mul on üleeilsest saadik olnud tahtmine kirjutada väsimusest.
sellisest kõikehõlmavast väsimusest. sellisest, et hommikul ikkagi tõused ja teed midagi, aga päeva jooksul aina kuhjub see tunne, et midagi ära tehtud ei jõua. või et midagi jõuad, aga mitte kõike. või et ajad midagi põhjalikult sassi. või et ikkagi lükkad mingeid mitteolulisi asju edasi.
ja et siis on omal lisaks väsimusele sellepärast ka halb, et mingid asjad ei edene nii hästi, nagu võiks, või oled tekitanud mingi ebameeldiva olukorra mingite asjade sassiajamisele.. ja siis oled väsinud sellest, et asjad ei suju.
no ja ma tean, et see ei ole hirmus sügavalt sisemusest. et on hunnik väliseid tegureid, mis seda väsimust külvavad. et see väsimus on lihtsalt mu peas, mitte kusagil mujal. aga et kui neid tegureid on nii mitmeid, siis ei aita isegi tedamine, mida ma peaksin tegema, et see väsimus eemale peletada.
sest ma ei jaksa neid asju teha. ega sellest väsimusest kirjutada.