hoo ja hoobi vahel

nagu öeldud, oleksin ma meelsasti sinna lõuna poole jäänudki. eriti, kui keegi selle kinni oleks maksnud. põhimõtteliselt jäi kõik suurem osa nägemata. Klaipeda kesklinna natuke nägin ja Leedu naftapuurtorne ja suurel hulkal putukaid ja vett ja päikest ja surfareid. ja Kura säärt, ülevee. tahtsin sinna päriselt ka jõuda, aga läks nagu ikka.
kuigi ega vahet poleks olnud, kui ma oleksin päevaks ära sõitnud. noored said ise hakkama ju. ma olin pigem transpordiühik.
hästi mõnus oli see, et mingi õhtu oli ka juba hea soe, kella 8 ajal kannatas veel lühikeste varrukatega olla.

aga nüüd olen ikkagi tagasi ja selline tempo peal, et ..
igatahes on kast mitme kilo klaasiga laual, homme veel lihvida (õnneks saan seda kodus teha) ja ülehomme tuleb graveerimisse viia. sest mingi osa on ju vaja veel masinal poleerida. see, mida ei jõudnud ja mida saab peale graveerimist teha.

no ja kõik muud kenad tegemised. miks ma neid teen, kui keegi ju ei sunni – jõuan jälle sinna, et ju teevad need asjad hingele pai. isegi kogu rabelemise kiuste.

lihtsalt ma ei tea siiani, kas ma olen selle kuristiku servalt, kus maenamuse talve tammusin, nüüd kaugemale liikunud või mitte. ja et kas see tunne, et ma haldan asjad ära, on seega peatselt tagasi või pean ma veel mingi määramatu aja tegutsema nii, et pidevalt on tunne, et kohe jookseb kõik kokku..

P.S. teel ma ei kijutanud. isegi leedukate nn kiirteel, umbes nagu meie Narva mnt 2+2 osa, ainult et lubatud oli 130km/h, sõitsin ma napilt peale 90. sest esiteks oli aega ja teiseks kütusekulu.