kui november halliks kisub

kui nädala algus oli pooltõbine ja veidi rahulikum ja samuti tõbise lapse poputamine, siis edasi läks üpris tempokalt. tööl pole ka juba päris tükk aega mingit mölutamist, vaid tegemist. mis on tegelikult parem kui lihtsalt kellani passimine.

olemasolev fototehnika tekitab ikka peavalu ja küsimärke. viimaseid siis, kui on vaja pildistada veidi keerulisemates tingimustes ja pilte arvutisse tõmmates on tegelikult üllatusmoment, et kas ja mis välja tuli. kuna ma raha eest hetkel väga ei pildista (ja ei soovi ka seda teha), siis muidugi ei kipu ka midagi kallist ostma. aga veidi hakkab ära väsitama.

eilse muidu toreda päeva hommikus oli üks üpris ootamatu negatiivne tagasiside. meele võttis mõruks, sest tundsin, et see on veidi ülekohtune. aga eks ma siis teen nüüd mingeid asju teistmoodi – kuigi ilmselgelt tuleb siis negatiivset tagasisidet teiselt poolt. mis parata. ma ei suuda füüsiliselt tegeleda korraga päris mitme erineva asjaga. niigi püüan oma ülesandeid lahterdada ja tekitada igaühe jaoks konkreetse “augu”, mitte pidevalt ühelt teisele hüpata. mida küll tuleb nagunii ette.
ju paigutan prioriteedid ümber siis. vaatame, mis saab.

õnneks muu osa päevast oli küll tihe, aga tore, nii et õhtuks olid ülekaalus ikkagi positiivsed emotsioonid.
see-eest on täna kuidagi tüdinud ja tühi tunne. just see, et umbes aasta lõpuni võiks nüüd teki all keras olla, telefoni välja lülitada, magada ja lugeda.

Share

PÖFF: Pisut põrunud

pisut põrunud

Itaallaste Pisut põrunud on taaskord film, mille kirjelduses esineb sõna ‘komöödia’, kui tegelikult seal komöödiat väga ei ole. aga ega ma ei oskagi žanri määratleda selle filmi puhul. otseselt pole ju psühholoogiline draama ka. nii et olgu öeldud, et see ei ole samuti film, kus saaks ohjeldamatult naerda.

aga, erinevalt eelmisest, oli see film kuidagi helgem ja meeldis mulle väga. pisaraid küll ei saanud, nagu Oliivipuus, kuid oli samuti hingeminev film. küll hoopis erinevalt muidugi. kella ei vaadanud sellegi filmi ajal.
läbi filmi oli muidugi kõige muu kõrval põnev ka see liin, et kumb naistest siis on tegelikult rohkem põrunud. Beatrice oligi ikkagi ootamatuma käitumisega ja nö must lammas, kuigi algul arvanuks isegi vastupidi. kohati väga raevukas ja kohati väga kaval ja kohati naiivne nagu koolieelik. Donatella oli … lihtsalt väga-väga katki.
ma rohkem siiski ei saa sellel peatuda, et filmi mitte liiga lahti rääkida.

reedel linastub veel korra. kui ei taha mingit ägedat komöödiat, aga veidi valusat (mitte liiga valusat õnneks) vaadet katkiläinud naiste maailma, siis soovitan. Itaalia päikest on seal samuti.

kusjuures eile õhtul just mõtlesin, et kõik siiani nähtud kolm filmi on tegelikult road-movied, vähemalt mingis osas. suur osanende filmide sisust on kusagile minemine.

ingliskeelne arvustus ka, aga hoiatan, seal on sisust rohkem juttu.

Share

PÖFF: Idapoolne bisnis

eile õnnestus lausa üritusele sattuda – maailma esilinastus filmile Idapoolne bisnis.

lootsin miskit jaburat komöödiat, nagu Must kass, valge kass ja mis need veel sellises stiilis on, kus saab jaburalt naerda (ja kus olme on ikka üsna nukker), aga minu jaoks jäi see film küll rohkem selle sotsiaalselt teadliku tragöödia poolele (väljend filmi tutvustusest). režissöör ja peaosa näitleja ja kes kõik olid kohal ja režissöör ütöes enne filmi, et see on komöödia ja loodab kuulda palju naeru, aga seda naeru jäi väheks. ise jäin mõtlema, et äkki ikka see kohutav olme seal filmis nullis suure osa naerukohti ära? see oli nagu hullemgi, kui Baikali ääres, majad ja tänavad ja kogu elukeskkond. mul on tunne, et nii hull ei olnud meil isegi 90ndate alguses.
lugu ise oli selline, et mul oli sellest peaosalises täitsa kahju. natuke selline Väikevenna ja Karlssoni lugu, kus üks vastik tüüp naiivsemat suht julmalt ära kasutab.
ok, oli naljakaid kohti ka muidugi, aga need ei domineerinud.

nii et komöödia pähe ei tasu seda vaatama minna. pigem on üsna nukker lugu. erinevalt eelmisest filmist, mis ei olnud komöödia.

