ma kahtlen, et ma tean ja oskan

teate ju küll seda infot, et laias laastus on tööotsingutega nii, et kui naine loeb nõudmisi ja ta, noh, ütleme, et kahele ei vasta, siis suure tõenäosusega ta ei kandideeri? ja mees kandideerib enam-vähem kindlasti, kui ta juba kahele vastab? st konkreetsed numbrid on minu interpretatsioon, aga mõte jääb samaks.

mulle tuli see meelde koolitusjärgselt. käisin täna ühel.
nagu ikka, oli lõviosa koolitujatest naised ja seekord oli isegi suhteliselt palju mehi ka. aga isegi mitte see ei ole teemaks.
pigem see, et ma sain teadmise, et ma tegelikult tean selle koolituse valdkonnast üllatavalt palju.
või sõnastades nüüd teistmoodi: ma arvasin, et ma väga palju ei tea. tagasi tulles kandideerimisnõudmiste juurde: ma arvasin, et ma tean umbes kahte asja, aga tegelikult pikast listist oli umbes kaks asja, mida ma ei teadnud. üldistatult, muidugi, aga enamvähem nii võiks võrrelda.

mis panigi mõtlema, et kas me, naised, oleme lihtsalt äkki enda suhtes nõudlikumad?
või kas see on ühiskonna surve (sest siiani on päris palju neid olukordi, kus naised lihtsalt peavadki sarnase töö juures rohkem vaeva nägema kui mehed) või naiste oma mingi hinnangu küsimus, ma ka ei tea. ma võin oletada. muuhulgas seda, et ühiskonna surve võib mõjutada enesehinnagut ning ilmselt mõjutabki. ja seepärast me oleme juba olemuselt enese suhtes nõudlikumad – ning blufime vähem.

ja et naised, kes tegelikult ilmselt teavad mõnigi kord tööalaselt rohkem kui, näiteks, nende ülemusteks olevad mehed, ei trügigi kusagile, sest kusagil ajusopis on ikka see teadmine, et üldjuhul ta peab end siis oluliselt rohkem tõestama ja tööd tegema, kui mõni vastassoo esindaja.

muidugi tuleb nüüd laviin neid, kes vaidlevad vastu. enamus neist ilmselt ei ole naised. seega päris tegelikult nad ei tea, mida siiski tähendab olla selline üsna keskmine naine.
muidugi, see kirjutatu ei ole absoluutne. on piisavalt näited, mis seda eelnevat üldse ei kinnita. ning see on hea.

aga koolitus oli ikkagi kasulik, sain mõned asjad enda jaoks süstematiseeritult selgemaks ja muidugi, kinnituse, et ma oskan :)

pilt on meenutus Itaaliast.

Lake Garda

mitte väga tavaline hommik

kellakeeramine on üks imelik asi. tegelikult oleks pidanud olema õhtul ergas ja hommikul magama. reaalsus oli aga vastupidi.
kusjuures kui ma voodisse läksin, ega siis ikka tükk aega und ei tulnud. mis sellest, et muidu oli täiesti tappev ja ajuvaba (st isegi lugeda ei jaksanud) väsimus.

hommikul ajasid kõrvalised tehishääled mind üles.. ma ei teagi. tund enne äratust olin ma igatahes üpris ärkvel. maskeerisin end veel teise padjaga ja puha, aga kümme minutit enne äratust lõin käega ja suundusin lapsele putru keetma. eile nimelt avaldas ta arvamust, et hommikuti võiks tihemini puder olla. mõni aasta tagasi ei tahtnud, aga no me kõik muutume muidugi.
täiesti eraldi teema on see, et ma ei oska kiirelt putru keeta. et ehk tänagi läks oma 15 minutit sellest, kui poti tulele panin. kiirpuder, muide. aga selle mingi 3-5 minutiga, mis nad lubavad, on see lihtsalt nagu vette kastetud helbed ja kindlasti tahab sissesegatud võiga tõmmata veel oma 5 minutit. või siis olen ma kehv kokkaja.

