emaks olemine ja lahti laskmine

ma pole kunagi tundnud, et ma olen hea ema.
ma arvan, et ma olen keskmiselt hästi toime tulnud. ma arvan, et mul on tegelikult väga tore ja mõistlik laps. aga see viimane ei ole küll minust sõltunud ilmselt. igatahes ma olen saanud olla ema ilma suurema vaevata, vast see esimene keeruline eluaasta maha arvata. võib-olla on selle esimese eluaasta raskuses oma süü ka sellel infol, et “algul nad nagunii kogu aeg magavad”, mida igalt poolt tuli. tähendab, lapse saamine niigi muudab elu ja kui on väike lootus, et on mingi oma aeg, kasvõi puhkamiseks, aga seda KA ei ole..
millagi umbes lapse poole eluaasta pealt oli selge, et tegelikult neid magavaid imikuid nii hirmus palju ei olegi. ja et see ei ole ebanormaalne, et laps ei oska magama jääda ja magab vähe. ja et täiesti normaalne on magada, laps kaisus.
aga tõesti, ma ei saa kurta, et hiljem oleks mingeid suuri raskeid perioode olnud.

igatahes on nüüd mul kodus noormees, kes juba paar aastat vaatab mulle ülevalt alla ja järgmisel aastal saab meie põlvkonna mõttes “passiealiseks”.
selline tubli. koolis asjad korras ja teeb ihu ja hingega meeldivat trenni nii palju, kui võimalik. ja hetkel on ühel suuremal välisvõistlusel ilma treeneri või, noh. minuta. Venemaal. küll teiste täiskasvanutega, nö vastutav täiskasvanu on ka.
need minu kaasaskäimised on viimased kolm aastat kohe kindlasti lapsega kooskõlastatud. et kas sobib talle või mitte. ja kui ma kaasas olen, püüan temaga suhelda enam-vähem nagu teiste laste-noortega. päris samamoodi nagunii ei saa. aga ma ei taha ebameeldivaid olukordi ei talle ega teistele. ega mingit ebavõrduse vm tunnet. nii et selle teemaga on selge.
osa on muidugi neid võistluseid, kuhu ta ei saaks, kui mina ei viiks, see on veel täiesti omaette.

eks ma olen nagunii seesmiselt pinges. sest paljugi mis. mitte, et ma põhimõtteliselt arvan, et midagi väga juhtuda võiks nt sellepärast, et see on Venemaa. pigem, et on mingi vigastuseoht ja et ta ei oska keelt (kuigi võistlusametnikud ilmselgelt peavad oskama inglišši ka). ja no natuke selline abitu tunne, et ta peab ise toime tulema ja mina ei saa mitte midagi teha.
ma muidugi olen veendunud, et teised aitavad teda ka, kui vaja. et selles mõttes ta ei ole üksi. aga seal ei ole seda, nagu muidu, et on treener, kes ikkagi pühendubki oma võistlejatele ja on abiks, kus vaja. teised võistlejad ilmselgelt on ka ise hõivatud.

eile õhtul, kui laps tujust ära oli, et ei läinud hästi (no vabandust, kui tegelikult võistles suures osas täismeestega või nendega, kes ilmselgelt on rohkem talvel sõitnud kui tema; arvata, et ka suvel), mõjus see aga mullegi täiesti ehmatavalt kurvastavalt. ma ei olnud pettunud, kuri ega midagi. kurb olin. umbes nagu suvelõpus Riias. kohe hästi kurb.
püüdsin last mitte lohutada, sest .. no ta veidi nagu tõrjub seda. mingi trots äkki? siiski püüdsin talle mõne sooja sõna öelda. ja poetasin kodus paar pisarat.
ja siis istusin ja mõtlesin, et miks see nii on. no näiteks pole ma kunagi pressinud pisarat välja, kui mu laps nt lasteaias esines jms. et ehk sellist heldimust naljalt ei ole. on olnud hea meel, et mida ta oskab ja suudab. aga nüüd korraga elan niimoodi kaasa. ja hirmsasti tahaks midagi teha, kuidagi sekkuda. eriti, kui selgub, et kusagil on kas mingi arusaamiseprobleem või midagi olnud.
no ja mõtlesingi välja, et ma ilmselgelt ei oska lahti lasta. veel.

kuigi ma ei torgi ta tegemisi ja käimisi väga. tal polegi peale kooli ja trenni neid väga palju, aga vahel siiski. ja kui ei ütle, kellega läheb, siis ma väga ei uuri ka. peaasi, et ta lepitud ajal tagasi on. ma ei sori ta sahtlites ega kottides ega taskutes. tal on oma raha ja võimalusel arvestan ma tema erinevate soovidega elukorralduse osas.
aga ilmselgelt on lahtilaskmine märksa keerulisem ja pikem protsess. ilmselt pean ma edasiste aastate jooksul end päris tihti tagasi hoidma ja mitte sekkuma. muidugi, ema sekkumine on püüe parema poole – aga ma ju mäletan isegi, et mingist hetkest oli vaja ikkagi oma kogemusi korjata. oma vigu teha. oma teed leida. kui ei tahtnud väga vanemate suunamistest midagi teada (takkajärgi muidugi saan aru, et vanemad, tee mis tahad, olid ja on targemad kui mina; ja kuulanuks ma neid rohkem, oleks mõnigi asi mu elus lihtsamalt läinud, vist. päriselt ei ole seda võrdlust ju kusagilt võtta). ning vist ainus, mis ma teha saan, ongi osata õiges kohas vait olla ja mitte sekkuda? ja leppida, et temal on täiesti oma elu ja oma tee. et elu ongi täis olukordi, kus mu lapsel ei lähe kõik hästi, aga mina ei saagi mitte midagi teha. ja et ta peab oma vead tegema, et nendest õppida. ning et ta peab ise ühel hetkel aru saama, et iga kaotus, nii spordis kui elus, on kogemus, millest õppida. vigadeta ja kaotusteta ei õpi ju kuigi palju.
ning mina, mina pean õppima ka emotsionaalselt lahti laskma.

kuigi, kas see pole osa emaks olemisest, et südames ikka elad lapsele kaasa?


