kirjutamisharjumus

täna hommikul, ühel blogisse üldse mittepuutuval vestlusel sain aru, et mida vähem ma kirjutan, seda vähem ma kirjutangi. ning et see, et ma tööl pildiallkirju tekitan, on nö loovkirjutamisest ikka väga kaugel. kuigi jah, tähemärkide arv on mõnel päeval ilmselt muljetavaldav.
mitte, et oleks oht kirjaoskust kaotada.
lihtsalt kirjaliku eneseväljendamise oskus on nagu teisedki – kui jätad unarusse, siis vajaduse tekkimisel on juba vaevalisem järjele saada.

ühtlasi oli see ka väike ehmatus.
nimelt et ilmselgelt olen ma mingis mugavustsoonis kinni ja pigem väldin mingeid tegevusi. või otseselt ei väldigi, lihtsalt hoian oma elust neid piisavalt kaugel, et poleks vajadust vältidagi. või siis lihtsalt – ei tegele.
nagu kirjutaminegi.
muidugi, mingid asjad käivad lainetena, täiesti normaalne. ja kui ma olen 10+ aastat bloginud, siis on elementaarne, et vahepeal ongi hõredam. üldse, paljud, keda ma jälgin, kirjutavad harvem või halvimal juhul praktiliselt üldse mitte, nii et ma ei ole ainus. põhjuseid on muidugi erinevaid.
aga teisalt on ka kirjutamine lihtsalt harjumus. nagu igasugused muudki harjumused. mis kujunevadki harjumuseks seepärast, et neid järjepidevalt tehakse.

see muidugi ei tähenda, et ma nüüd hakkan mingi konkreetsema regulaarsusega kirjutama.
äkki siiski peaks? selleks, et kirjutada.. neil päevil, kui muud pikemat kirjutada ei ole?

Share