Oh, Milaano!

Peale Garda põhjaosa lõputut avastamist olin ma eile Milaanos nagu peata kana. Vaatasin (väljast) ära Duomo ja veel miskised hooned, käisin Cimiterio Monumentales jalutamas ja siis olin puha nõutu. Sõbranna soovitusel põrutasin kindluse juurde tagasi ja hulkusin pargis ka. Muuseumides, mis huvitavad tundusid, olid sabad ja pärastlõunaks ideed otsas. 

Siis tuli meelde, et neil pole toidupoed pühapäeviti kaua lahti (ega tavaliseltki on heal juhul 21ni) ja püüdsin netist abi leida. Telefoni aku säästmiseks väga põhjalikku otsingut teha ei saanud ja kõndisin mingi vana linnavärava juurde, kus küll seda poodi ei olnud. 3km ja tund hiljem selgus, et ööbimiskoha lähistel olev supermarket on täitsa lahti.

Täna magasin kauem ja hommikukohvi leidmisele kulus rohkem aega. Homme lähen samasse kus eile, seal oli suuuuur Cappuccino odavam kui tänase koha väike. Või siis üldse Stazione Centralesse, kust lõuna ajal napoletana sain, seal olid ka head hinnad.

Novot, seejärel leidsin ühe tänavaturu. Üldiselt oli suht kräppi täis, palju musti oma odavsodiga ning aedvili ka suuresti hulgimüügikastides. Aga inimesed ikka ostsid. Kusjuures seda odavsodi on tänaval siin-seal ka, küll turistinänni (selfikepikesed ja akupangad), aga ka riideid ja kotte. Ja mingid itaalia keelt rääkivad tüübid täitsa vaatavad neid. No ma ei tea..

Isola kant ja Porta Nuova olid üsna huvitavad. Isola vertikaalaiad, kaks maja, mille rõdudel kasvavad päris suured puud, olid lahedad. Ja Porta Nuova rajoonis on Alvar Aalto väljak.

Botaanikaaia sissepääs oli küll hästi peidetud ja leidmata jäigi. Leonardo da Vinci keskus oli täna suletud. Homme on siin püha, aga silti polnud, et kinni oleks. Et ehk uus katse.

Kuna Milano on šopingulinn, läksin lisaks Duomo ja San Babino vahelisele kauplustemassile kaema Corso Buenos Airese poode. Sealt tegin ühe ostu ka. Muidugi mitte disaineripoest, päriselt ma ikka ei saa aru, kuidas riided saavad nii palju maksta. Mingis outletis käisin, 600€ kleit oli materjalist, mida ma lihtsalt ei taha selga panna. Mõni asi oli muidugi ilus ja katsutavalt kvaliteetne ka, nii et pole hapud viinamarjad.
Otsustasin täna väljas süüa ja pöörasin migisse tänavasse ära ning sain suvalises söögikohas päris hea toidu. Majavein oli ka üllatavalt mõnus.

Aga mis veel üllatab, on suur hulk vene keelt. Üks asi on teadmine, et siin on palju venelasi, teine aga mingite jutukatkete tabamine.

Transpordis orienteerun paremini kui Airbnb perenaine, teistele turistidele juhatan vabalt Duomoni teed.

Ciao!

Share

postkaart Itaaliast

täiesti hull nädal on olnud. peamine, et ei tea kunagi ette, milliseks täpselt päev kujuneb.
siiski on veidi nähtud ja käidud, kuigi väga paljudesse kohtadesse, mis mõtteis mõlkusid, ei jõudnud ka. sest no lihtsalt pole sellist aega, et eralduks paariks tunniks.
kõrgem tõus jalgsi oli ca 260m, sellest suur osa mööda treppe.
oldud on nii vee peal kui mäe peal kui niisama. laps leidis surfaritega magneti.
üks imeline väike poeke jääb küll kauaks meelde. hingega tehtud asi. soojust täis. Itaalia päike, tõesti.

peale tänast peaks natuke rahulikum olema. et ehk ma sõltun veidi vähem teistest.
aga mul on hea meel, et olen saanud olla osake Techno 293 MM-ist.

161027_3288

Share

puhkus vist?

tähendab, et aega väga ei ole. sest mis puhkus on see, kui lihtsalt mitte midagi ei tee või miskit. või.. ?
igatahes on puhkus see, kui kõik kodus (Eestis) olev on kaugel ja sellele mõelda ei ole aegagi.
teisalt on äge ja ilus ja super ja misiganes!

garda289

Share

veel väikestest rõõmudest

eile hommikul, läbides korraks Stockmanni hullusid päevasid, rabasin hullusest haaratuna väikese reisikohvri ja suundusin kassasappa. siis aga tuli mõistus koju ning viisin kohvri tagasi. peas põhjenduseks, et lapsele on uut kalipsot vaja ja minul seda kohvrit tegelikult väga vaja ei ole*. ja et mõlema jaoks hetkel läheb rahaliselt kitsaks.