Foto: Snowkiterussia

Share

teele saatmine

lapsel on asjad praktiliselt pakitud ja mina ka ei oska midagi teha, et tal oleks üks suur kott ja seljakott ainult. sest need talveriided võtavad ruumi ja igaks juhuks on ikka kaks paari pakse pükse ja kaks paari kummikuid. kaks jopet jnejne. + tööriistakohver, + kiiver, + kaitsmed, + 2 trapetsit, + särgid-sokid-pesud ja kõik muu, mis nagunii oleks.
õpikud on veel puha pakkimata.
muidugi on vaja avastada, et puhast pesu peaaegu et ei olegi, just nüüd. aga hea, et nüüd. jõuab radika peal ära kuivada küll.

õhtul on teha veel pirukad ja kontrollida, et kõik eriti vajalik ikka kaasas on. riided selle alla ei käi. pigem tööriistad ja muu selline.
oeh.

ja siis on homme varakult äratus ja liikuma.
ja siis on ainult pöidlaid hoida ja jälgida võistluseid.
ahjaa, tööd teha ja koristada ja selliseid asju ka muidugi.
äkki õnnestub nädalavahetusel vahelduseks isegi magada?

Share

natuke isekas

mulle meeldib, et hommikul, kui laps kooli läheb, ei olegi enam kottpime. mulle meeldib, et kella 4-5 ajal on veel täitsa valge. mulle meeldib, et mitu päeva on olnud päikest ja külma. mulle meeldib, et pliidil podiseb plov lambast.

aa, see plov lambast on muidugi hea näide minu isekusest ja teistega mittearvestamisest. sest see on üks nendest roogadest, mida ma vahel teen iseenda pärast ja mida teised söövad, noh, veidi pika hambaga. aga söövad. mõned sellised road on meil veel muidugi.
ma muidugi enamus aega arvestan sellega, et mis siin paremini peale läheb ja püüan selliseid roogasid teha. keerulisusega ei ole sellel muide mingit pistmist. mõne woki kokkukeeramine on päris kiire ja lihtne ja süüakse alati jäägitumaks (ma ei tea, kui suur wokpann peaks olema, et midagi järgi ka jääks..). osa on sellised road ka, millest ma ise väga midagi ei pea, nt enamik makaronitoitusid. siis söön mina natuke pika hambaga, eksole. nii et ma arvan, et umbes kord kuus võin ma olla nii palju isekas, et teha midagi, mida minu hing ihkab.
ja ega midagi kobiseda polegi. mina mitut sööki teha ei viitsi ja kui ei meeldi, siis tehtagu omale ise midagi muud.
ma lähen näpsan nüüd veel ühe lambatüki haudumast ära. ega teised väga ei hala, kui neile eriti liha ei jää.

p.s. huvitav, kas kuskil turul veel müüakse sellist õiget lahtist plovimaitseainesegu?

Share

vastu plaane

see päev, mil planeerid kaua magada, sest sellest paarinädalasest koomast on päris kopp ees juba; aga plaanimine on tänamatu, teadagi.

et ehk peale varahommikusi tegemisi, kui plaanisin tagasi voodisse tuikuda, tuli sms, et üks tulekahju nõuab tegelemist. mitte töine ja mitte liiga isiklik, aga siiski asi, mis vajab minu sekkumist. nii et pikendatud hommikuune asemel püksid jalga ja liikuma.
ja kui juba korra nelja rattaga liikvel, siis kassiliiv ja.. hunnik muud kaupa. ja siis koju jõudes muidugi enam ei maga.

keskpäeva paiku oli korra tunne, et tukuks. siuke veidi uimane olemine ka (ära lase oma organismil aimu saada, et puhata saab – kohe võtab ja tahab täiega puhata! nt nohu tekkis eile õhtul, kui kõik sebimised sebitud..). isegi lebasin voodis ja puha, kuid siis muidugi ei tulnud und.
nojah.
selline väheke uimane ja tattis on siiani olla muidugi. aga nüüd enam ei jõua lõunaund teha.
ega ma muidugi midagi väga kasulikku siin ka teinud ei ole, suuresti niisama maha mölutanud. vaatan küll ühte nurka ja teise nurka, et mida kõike tegema peaks.. nojah. ja paistab, et pärastlõuna tuleb tihedam.

teisalt, see hommikukohv Usina sünnipäevasalati ja ühe kohukesega oli päris kena.
ja poega sain ka rõõmustada ühe uudisega äsja. ma ise sellest niiväga ei rõõmustu, sest mulle toob see veel väljaminekuid kaasa (lisaks nendele, mis hommikuse tulekahjukustamise pärast teha tuleb). teisalt, lapse rõõm on ka ema rõõm ja kuhu siis emake hellake ikka oma raha paigutama peaks, kui mitte lapse hobide alla?
tähendab, tegelikult mul ON hea meel muidugi :)

äkki homme saab magada.. ? loota ju võib..

Share