väikesed varjatud rõõmud

leban peale tööd kodus diivanil ja loen, üksi. või siis mina ja kaks kassi, siin ei saa kunagi päris üksi olla ju.
minu ja diivani seljatoe vahel on kartulikrõpsupakk, olen igal hetkel valmis seda ära peitma, kui keegi tuleb. umbes nagu üks mu sala-koolapudel on tükimat aega seisnud täiesti avalikult köögis, lauajala juures. miskipärast ei näe seda seal keegi.
vahel mõni meresoolaga kartulikrõps ja veidi koolat, sellised väikesed salapatud. nagunii olen päeval paar liitrit vett ära lürpinud ning üpris mitu õuna söönud.

kusagil kuklas on tunne, et ma müüsin päeval end taas liiga odavalt.

sygis

sügise esimene pühapäev

ilm oli täitsa suvine peaaegu et kalendrisügise alguseni välja.
eha tänaselgi viga ei ole. tegelikult võikski ju õues kusagil midagi toimetada, oli lausa mõtteidki selles osas. aga näe, istun kodus ja ei olegi täna nina välja saanud.
ausalt öeldes on vahelduseks see ka täiesti tore. kuigi jah, nüüd on kuude kaupa võimalik seda teha.

igatahes läks eilne päevaplaan veidi nihu, seega laps ei jõudnud oma üsna keerulist koolitööd ära teha ning mina ei jõudnud piisavalt süüa teah (et lapsel nädala sees soojendada ka oleks). lisaks on peale kiropraktikut selg taas veidi nõrk, umbes nagu mõni kuu peale oppi. nii et algselt plaanitud merele ja Kolga lahe väikesaartele minek asendus kodupäevaga. s
seega olen tänasel kenal päeval veidi koristanud, veidi lugenud, päris palju aidanud last ja mõnevõrra süüa teinud.
millal mul viimati selline pühapäev oligi?

pyhap2ev459

(vist peaks veidi erineva nurga alt toidupilte tegema? et liiga üksluised juba? ma omaette vaatan vahel mingeid toidublogisid, väljamaa omasid, ühe retsepti juures on valmis toidust 10 erinevat pilti. siis ma küll mõtlen, et inimene on otsustusvõimetu.)

trammitus

see ilma trammita olek on ikka üks tüütus. varasemalt polegi nii pikalt seda olnud. igatahes on veel mingi umbes aasta ees ja see tundub päris kole aasta.
muidugi, käib see 52 buss (ikkagi, miks Kopli tänava suund ära muudeti ja buss linna poole sellise ringiga läheb? Koplist linna suunas ja Vabrikust tagasi.. aga nojah). ja siis veel 3 ja 40. et ehk valikut nagu oleks.
kuid tee mis tahad, buss ei saa trammi vastu. ja ma ei oskagi seda seletada, miks. sest liigub rööbastel, on suhteliselt kiire ja käib tihti? viimast ei saa 52 bussi kohta öelda. st saab, kui mingi buss on kusagil ummikus tükk aega olnud ja siis mitu bussi järjest tuleb. aga kui maha jääd, siis tuleb oodata vähemalt poole kauem kui järgmist trammi (sest linnasõiduks enamasti sobisid mulle mõlemad trammid). ja siis ringitab. ja üleüldse.
teiste bussidega peab ka rihtima. ei ole, et jooksed nagu trammile ja küll ikka tuleb..
päeval trammiga Kalamajast linna sõita oli lausa rõõm.

tramm512

asjaajamised riigiga

ilma pikema sissejuhatuseta: kui riik nõuab, et meil oleksid isikut tõendavad dokumendid, siis tuleb kogu nende tegemise protsess ka meeldivamaks muuta. hetkel on mul küll selline tunne, et kui ma pean tunde vajalike dokumentide jaoks kulutama, mingu nad oma nõudmistega ka metsa.

ootasin täna lapse dokumendi väljastamiseks järjekorrast 27 minutit.
mis, globaalselt võttes, ei olegi ju nagu väga hirmus.
ainult et esiteks tuleb kohale minna, mis eriti ühistranspordiga minnes – nojah, kui keegi ütleb, et saab ju piisavalt lähedale ja mugavalt, siis see on inimene, kes ise ÜT-d ilmselgelt ei kasuta. aga võiks korra kesklinnast sinna Tammsaaresse minna. kesklinn on veel hästi pakutud, kodust on mul sel kellaajal, kui 32 buss ka ei käi, päris hea minemine.
nagu hea riigiasutus kunagi, on ka PPA büroo lahti kontoriaegadel. ma tegelikult ei kujuta ette, kas selline töötaja, kes ongi 5 päeva nädalas 9-17 tööl, tund lõunat, võtab vaba päeva selle asutuse külastamiseks või?

taotlemisega on ka teadagi nii, et kui aeg on broneeritud, saad kiirelt. meil ei olnud, sest keegi ei tea suvisel hooajal minu ja lapse graafikuid kolm nädalat ette. et ma võin kontoritöölt selle aja broneerida, kuid suvel on muud tegemist ka ja see võib tulla üsna äkitselt; lapse tegemised sõltuvad vägagi tuulest ning seda ei tea üldse ette. seega läksime teadlikult ilma broneeritud ajata.
muidugi, lambist minnes me arvestasime, et läheb aega. aga, halloo!, kaks tundi?!? nagu päriselt?
kui büroo Sõles oli, siis iga jumala kord võttis taotluse sisseandmine umbes pool tundi ja kättesaamine ehk 10 minutit, ooteajaga.

inimestele, kes meiega tegelesid, ei ole mul mingeid etteheiteid. süsteemile see-eest on küll. sest sellised järjekorrad ei ole seal ju erand. ükski eraettevõte ei saaks midagi sellist omale lubada, kuid riigi poolt, nagu näha, on täiesti normaalne.
lihtsalt kodanikul, nagu mina, tekitab see eespoolmainitud tunde, et kuradile see dokument!
teisalt juba seepärast siiski ei saa kuradile saata, et siis saab paljud muud asjad edaspidi ilma kuskile kohale marssimata ära teha. muidu tuleks iga jumala riigiga suhtlemise jaoks mingi samasugune jama üle elada vist.

P.S. auto registreerimisel oli selline omapärane seik, kus üle tunni enne sulgemist ARKi laekudes üks tädi andis masinast numbri ja teine rabas ära, et “nagunii te ei jõua”. seisime, ootasime umbes tund ja jõudsime. toorkord kirjutasin sellisest suhtlemisstiilist ARKi ka, mingit sisulist vastust sealt aga ei saanudki.

enne suuremat vihma

Uue Maailma festivalil käisime umbes tunnikese. ootamatult suureks on paisunud see müügiala. eelmine aasta jäi vahele, üle-eelmisel oli kuidagi hallatav veel. seekord oli üks suur tänavaturg. õnneks enamus oli siiski tore kaup, vaid paar mingit nännivärki oli seal vahel.
süüa oli ka hirmus palju ja pea kõigil väiksem või suurem järjekord.
kui vihma tuli, mahtus tänaval kõndima.
laps sai lemmikkalja kolmese pundi kätte ja on rahul.
kogu selle tänavatoidu peale kodus ka tänavatoit. seekord oli meeles juust ka vahele panna.

160903_9811