ja see tõi taas pähe mõtted, et:
muidugi ma kombineerin ja mõtlen ja arvestan ja püüan võimalusel odavamalt läbi saada. mul ei ole probleemi osta toitu, mis on alla hinnatud ja kuupäev kohe kukkumas. mul ei ole probleemi osta asju ja riideid vanakraamipoodidest-kaltsukatest; kuigi seal ei ole põhjuseks sugugi mitte ainult raha, vaid ka teine valik, üllatusmoment ning no, tagasi raha juures, võimalus garderoobi kiirelt vahetada. asjad, mis on korras ja mida ma enam ei soovi, viin täiesti muretult sarnasesse poodi tagasi, ilma et tuleks mõttessegi seda rahasse panna.
no ja mingid muud sellised asjad.
aga teisalt, kuigi vahel on näpud üsna põhjas, ei saa ma öelda, et ma halvasti elan. materiaalses mõttes.
iseennastki üllatab, mida kõike ma lubada saan või siis lihtsalt luban endale. ei ole ju põhjust üldse kurta, kui suudan lapse saata kaugemale võistlema ning samas ise kaasa minna, kuigi vaja ei ole. või et käiagi suvel paar korda lõuna pool võistlustel, kogu muu suvise elu kõrvalt. või et tegeleda hobiga, mis on kudumisest igal juhul kallim. või osta resq-st õhtusöök – odavamalt, kui restos koha peal saaks, aga ikka kallimalt, kui ise nullist tehes.

selle arvestamise juures ma ei arvesta ega kombineeri matemaatiliselt. ma ei pea mingeid tulude ja kulude arvestusi, pigem toimetan lähtuvalt olemasolevast rahast, vajadustest ja soovidest intuitiivselt.
kaks korda elus olen ma üritanud mingeid selliseid arvestusi pidada. ei, valetan, kolm, ühe telefoniäpiga proovisin paar aastat tagasi ka. aga ma ei saa. mitte, et ma ei suudaks kirja panna – lihtsalt kolme päeva pärast olen ma stressihunnik. sest ma ei plaanigi loobuda väikesest šokolaadist (mis ei ole hädavajalik) või veel ühest tükist juustust või kaltsukas silmahakanud ilusast käekotist (mis sellest, et mitu kotti on olemas).
üldiselt olen ma korralik, kasutan poenimekirja jms. kuid mis rõõm on elust ilma nende impulssostudeta, mis aga nimekirjas olles üritavad südametunnistusele koputada? muidugi lähen ma seejärel iseendaga seemiselt riidu (sest suur osa minust on rahul ostuga; ma tean, enese emotsionaalne premeerimine – tegelikult olen ma selleski mingisuguse teadlikkuse saavutanud siiski) ja kui ma siis jätan midagi ostmata ja säästangi mõne euro, ei kaalu see üles tekkinud masendust.
sest olgem ausad, mida on elu väärt, kui ei saa lubada vahel väikeseid elule väärtust lisavaid väljaminekuid? olgu selleks tõesti see šokolaad, käekott, kinopilet või lambist väljasõit loodusesse (kütusekulu, kindlasti siis läheb kõht tühjaks ja tuleb väljas süüa vms)? isegi, kui tegelikult loed raha järgmise palgapäevani? pigem teen mingi väljamineku, mis hoiab mu tuju üleval selle rahalugemise juures kui et hambad ristis ei kuluta ja, no, vajun kuskile musta olematusse, kus eesmärgiks on ainult järgmise päevani toimetulek. kui ainsaks meeleolu tõstvaks tegevuseks on linna piirides õues jalutamine, siis ühel hetkel on sellest siiski veidi vähe. eriti pimedatel sügisõhtutel.

ma tean, selline isikliku majandamise teooria ei ole tänapäeval popp ja ilmselt kõlab veidi süüdimatult ja ebaküpselt. teisalt, ma olen seemiselt veendnud, et neid minusuguseid on tegelikult päris hea hulk. et igasuguste soovituste kiuste paljud ei tahagi minged tabeleid pidada, et isiklik eelarve hullult tasakaalus oleks. põhimõtteliselt, jättes kõrvale kiirlaenud vms jama, on lõpuks ikkagi ju tasakaal: sa ei saa kulutada rohkem, kui sul on.

lisaks veel, et ilmselt üsna samasugusel põhjusel ei suuda ma dieete pidada. see on samasugune majandamine ja väikesestest söögirõõmudest ilmajääamine.
ma lähen võtan söön nüüd ühe ekleeri ära.
sest mul on hea elu :)

* – kas keegi saab mulle nädala pärast ca nädalaks laenata käsipagasi mõõtu kohvri? :P

Share

tortillapitsa, tšillipajaga

novot, eelmisel nädalal sõbranna juures proovisime vähe teistmoodi tšillirooga, täpsemalt seda siin. nojah, ma unustasin kabatšoki maha ja suvaline tomatikonserv oli ja roheliseks oli hiinakapsas ja natuke oli alustuseks suitsupeekonit pannil ja no ega me neid koguseid väga täpselt ei arvestanud ka. nagu tavaliselt.
igatahes kui ma palusin, et laps annaks ideid, mida õhtul süüa teha, ning sealt jooksis läbi nii pitsa kui tšillipada.. tuli ühel hetkel mõte, et noh, vaatame.

vaatasimegi.
tegime mingi tšilli-hakkliha-aedviljamögina pannil valmis. muidugi lisasin tšillikastmes ube ja konservmaisi ka, mida eespool lingitud retseptis ei olnud. ja suvikõrvitsast sain lõpuks lahti.
ladusime hautise tortilladele, riivjuust peale ja mõneks minutiks ahju.
jube hea ja jube toitev sai.
ah retsepti? ma ei tea, kõike just nii, nagu omale hea tundub ja siis mingit burrito või taco maitseainet ja natuke tšillit ja soola ja nii ongi.

tsillikas960

Share