kell kaheksa leidis mind vannist.
ausalt, see ei olegi nii ogar, nagu tundub. kunagi, mingisuguses ammuses minevikus, aastaid enne last (no ei, ma praegu arvutan, see ei saa olla nii ammu ju!), oli mul poiss-sõber, kes käiski hommikuti vannis. vist isegi praktiliselt igal hommikul. tõusis sellevõrra varem, käis vannis, sõi ja läks üheksaks tööle.
mina ausalt ei oska end sundida vanni pärast tund varem tõusma. aga nüüd oli mul lihtsalt üks ligi-tund, millega polnud väga midagi peale hakata. nii et tukkusin pooltunnikese vannis ära.
ma panen selle ka kellakeeramise süüks.

viimasel ajal olen, üle aastate, omale vahel hommikuks mõne muna keetnud. alustasin 7 minutist ja täna jõudsin 4 minutini. tundub, et 3 minutit oleks vist see muna, mis mulle meeldib.
ometi on kusagil mälusopis, et 3 minutit keetes oli ilgelt pehme. ja ma olen eluaeg ühtemoodi keetnud (st panen munad külma veega keema ja minuteid loen keema hakkamisest). hästi suured munad olid ka täna. ja ikka on kollane praktiliselt kogu mahus kõva.
ma ei tea, see on siin postituses juba teine fakt, mis ikka ütleb, et ma ei ole kuigi osav kokk?

oh, igatahes, ilmselt olen ma täna õhtul veel varem väsinud ja homme veel varem üleval ja.. see ei ole normaalne.
nii et vabalt ütlen, et kellakeeramise stress.

liikumisraadiuse suurendamine

nädalavahetus kadus kusagile ära.

aga no alustuseks reedeõhtune üritus, mille puhul olin kindel, et algab kell 19. kuus veidi läbi, kui mõtlen, et hakkaks pükse jalga ajama, saadab sõbranna sõnumi, et näe, jõudis enne mind. siis selgus, et ahsoo, kell 18 algas.
õnneks on tänapäeval taksoäpid, auto 2min kaugusel ja 8 min sõitu. bueno! väike viisakas hilinemine ainult.

laupäeval äratus kell 5.35. seejärel pool päeva teki all. selline olematu olemine.
siis aga mõtlesin sellele, et – tähendab, lähme tagasi. vaatasin ükspäev mingit brittide dokki ETV-st, kus oli juttu andmetest jms. ja kui näiteks stressis olles soovitatakse, et liigu ja suhtle, siis on ka vastupidine. nimelt on erinevaid andmeid analüüsides selgunud, et mõni aeg enne depressiooni väheneb inimese päevane liikumisraadius ning säutsude arv (ameerika-põhine, seal on twitter väga teema). et ehk siit teispidi tulebki, et kui on tunne, et stress tuleb kallale (sest no stress võib vabalt deprekaks üle minna), siis lihtsalt ära lange sellesse, vaid suurenda liikumisraadiust ja suhtle.
nii et eile ma sellega tegelesingi.

täna olin kogu kellakeeramise ja eileõhtuse (pigem isegi öise) unetu vähkremise kiuste üpris elus. aju töötas ja puha. ja hetkel ei tahaks magamaminemist kusagile lükata. sest väss on, ei mingit jälge kellakeeramisest.
või teistpidi, organism ongi ilmselt natuke hämmingus.
hommikul, muide, läksin pool teed tööle jala. sest kiireks läks.

või siis ikka sõidaks valgusreostusest eemale ja vaataks, kas virmalisi on?

rööprähklemine on ülehinnatud

eile oli selline päev, et kui õhtul lõpuks mingi aja leidsin, oli aju täiesti tühi. päeva jooksul tuli hüpata teemalt teemale ja ühe asjaga tegeledes mõelda ka paari muu olulise asja peale. mingiks hetkeks oli täiesti kokkujooksnud tunne.
mõnda aega olen juba mõelnud, et ma tegelikult ei taha rööprähelda. ma tahan tegeleda ühe protsessiga mingi aja ja seejärel asuda järgmise kallale. no niimoodi konkreetselt.

mida aeg edasi, seda rohkem mind häirib mingite muude teemade sissesadamine, kui tegelen ühega. võib-olla on see vanusest, aga teisalt ilmselt ma olen lugenud ohtralt funktsionaalse tegutsemise kohta. ma ei kasuta nimme ajaplaneerimist jm sõnu, sest minu peas see ei ole otseselt ajaplaneerimine. pigem nagu, et teen selle etapi ära, panen selle ukse kinni ja teen vahepeal mingi teise lahti. pärast võin sisuliselt mingi sarnase tegevuse juurde, mis esimene etapp, tagasi tulla.
ehk siis ideaalis, kui ma nt kirjutan midagi, võiks mail üldse kinni olla. mingitel puhkudel see on võimalik ja nii ongi, mingitel ei ole.

