valgusetu

hommikul loksusin bussis ja mõtlesin, et täna ei suuda küll millestki kirjutada.
magasin kuidagi ääretult kehvasti, ärgates selgus, et piim on otsas ja kohvi jäi seega kodus joomata – no ei oota selliselt päevalt väga midagi peale õhtu. lisaks unustasin koju pakikese, mille pidin pakiautomaadist teele panema.
siis tuli meelde, et kirjutada võib ükskõik millest.
ainult et mul ei tule ilmselgelt jälle mingit lugu sellest kokku.

igatahes, kontoris sain oma kohvi kätte, kuid ega see pilti palju paremaks ei teinud. akna taga kiskus pilt hoopis hullemaks. mitte, et ma väga oleksin üldse seda vaadanud. õue minnes lihtsalt selgus, et nüüd on mingi november jälle.
ilma üle halada on mõttetu ja mulle meeldib, et meil on aastaajad, aga palun-palun, sellisel päeval võiks ju ometi olla kuidagi valgem ilm?

läbi novembri liikumise postiivne tulemus: kõht Šes-Bešis lambašašlõkki täis süüa.

tegelikult oleks ikkagi vaja mingit valguselaksu. nädal päikest või midagi. võib-olla on see lihtsalt mingi tunne, et see aitaks, aga kui ongi, siis aitaks ka. platseebo on kohati vist alahinnatud.
ja mitte et ma näeksin, et mul on võimalus kusagile minna kohe.
või siis et ma olen pähe võtnud, et mul ei ole võimalust?
ma tean, selle taga on hirm, et kitsaks läheb. ometi ma tean, et alati tuleb ju välja. alati. ma ei tea, mismoodi universum täpselt toimib, aga ometi toimib selles mõttes kenasti. lihtsalt mina ei usalda universumit alati piisavalt. eriti veel mitte sellistel päevadel, nagu täna. päevadel, mil ainus mõte on, et saaks lõpuks lihtsalt kusagil mittemidagiteha. no ja magada, muidugi.
ometi tiksub kusagil mingi päike ja sinine meri mu kuklas ja ma ootan ühte teist päeva.

Share