pingevahe

muidugi, niipea, kui pinge langeb, on mingi tõbi kallal. ei midagi kohutavat, aga kurk oleks nagu kergelt paistes ja pea ühtlaselt uimane. ja nii juba alates neljapäeva õhtust, pea muutusteta. püüan toas püsida ja palju teed juua, kuigi aru ei saa, et kasu oleks.
samas õuesolevast tuulest ei ole ka kindlasti kasu.
tänane hommik ‘üllatas’ ohatisega.
ebameeldiv ja tüütu. just nüüd, kui päike on energiat andma hakanud ja mõte on olematu lume alt liikuma sulanud.

kirjutanud olen muide kõvasti. viskasin reedel-laupäeval sellise 8000tm artikli valmis. ehk ca 1000 sõna. rohkemgi oli, kärpisin. ja nagunii ei kirjutanud algul ka kõike, mida võinuks.
ühel hiljutisel koolitusel esitati küsimus, kes suudab tunnigaühe a4 täis kirjutada. mina olin üks vähestest, kes käe tõstis. suudangi. muidugi mitte igal teemal, aga kui on asi, millest ma tean, siis ei ole probleemi.
kui tekst ideaalseks lihvida, läheb muidugi kauem, aga see ei olnudki asja mõte.

alguse juurde tagasi tulles, siis kuigi ma nägin kümmekond päeva tagasi esimesena kuldset liblikat, on siiski tunne, et pigem tuleb kirju suvi. sest täiesti paugust tuli reedel mingi info, mis suve kuldseks küll ei aita teha.
aga teatavasti kohanejad jäävad ellu, nii et tuleb kohaneda. ja mingeid asju muuta, et vähem jama ja rohkem kuldset oleks, kui praegu tundub. ning muidugi ei tohi selle juures naiselikult liiga palju teistele mõelda.
ma olen neile niigi palju oma oskuseid tasuta jaganud.

läheb teeb üks tee nüüd.