenduse lõpus, kui ta veidi pikemalt mängis, panin lihtsalt silmad kinni ja nautisin. sest siis oligi hetk muusika jaoks. isegi kahju, et seda pikemalt ei olnud.

hea meel, et end kokku võtsin ja otsustasin minna.

külma ja tuult ja päikest

kuigi ma ei igatse 30+ kraadi sooja ega midagi, ei tahaks siiski juuni algul käia riides umbes nagu jaanuaris suusalaagris. ainult õhemate kinnastega ja saabaste asemel tossudega. kuid mis teha. ja see tuul..
sellest hoolimata kõrvetasin eile nina ära. jälle.

tempota hulkuda on ikka hea. st, ma ei kannata aeglaselt käimist kui sellist, aga tore on, kui ajaliselt ei ole kiire ja saad natuke hulkuda kohtades, kuhu sattunud ei ole. muidugi mitte ainult, ikka mõni vana hea koht lisaks ja vaadata, kaugel loodus omadega on.
potipõllundust arendasin ka. sõna otseses mõttes potipõllundust. kes oleks seda minust osanud arvata?

täna, muide, käisin siis Jaama turult ka korra läbi. puhas, aga kuidagi elutu. kogu rahvamassi kiuste.
ostsin hoopis kõrvalt Depoo turult secondhandi hallist kleidi, pika ja suvise. supertoreda teeninduskogemuse sain muuseas. allahindluse ka, ilma seda küsimata.

lapsuke oli selle külma ja tuulega vee peal võistlemas. noored, ma ütlen, süda soe ja jaksu on. mina oleksin täiega ära külmunud. st ma tegin seda kaldalgi. aga tema oli hirmus tubli ja tuleb mingi auhinnaga koju.
tore, et keegigi siin tubli ja edukas on.
kuigi vahel tundub mulle, et ma olen ise ka 🙂