elu on aga märksa kirjum ja liigagi tihti on seda, et ühe teemaga tegeledes tuleb üks kiire mail, siis keegi küsib midagi täiesti erinevat (ja vastamiseks tuleb mõelda), siis tuleb pähe, et peaks üle to-do kirja panema (enne kui unub) – ja siis püüan tegeleda algse tegevusega.
muidugi on tähelepanu häiritud ning läheb taas paar minutit, enne kui süveneda jõuan.
kui selle paari minuti jooksul uut segajat ei tule.
kui tuleb, kukub tempo jälle.
ning mõne tunni järel ei jaksagi midagi. räägi siis veel aja aeglustamisest..

mind paneb muidugi ka see imestama, et hästi paljud loovtöö tegijad ja ka nt ajakirjandusest töötavad suurtes avatud kontorites. see on ju selliseid segajaid täis. kogu aeg ei saa ju kõrvaklappe ka peas hoida – kõrvaklapid eraldavat natuke.
et kuidas nad suudavad ikkagi?

õhtul, veel enne, kui päris mittemidagitegema sain, maandasin ennast veel väikese täppistegevusega lihvimismasina juures.

täna oli päike. jalutamine ja pakkimine ja siis imelik probleemitõstatus, mis tegelikult ei peaks olema minu probleemväljas.
no ja siis hoopis mingite teised teemad ja lahendused, sellised meeldivat laadi. pilk edasi. ning üks plaan järgmise aasta algusesse tehtud.

valgusetu

hommikul loksusin bussis ja mõtlesin, et täna ei suuda küll millestki kirjutada.
magasin kuidagi ääretult kehvasti, ärgates selgus, et piim on otsas ja kohvi jäi seega kodus joomata – no ei oota selliselt päevalt väga midagi peale õhtu. lisaks unustasin koju pakikese, mille pidin pakiautomaadist teele panema.
siis tuli meelde, et kirjutada võib ükskõik millest.
ainult et mul ei tule ilmselgelt jälle mingit lugu sellest kokku.

igatahes, kontoris sain oma kohvi kätte, kuid ega see pilti palju paremaks ei teinud. akna taga kiskus pilt hoopis hullemaks. mitte, et ma väga oleksin üldse seda vaadanud. õue minnes lihtsalt selgus, et nüüd on mingi november jälle.
ilma üle halada on mõttetu ja mulle meeldib, et meil on aastaajad, aga palun-palun, sellisel päeval võiks ju ometi olla kuidagi valgem ilm?

läbi novembri liikumise postiivne tulemus: kõht Šes-Bešis lambašašlõkki täis süüa.

tegelikult oleks ikkagi vaja mingit valguselaksu. nädal päikest või midagi. võib-olla on see lihtsalt mingi tunne, et see aitaks, aga kui ongi, siis aitaks ka. platseebo on kohati vist alahinnatud.
ja mitte et ma näeksin, et mul on võimalus kusagile minna kohe.
või siis et ma olen pähe võtnud, et mul ei ole võimalust?
ma tean, selle taga on hirm, et kitsaks läheb. ometi ma tean, et alati tuleb ju välja. alati. ma ei tea, mismoodi universum täpselt toimib, aga ometi toimib selles mõttes kenasti. lihtsalt mina ei usalda universumit alati piisavalt. eriti veel mitte sellistel päevadel, nagu täna. päevadel, mil ainus mõte on, et saaks lõpuks lihtsalt kusagil mittemidagiteha. no ja magada, muidugi.
ometi tiksub kusagil mingi päike ja sinine meri mu kuklas ja ma ootan ühte teist päeva.

kirjutamisharjumus

täna hommikul, ühel blogisse üldse mittepuutuval vestlusel sain aru, et mida vähem ma kirjutan, seda vähem ma kirjutangi. ning et see, et ma tööl pildiallkirju tekitan, on nö loovkirjutamisest ikka väga kaugel. kuigi jah, tähemärkide arv on mõnel päeval ilmselt muljetavaldav.
mitte, et oleks oht kirjaoskust kaotada.
lihtsalt kirjaliku eneseväljendamise oskus on nagu teisedki – kui jätad unarusse, siis vajaduse tekkimisel on juba vaevalisem järjele saada.

