mul oli eile hommikul üks kirjutamismõte, aga siis tuli töö ja sõi selle ära. igatahes kusagile ajusoppi see ära kadus ja pole siiani välja tulnud.
ega ma väga ei ole end vaevanud ka sellega.
eile oligi muidugi selline päev, et kui ma ükskord voodisse jõudsin, oli tunne, et võiks kergendusest ja väsimusest nutta. aga mida ikka nutta, kui päev on tegelikult korda läinud ja hulk asju tehtud? üleväsinud emotsioonid. õnneks tuli uni kiirelt.
see, et kodus väga midagi ei teinud.. oot, tegin küll, täiesti korralikult süüa näiteks. ja kööki koristasin ja üldse. see on täiesti märkimisväärne tegevus, mitte asjad, mis toimuvad iseenesest.
täna ma ikkagi ei maganud kaua. kusagil kuklas tiksus teadmine, et päris palju on veel teha.
siis, lähemalt uurides, selgus, et suuremat osa sellest ma ei saagi väga teha. tüüpilise naisena muidugi põdesin selle juures ka natuke, sest oli juttu, et ma teen mingi arvestatava osa. natuke sellest asjast tegingi, aga pole ju mõtet teha sisendita tööd, et pärast ümber teha.
otsustasin mitte põdeda ja tegeleda asjadega, mida ma saan teha.
nii jäi aega ka iseenda jaoks.
sellega on viimasel ajal veidi kehvasti. ma ei ütle, et üldse ei jää, aga kuidagi vähe. ja kui, siis ma – ei tee midagi asjalikku. isegi ei loe. mölutamine on täiesti õige sõna selle kohta.
ja see häirib mind. ma ei tee midagi, et mölutamist lõpetada (sest kui organism tahab mölutada, siis ta peab ka seda vahepeal saama), aga häirib. mitte, et mul oleks kohutav tung kogu aeg midagi asjalikku teha,aga – no – kui ma loen kahte raamatut kolm nädalat, kusjuures on nagu täiesti lihtsad ja sujuvad raamatud, siis see ehmatab ära.
aga küll ka see läheb mööda ja üle ja ümber.
loodus on tärkamas ja pikad valged õhtud on mõnusad. seega on lootust 🙂
täna jõudsin sinililledeni.
