une näod, hooti kajastamas reaalsust

öösel nägin unes, et pidin mingil põhjusel Jõhvi sõitma. õhtul, pimedas. keegi tuttav oli teise autoga ka sabas. kuidagi jube pime oli, tuled nagu ei valgustanud õieti ja uimane oli ka. selline tunne, nagu oleksin vahepeal roolis tukkunud, igatahes ühel hetkel olin juba Jõhvi linnas (ja nagu unedes ikka, ega see ei olnud nagu päris-Jõhvi, pigem ehk Kohtla-Järve.. aga ka mitte väga täpselt).
Jõhvis suundusime suht kohe arsti juurde, sest tahtsin oma nina lahti saada. no mis sellest, et nagu oli jube hilja, aga arstikabinet oli lahti. arsti õeks oli mu tuttav, midama teadsin (ja kes tegelikult ei ole üldse perearsti õde ega ole tal seoseid Jõhviga), kuid mu üllatuseks oli seal ka mu oma Tallinna perearst (eile päeval ma helistasin, reaalselt, perearstikeskusesse, et retsepti küsida). seletas, et käib Jõhvis lisatööd tegemas. unenäos ei kerkinud küllkordagi mõtet, et miks just seal ja mitte nt Soomes..
novot, igatahesnad loputasid hoolega mu nina ja edasi ma ei mäleta.

küll aga tuleb tõdeda, et just täpselt selline udus sõitmise tunne ja paks, tatti täis pea mul ongi. et ehk unes lihtsalt kajastus mu reaalne tänane tervislik olukord.
istun kodus, loputan nina, joon teed (ingver, nõmmliivatee, pärnaõis; kaks viimast ise korjatud; lõhn, mis teest minuni jõuab, meenutab hoopiski seeni täis sügismetsa lõhna) ja autoga sõitma ei lähe kohe kindlasti.
no ja samas on hea meel, et see on märk sellest, et ees ootab rahulikum periood. teadagi, selline nö külmetushaigus lööb ikka välja siis, kui mingi pingelisem periood on möödas.

Share

harilik nädalavahetus

kes küll ütleb, et jaanuar on kuu, kui midagi ei toimu?
aga võib-olla mulle tõesti ainult tundub, et tegemist on. ma olen päris mitu raamatut ju ka lugenud – ja no see on ju praktiliselt mittemillegitegemine?

sünnipäev kulges leebelt. reedel mõned pubekad kodus, kes sõid kõik pirukad ära. neid ikka oli.
eile oli kerge sünna ja hulk logistikat. kohutav kummut.
külmik on mul vana, kuid voodi mugavam kui enne.

pilved550

reede õhtul kuulutas vanakraamipood oma FB lehel, et neli head tooli on müügis. superodavalt kusjuures.
sai ära toodud, õhtul vanad katted maha, täna uued peale ja õhtuks toolid uude koju. natuke kahju oli isegi, väga hea tulemus sai. aga mul ei ole neid kuskile panna nagunii.

tool0116

õhtul tegid kassid mingi triki ja magasid, noh, peaaegu kaisus. need, kes muidu ikka kähmlevad hooti ja pigem distantsi hoiavad.

kassikesed022

kaks vahvat üleni musta kassipreilit mahtusid ka veel õhtusse.

ja hulk kana ja uus monitor.

Share

kui elu annab sulle märke..

.. siis loe neid.

see asjade toimimine ja mittetoimimine on ikka kummaline küll. ma ju nagu tean, et päris vastuvoolu ujuda ei ole mõtet, kuid vahel unub see tõde ära. kui ikka saatus ei soosi su mõtet, siis isegi, kui kuidagi pingutades ja pidevalt mingeid ebameeldivusi ületades jõuadki sihini, on enamasti tulemuseks ikkagi mingi pettumus või arusaam, et – elu ju ütles, et ära tee seda, ja näe, elul oligi õigus!

olles nüüd nädala jagu otsinud sobivat külmikut ja olles üsna lähedal sellele, et mingisugune hädapärane ära osta (mul on hetkel siiras veendumus, et külmikudisainerid ise oma disanitud üllitisi ei kasuta. või kui, siis on nad kas poissmehed või käivad, noh, pea iga päev poes), otsustasin täna hommikul trammis istudes sellest siiski loobuda (siinkohal lause teised sulud, kas see on normaalne või? aga päriselt, tramm on täiesti mõnus koht oma mõtteid veeretada selle veerandtunni jooksul, mis ma töö ja kodu vahel sõidan; ja tihti on need päeva produktiivseimad veerandtunnid, isikliku elu mõttes).
märkus: näe, saigi terve lõik ühe lausega kirjutatud. ma püüan rohkem lihtlauseid kasutada. igaks juhuks siiski ei luba seda.