ühtlasi oli see ka väike ehmatus.
nimelt et ilmselgelt olen ma mingis mugavustsoonis kinni ja pigem väldin mingeid tegevusi. või otseselt ei väldigi, lihtsalt hoian oma elust neid piisavalt kaugel, et poleks vajadust vältidagi. või siis lihtsalt – ei tegele.
nagu kirjutaminegi.
muidugi, mingid asjad käivad lainetena, täiesti normaalne. ja kui ma olen 10+ aastat bloginud, siis on elementaarne, et vahepeal ongi hõredam. üldse, paljud, keda ma jälgin, kirjutavad harvem või halvimal juhul praktiliselt üldse mitte, nii et ma ei ole ainus. põhjuseid on muidugi erinevaid.
aga teisalt on ka kirjutamine lihtsalt harjumus. nagu igasugused muudki harjumused. mis kujunevadki harjumuseks seepärast, et neid järjepidevalt tehakse.

see muidugi ei tähenda, et ma nüüd hakkan mingi konkreetsema regulaarsusega kirjutama.
äkki siiski peaks? selleks, et kirjutada.. neil päevil, kui muud pikemat kirjutada ei ole?

don’t grow up, it’s a trap!

aegajalt tekib mingi aegruumi lühis – ma seisan keset pärastlõunast kesklinna ja püüan aru saada, et jah, ma olengi vastutusvõimeline täiskasvanu. ning hetk hiljem on tunne, et ei, ei ole. või kui, siis see pole küll see, kuidas ma kunagi ette kujutasin.
viimane vist ongi õige.

ma ei kujutanud kunagi ette, et sellist päris-täiskasvanu-tean-kõike-tunnet ei ole tegelikult olemas. et see tean-kõike-tunne on millalgi pubekana ja ei kunagi hiljem*. et mida täiskasvanum (vanuse järgi) olen, seda rohkem saan aru, mida kõike ma ei tea. mis muidugi ei tähenda, et otsused jääksid tegemata. ikka teen, lähtuvalt hetke parimast valikust. teades ometi, et ei ole sellist asja, nagu absoluutselt ja alati õige valik. teades ometi, et isegi, kui hiljem tundub, et ei olnud parim valik, võinuks mõni teinegi olla veel kehvem. või siis ikkagi parem. aga teades ka, et olnut tagasi ei saa ja uued valikud tuleb teha tänasest lähtuvalt.
ning teha asju, mis meeldivad ja toovad hingerahu ja lihtsalt loota parimat.

siinkohal mõnigi vaidleks ja ütleks, et eesmärgid on olulised ja läbi nende on võimalik jõuda parimani.
mina ei vaidle. inimesed on erinevad. mõne jaoks ongi selline lahterdatud tee parim. aga mitte kõigi. selleni tuleb ka ise jõuda, mis on see meeldiv tee ja meeldivad asjad.

kõige vähem kujutasingi ette seda, et vanuses, kui julgelt pool elu seljataga, olen korraga keset linnatänavat, hetkeks tajumata, kuhu täpselt edasi minna ja mis aeg on, ei saa ma aru, et mismõttes ma olengi täiesti täiskasvanu. et mul on laps, kes on varsti ise täiskasvanu, aga seni veel on minu vastutusel ning mina olen see, kes peaks teda suunama. mina, kes ise veel otsin juhiseid oma vanematelt. ma ei oska veel isegi suur olla! lihtsalt ma pean olema ja siis püüangi seda oma parima äranägemise järgi.

ma vist ei hakkagi kunagi oskama täiskasvanu olla. niimoodi päriselt ja seesmiselt.

* – ma olen siin vist liiga absoluutne? mul on tunne, et ümberringi on küll neid, kes teavad kõike. pubekaeast keskeani ja edasi. ainult et nad elavad mingis teises dimensioonis. kummalisel kombel ma ei arva, et need on kindlasti mingid juhid või midagi. pigem nagu ossid. ja ma olen vahel lausa kade, sest nende elu tundub kuidagi lihtne. kas on, ei tea.