liinide kadumine

vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.

lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.

see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.

P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.