talve ootuses

läksin täna üle tüki aja lõpuks Keskraamatukokku ja avastasin pettumusega, et ilukirjandus ei olegi enam riikide järgi, nagu viimati.
ma ei lähe ju enamasti väga selge teadmisega, mida ma tahan, ja Keskraamatukogus meeldis mulle just see, et ma valisin mingi riigi ja vaatasin, mida seal huvitavat tundub olevat. nüüd, ma ei teagi.. kuidas ma leidan midagi, kui tahan lugeda midagi islandi kirjandusest? või itaalia? või iisraeli? (ja ma ei tea, miks ma ainult i-tähega riike nimetasin..)
et ehk edaspidi on lihtsam ikka koduraamatukogus käia, sest siin on valikut umbes 5 riiulitäit. seega – valida on justkui lihtsam. tegelikult ikkagi mulle meeldis riikide järgi. näiteks ma suuresti välistasin osa riike, kui nö avastada midagi püüdsin. ja see on ka olnud pea ainus põhjus, miks ma Keskraamatukogus käinud olen.

üldiselt olen sunnitud tõdema, et see aastalõpp on veidi ära vajunud. mingid arusaamatud hoovused ja veidi tühi tunne.
aga äkki vahel lihtsalt peabki? väikeseks kontrastiks või midagi? äkki ma ei peaks pingutama, et selle tundega võidelda, vaid laskma korraks endast üle ja siis alles edasi liikuma?
ega teisalt muidugi pole aega selle teemaga tegeleda.

nii et räägime parem ilmast.
näiteks see ilm, mis oli nädal tagasi, oli väga äge. nüüd enam nii äge ei ole.
mulle oleks sobinud küll see vahepeal jõuluajaks lubatud käre külm, mida siiski ei tule. st, veel ei tule.
selline külm, nagu pildil.

Share