igatahes, loobusin sellest külmikumõttest ja järgmise teadliku mõttena tuli pähe samuti juba mõnda aega meele tagatubades mõlkuv remondimõte. sellega on ka olnud omad küsitavused ja kõhklused ja kahtlused.
kuid nüüd oli mul mõne sekundiga põhimõtteline lahendus silme ees. niimoodi lambist, keset kena talvehommikut, trammis istudes.
eriti tore on selle lahenduse juures see, et siis mahub vähe kobedam külmik ära ning kööki tekib kapipinda juurde. et ehk see üks ärakaduv koridorikapp ei panegi enam juurdlema, et kuhu sealt asjad panna.
no ja siis võiks üldse uue köökimööbli tekitada ja sellega tuli ka täitsa mingi mõte pähe.
nüüd on need mõtted paberil ka.

ja teisalt olen rahul, et jõudis pärale see punane hoiatus: ära osta! ilmselgelt ei oleks ma ostuga rahul olnud, sest viimane mõte oli just stiilis, et no võtan midagi ära, siis on sellega ühel pool. mitte, et see meeldib mulle ja vastab mu vajadusele, hõissaa, selle võtame!

külmkapijutu juurde sobib külma ilma pilt jaanuari algusest. et ehk versioon kilukarbisiluetist – või mingist ulmefilmist?

kilukarbivaade, jaanuar

Share

ma vaatan möödudes aknaid

ma sõidan õhtul bussiga läbi linna ja vaatan aknaid.
on poeaknaid, valgustatud ja kaunistatud. on kontoriaknaid, juba pimedad. ja on koduaknaid, nii valgeid kui pimedaid.
buss möödub tuhandetest kodudest.

ma vaatan möödudes aknaid.
osadel on kardinad ees. on tavalisi kangaid, on ruloosid, on ribikardinaid. mõned on vaid pooliti ees. palju on ka kardinateta koduaknaid.
mõnel aknal on kleebis. või vitraaž. või lumehelbed või päkapikud.
mõnel aknalaual on toalill. mõnel kass või koer või vahel harva ka laps.
on aknaid, millest ma möödun juhuslikult ja korra. on aknaid, millest ma möödun pidevalt.
iga akna taga on kellegi kodu. seal elavad inimesed, kellest ma ei tea midagi.
ei tea nemadki, et ma olen mööduvad bussis ja vaatan mõne sekundi jooksul nende aknaid.

katmata akendest paistab osake kellegi kodust.
ma püüan ära arvata, kas see on köögiaken või toaaken. ma püüan ära arvata, mitu tuba seal akna taga on. ma püüan ära arvata, mitu inimest seal elab.
tihti ma tean, milline korter end seal akna taga peidab. tihti jällegi ei tea.
tihti on toal ja köögil ühine aken. või aknad. tihti aga ei ole.
ma ei tea kunagi, mitu inimest seal elab. ma ei tea kunagi, kuidas nad elavad.
ma ei tea nende soove, nende unistusi, nende rõõme. ma ei tea, kas nad käisid täna tööl, koolis, poes, üldse kuskil. ma ei tea, mida nad sõid ja kas sõid. ma ei tea, kus ja millal nad viimati reisisid. ma ei tea, millal nad viimati nutsid või naersid või hüppasid üle poriloigu või tegid lapsele pai. ma ei tea, kas neil on soe või mis filmi nad täna vaatavad.
ma näen vahel vaid üksikuid siluette.

enne, kui ma jõuan midagi arvata, on mu ees uued ja uued aknad.
buss liigub vaikselt läbi õhtuse linna ja ma vaatan möödudes aknaid.

Share

väike sundus

vahel on täitsa hea, kui elus on ka mingit tähtajad. sunnib natuke end kokku võtma.
et ehk nüüd on mul väga tugev tõuge oma Baikali-reisi pildid ja päevik lõpuni valmis nikerdada, sest varsti on matkagrupi kokkutulek ja selleks ajaks peab midagi ette näidata olema.
enne seda tuleks veel aasta alguse Otepää piltide suurem valik tekitada ja üles panna. niigi kauaks jäänud venima – aga mis teha, kui on kohati nagu kiire ja kui olen kodus, siis eelistan hoopis lugeda :)

pildi juures ei saa jätta muidugi meelde tuletamata, et vinge uduefekt on hoopis ümbritsevate metsatulekahjude poolt tekitatud. normaalne vaade oleks umbes selline.
vaade ise on ee.. Olhoni saare põhjatipu idakaldalt lõuna suunas.

