eile õnnestus lausa üritusele sattuda – maailma esilinastus filmile Idapoolne bisnis.
lootsin miskit jaburat komöödiat, nagu Must kass, valge kass ja mis need veel sellises stiilis on, kus saab jaburalt naerda (ja kus olme on ikka üsna nukker), aga minu jaoks jäi see film küll rohkem selle sotsiaalselt teadliku tragöödia poolele (väljend filmi tutvustusest). režissöör ja peaosa näitleja ja kes kõik olid kohal ja režissöör ütöes enne filmi, et see on komöödia ja loodab kuulda palju naeru, aga seda naeru jäi väheks. ise jäin mõtlema, et äkki ikka see kohutav olme seal filmis nullis suure osa naerukohti ära? see oli nagu hullemgi, kui Baikali ääres, majad ja tänavad ja kogu elukeskkond. mul on tunne, et nii hull ei olnud meil isegi 90ndate alguses.
lugu ise oli selline, et mul oli sellest peaosalises täitsa kahju. natuke selline Väikevenna ja Karlssoni lugu, kus üks vastik tüüp naiivsemat suht julmalt ära kasutab.
ok, oli naljakaid kohti ka muidugi, aga need ei domineerinud.
nii et komöödia pähe ei tasu seda vaatama minna. pigem on üsna nukker lugu. erinevalt eelmisest filmist, mis ei olnud komöödia.
peale filmi käisime aga NO99 jazziklubis Villu Veskit kuulamas. päeval mailisin, et kas peaks laua broneerima, vastust ei saanud, pileteid oli palju, nii et arvasin, et pole probleemi. reaalsus oli see, et 20min enne väljakuulutatud algust jõudes oli restoran sünnaseltskondi täis ja kontserdi jaoks olid pandud mõned tooliread. ok, paar vaba lauda oli ka, aga me ei lähe ju kahekesi ca kuuesesse lauda ometi?
trepil aga olid istematid ja sättisime end trepile. mis oligi hea, sest siis saime kuulata muusikat ja samal ajal ka omavahel lobiseda. seal tooliridadel istudes poleks seda saanud teha.
selline kultuurne reede-õhtu siis.