liinide kadumine

vaatasin täna pilte Kopli liinide mahatõmbamisest ja hunnik mälupilte tuli ette.

lapsepõlves oli see mulle päris võõras kant, aga kui omaette elama hakkasin ja eriti siis, kui siia põhja poole kolisin, tekkisid seosed. nii pool eluiga tagasi olen Kopli liinidel külaski käinud. mitmel korral ja korralike inimeste juures. et ei olnud seal ainult mingi eluheidikud. maja oli muidugi veidi räämas barakk, aga inimesed olid oma elamised üles vuntsinud ja peldik kannatas ka kasutamist.
mingil ajal, kui juba kaabeltelevisioon levis, oli seal veel ikka hunnik satelliiditaldrikuid üleval. majad, millel mõni aken on ehk kinnigi löödud, ees aga uhke auto või kaks (lisaks poolromudele) ning suur satipann.
kümmekond aastat tagasi sai lapsega seal mänguväljakulgi käidud. viisakas linna poolt loodud väljak, lapsed nii eesti- kui venekeelsed. hea, roheline, vaikne, kõrval garaažide juurde viiv tupiktee, hooti võis unuda, et oled linnas.
sealsest kivisest rannast ja hoovides toimunud suvisest elust ei hakka rääkimagi. see on siis ka ajast nii 10 aastat tagasi. palju rohelist, palju rahvast väljas, mõned joomased seltskonnad ja samas lapsed ja koertega jalutajad. väikesed majad, mis kadusid rohelusse. juba veidi vähem maju kui 15 aastat tagasi. valgel ajal ei olnud midagi karta.
sofasurfreid sai sinna ikka viidud – kuni midagi näidata oli. kui juba liiga hõredalt hakkas maju olema, oli mõttetu.

see kõik kaob. jääb üle loota, et loodav ei ole liigavõõras, liiga arrogantne, liiga suur, liiga kinnine, liiiga vähe roheline.
kunagi, aastal 2006, kirjutasin vist viimati sellest kandist.

P.S. pealkirja kirjutasin lõpuks ja panin tähele, et see on mitmetähenduslik. trolliliinid akna all on veel alles, aga enam neid ei kasutata. varsti vist ei ole neidki.

Share

hoo ja hoobi vahel

nagu öeldud, oleksin ma meelsasti sinna lõuna poole jäänudki. eriti, kui keegi selle kinni oleks maksnud. põhimõtteliselt jäi kõik suurem osa nägemata. Klaipeda kesklinna natuke nägin ja Leedu naftapuurtorne ja suurel hulkal putukaid ja vett ja päikest ja surfareid. ja Kura säärt, ülevee. tahtsin sinna päriselt ka jõuda, aga läks nagu ikka.
kuigi ega vahet poleks olnud, kui ma oleksin päevaks ära sõitnud. noored said ise hakkama ju. ma olin pigem transpordiühik.
hästi mõnus oli see, et mingi õhtu oli ka juba hea soe, kella 8 ajal kannatas veel lühikeste varrukatega olla.

aga nüüd olen ikkagi tagasi ja selline tempo peal, et ..
igatahes on kast mitme kilo klaasiga laual, homme veel lihvida (õnneks saan seda kodus teha) ja ülehomme tuleb graveerimisse viia. sest mingi osa on ju vaja veel masinal poleerida. see, mida ei jõudnud ja mida saab peale graveerimist teha.

no ja kõik muud kenad tegemised. miks ma neid teen, kui keegi ju ei sunni – jõuan jälle sinna, et ju teevad need asjad hingele pai. isegi kogu rabelemise kiuste.

lihtsalt ma ei tea siiani, kas ma olen selle kuristiku servalt, kus maenamuse talve tammusin, nüüd kaugemale liikunud või mitte. ja et kas see tunne, et ma haldan asjad ära, on seega peatselt tagasi või pean ma veel mingi määramatu aja tegutsema nii, et pidevalt on tunne, et kohe jookseb kõik kokku..

P.S. teel ma ei kijutanud. isegi leedukate nn kiirteel, umbes nagu meie Narva mnt 2+2 osa, ainult et lubatud oli 130km/h, sõitsin ma napilt peale 90. sest esiteks oli aega ja teiseks kütusekulu.

Share

merehooaeg avatud

Eesti on ikka väike – kus sajab lund ja pannakse nalja pärast suusad alla, kus surfatakse mitu tundi merel. ehk siis hooaeg on nii nädalajagu täiesti avatud.

aga muidu läheb niimoodi, et ööpäevas võiks olla paar tundi rohkem või nädalas vähemalt üks päev lisaks. siis jääks leboaega ka. möödunud nädalavahetusel õnnestus suur hulk aega kodus veeta ja natuke isegi lebotada, aga millal järgmine selline nädalavahetus (või üldse paar päeva järjest) on, ei oska pakkudagi. sügisel? kui siiski. sest tööasjad muutuvad siis ilmselt taas.
vahel on tunne, et võib-olla oleks rikas mees ikka hea. et siis jaguks tegemist ka küll maa ja ilm, aga võiks tasustava tööga lõdvemalt võtta.
samas ma tean, et igal asjal on ka omad miinused, nii et ega ma seda rikast meest tõsiselt taga ei nutagi.

vahepeal lendas üks mail jälle sisse, sinna kulus oma kakssada sõna taas ära. mitte, et sõnad loetud oleks, aga no et ma lihtsalt kirjutan mujal nii palju, et siia ei jõua jälle õieti midagi.

kassid on endiselt need, kes siin majas järjepidevalt puhkavad.

Share

sardiinid, ja mitte ainult

ma olen nädala jooksul mõttes kirjutanud mitu positust, aga siia pole neist ükski jõudnud.

eelmisel laupäeval algama pidanud talgud muidugi siis ei alanud. meri ja värk mängus, no ei. isegi pühapäeva hommikul olid veel lumetupsud maas ja meri tundus natuke liiga külm-kuri. aga otsus sai tehtud ja päeva peale läks kõik paremaks. vistnagu. või kui mitte kõik, siis vähemalt ilm.
küsimärke, mitte talgutega seotud, on aga siiani õhus.

esmaspäeval sõin grillitud sardiine, Eestis. merevaatega ja puha. siuke fäänsi oli, mitte nagu Portugalis. st kala oli ikka kala, aga lisandid noh. hea oli, selles suhtes ei ole ka mingeid pretensioone.
lihtsalt korraga tundsin, et meie toidukohad on kas sööklad või siis sellised fusion-köögid. et kui tahta head, aga lihtsat, siis..
kuigi, teistpidi, Portugalis oli see lõpuks ikkagi natuke tüütu, et lisandiks oli alati friikartul JA riis ja kui tellisid salati, oli see roheline salat, sibul ja tomat. okei, lõpuks me juba taipasime küsida ainult ühte lisandit. ja mõnes üksikus (peenemas?) kohas olid roogadele erinevad lisandid ka. selles suhtes on meil huvitavam muidugi.
ja kokkuvõtteks juhtus see, mida karta oli – ma igatsen Portugali ikkagi natuke rohkem, kui arvanuks.
lohutus: sama poolsaar, ilma ookeanita, on selle aastanumbri sees plaanis.

nädala sees kolmel õhtul vähem või rohkem sadamas.
vahepeal mures, kui laps aknast ei paista ja tead, et veetemperatuur on mingi umbes kolm kraadi. lihtsam on kaugemal olla.

mingid asjad loksuvad siia, mingid sinna.

võrdluseks Portugalis.

Share