kui nädala algus oli pooltõbine ja veidi rahulikum ja samuti tõbise lapse poputamine, siis edasi läks üpris tempokalt. tööl pole ka juba päris tükk aega mingit mölutamist, vaid tegemist. mis on tegelikult parem kui lihtsalt kellani passimine.
olemasolev fototehnika tekitab ikka peavalu ja küsimärke. viimaseid siis, kui on vaja pildistada veidi keerulisemates tingimustes ja pilte arvutisse tõmmates on tegelikult üllatusmoment, et kas ja mis välja tuli. kuna ma raha eest hetkel väga ei pildista (ja ei soovi ka seda teha), siis muidugi ei kipu ka midagi kallist ostma. aga veidi hakkab ära väsitama.
eilse muidu toreda päeva hommikus oli üks üpris ootamatu negatiivne tagasiside. meele võttis mõruks, sest tundsin, et see on veidi ülekohtune. aga eks ma siis teen nüüd mingeid asju teistmoodi – kuigi ilmselgelt tuleb siis negatiivset tagasisidet teiselt poolt. mis parata. ma ei suuda füüsiliselt tegeleda korraga päris mitme erineva asjaga. niigi püüan oma ülesandeid lahterdada ja tekitada igaühe jaoks konkreetse “augu”, mitte pidevalt ühelt teisele hüpata. mida küll tuleb nagunii ette.
ju paigutan prioriteedid ümber siis. vaatame, mis saab.
õnneks muu osa päevast oli küll tihe, aga tore, nii et õhtuks olid ülekaalus ikkagi positiivsed emotsioonid.
see-eest on täna kuidagi tüdinud ja tühi tunne. just see, et umbes aasta lõpuni võiks nüüd teki all keras olla, telefoni välja lülitada, magada ja lugeda.