peale filmi käisime aga NO99 jazziklubis Villu Veskit kuulamas. päeval mailisin, et kas peaks laua broneerima, vastust ei saanud, pileteid oli palju, nii et arvasin, et pole probleemi. reaalsus oli see, et 20min enne väljakuulutatud algust jõudes oli restoran sünnaseltskondi täis ja kontserdi jaoks olid pandud mõned tooliread. ok, paar vaba lauda oli ka, aga me ei lähe ju kahekesi ca kuuesesse lauda ometi?
trepil aga olid istematid ja sättisime end trepile. mis oligi hea, sest siis saime kuulata muusikat ja samal ajal ka omavahel lobiseda. seal tooliridadel istudes poleks seda saanud teha.

selline kultuurne reede-õhtu siis.

Share

PÖFF: Oliivipuu

eile õhtul tegin selleaastase PÖFFi ukse lahti.
nagu ikka, valiku tegin üpris suvaliselt, sest ei jõua kõikide filmidega tutvuda. lisaks oli veebileht ka hirmus aeglane, nii et tegelikult oli paras peavalu see ostmine üldse. aga midagi igatahes sai valitud ja ostetud ja peab ütlema, et see esimene film läks küll täppi.

Hispaania-Saksa film Oliivipuu (El Olivo) oli selline film, et kella ma ei vaadanud – vahel ikka vaatan, et kaua juba on oldud kinos. algus oli väheke veniv, aga edasi läks tihedamaks.
mulle meeldis see, et tagasivaated jäid üsna visandlikuks ja ütlesid vaid kõige olulisema. ka paljud stseenid olid mingis mõttes visandlikud: minimaalsete vahenditega öeldi kõik, mida on vaja teada. ei mämmutatud liiga ära. samas oli kõik loo jaoks vajalik info edasi antud.
muidugi ütlen ka, et kui on film, mille jooksul ma naeran ja poetan pisaraid, siis on hea film minu jaoks. sest mingite klišeedega minult pisaraid kätte ei saa; ma olen selle koha pealt üldse tuim tükk.

kuigi kirjas on, et see on ühe perekonna lugu, on minu meelest see siiski veidi suurem lugu. pigem üldisemalt sellest, et mida me elus väärtustame.

PÖFFi raames linastub veel kahel korral, ühe pieltid on välja müüdud. nii et kes soovib, tasuks pilet vist kohe ära osta. mina küll soovitan.
üks ingliskeelne arvustus ka: El Olivo 2016

Share

puhatud

puhkusest puhkamise puhkus on nüüd ka sisuliselt läbi. võin uhkusega öelda, et ega ma midagi väga ei teinudki. noh, natuke ladusin pesu masinasse ja välja, tegin süüa, koristasin, käisin mingil asjalikul kohtumisel, lugesin, veetsin mõttetult aega netis. no see ongi kokku mitte midagi.

üldiselt olen puhkusega paksult rahul. hulk eripäraseid kogemusi, veidi enesetundmaõppimist.
üle kõige jääb meelde see armas poeke Torboles, mis on lihtsalt üle prahi. esimene kord läksime sealt tuimalt mööda, turismiinfosse, aga sealt tulles astusime juba sisse. kaks korda käisime veel. viimasel päeval kinkisin seal ära need kõrvarõngad, mis sofasurfa jaoks olid kaasa võetud. kuna kasutasin Milaanos Airbnb-d, siis kuna raha maksin, ei pidanud kinki oluliseks. igatahes Milva, kes Läänemere-karva kõrvarõngad sai, oli väga rõõmus. lausa nii rõõmus, et kinkis ühe kalli balsamico.

Airbnb aga lõppes nii, et peale vastastikkuste positiivsete hinnangute andmist sain sõnumi, et neil on mingi sularaha majapidamisest kadunud ja et seal olin ainult mina (põmst oli seekord nii, et ise elasid sees ja mul oli siis üks tuba. tegelikult eelistanuksin täiesti omaette elamist muidugi). väga imelik tunne oli, nagu mingi väljapressimine. kirjutasin vastu, et mina ei tea midagi ja pole nende toas käinud (mida ma ei teinudki; samas minu toas oli käidud küll, kui mind kodus ei olnud). hetkel on vaikus, aga mul ikka on pea mõte, et pidanuksin ise Airbnb-d informeerima sellisest asjast või?

nojah, see on ainult üks detail. kurb, et see natuke varjutab, sest oli üks viimane asi.
aga siis ma mõtlen kogu sellele esimesele supernädalale. lisaks mõnusale kohale oli meil minu meelest väga hea tiim ka. ei ole lihtne tegutsega nädal aega koos ilma suuremate probleemideta, aga meil õnnestus see kenasti. ka väiksemaid probleeme ei täheldanud, üldiseld jõudsime kõige kiirelt kokkuleppele.

maanduda +15 päikese käest sisuliselt talve oli ka hea kontrast. aga pigem selline november kui hall!

Riva del Garda

Share