Olhon-Baikal

Share

netiriik või midagi..

seoses ühe teenuse kadumisega vaatasin korra üle, et milliseid pakette pakub mu sidefirma. no et ehk vahetaks millegi vastu, sest (kuigi mul veel ei ole mailile vastust) ilmselt selle lisateenuse saaks mingile moekamale paketile juurde tellida. kontrollisin, lapsel toimib see nt endiselt. tema pakett ei ole ka kõige uuem, kuid siiski värskem, kui minul. minu oma on äkki mingi 5-6 aasta tagune.

igatahes, viskasin pilgu peale ja veendusin, et tühja need kõneminutid ja sms-id, neid jääb mul alati üle (okei, hetke paketis on sms siiski tasuline, tervelt 1 sent tükist), aga on perioode, kus mu mobiilse neti kasutamise maht on päris arvestatav. peamiselt suvel, kui olen rohkem liikumas ning vähem laua taga.
no ja selgus, et moekas pakett samas hinnas, mis mu praegune (millelt on veel mingi soodukas mul ka), pakub küll minuteid ja smse nõrkemiseni, aga netti poole vähem ning kui üle läheb, peab maksma, mitte ei lähe aeglasemaks, nagu hetkel. ja see poole vähem on enamvähem just selle piiri peal, kus mu maksimaalne netikasutus on.

meenus ka, et umbes pool aastat tagasi helistati mulle ka ja pakuti uut paketti. kallimat, kui praegust. loeti mulle kenasti ette, et mida see sisaldab, ma tegin kiire ebamäärase arvutuse (sest ma ju tean, mis mu arved on, st ma isegi ei arvutanud väga) ja küsisin, et kas ta on vaadanud mu telefonikasutust ka? no ei olnud, selle peale vaatas ja siis ei olnudki vaja pikemalt rääkida, kui lihtsalt öelda, et see vahetus ei ole minule küll mitte mingit moodi kasulik. hea küll, seal olnuks netti sama palju kui praegu, aga taas, mida ma teen nende kõneminutite ja smsidega? ning maksma peaks ca 50% oma praeguse paketi hinnast rohkem.
jah, arvudena me räägime sisuliselt taskurahast, et ehk summad ei ole suured – kuid ikkagi.
ma siis ei vaheta, kuni ühel heal päeval teatatakse, et nüüd peab. see lisateenus ei ole selline eluks vajalik kah, puhtalt mugavusteenus.

ning jutujätkuks, kui juba korra tehnikast rääkida, vaatasin praegu mingite tehnikapoodide kodukaid, otsisin ühte suurt kodumasinat. vähe sellest, et enamikes on valikufiltreid vähe, siis leidsin ka sellise, kus toote juures on, et saadaval ainult e-poes ning mitteüht kirjeldust. isegi mitte mõõte, muust rääkimata. pilt ja kõik.
täiesti wtf-tunne.
lähen nüüd päris-poodi, kus tooteid on vähem, aga vähemalt on info olemas.

Share

tuisuliikluskultuur

novot, normaalne talv on käes ja sotsiaalmeedias on hala, kuidas pooled autojuhid ei oska sõita ja kasutagu pigem ühistransporti selmet teistel jalus olla. aga samas ütles täna vähemalt kaks igapäevast autosõitjat, et ühistransport on ilge jama. nii et – enne osade autojuhtide ühistransporti saatmist võiksid saatjad korra ise mõelda, kas nad ise läheksid sinna?
et ehk kas ikka on mõtet loopida selliseid soovitusi, kui ise selle järgi nagunii käia ei tahaks? miks mõni teine autoinimene peaks siis?

ja mina olen muidugi see tüüp, kes sõidab ühistransaga vabalt ja kellel ei tule mõttessegi, et oma linnaotsad peaks sellise ilmaga autoga sõitma.. või no igapäevastest teekondadest rääkides, üldse iga päev autot kasutama. võite öelda küll mulle, et ma olen veidrik, ma ei pane pahaks. sest mis parata, kui meil on selline suhtumine, et autota inimene on ikka natuke kiiksuga küll. või siis ehk parimal juhul ekstreemselt vaene, kuigi ma üldiselt pole näinud väga meesterahvaid (vabandust, et ma nüüd diskrimineerin), kellel ka vähese raha tingimustes ei oleks autot. sest mis mees ta muidu on, eksole?

tulles talve juurde tagasi, siis muidugi õige juht ei ole mingi pehmo ning teatavasti lubatud kiirus on ju madalaim lubatud kiirus, sõltumata sellest, mis ilm jms on. nii et kui mõned inimesed teel sõidavad nii, kuidas neil parajasti turvaline tundub (jättes kõrvale muidugi ekstremistid, kelle meelest on ok iga ilmaga maanteel 50ga keset teed sõitmine ja iga vastutuleva auto lähenedes ning igas kurvis veel 10km/h aeglasemalt), siis need on mingid tropid, kes peaksid ühistransat kasutama, kui sõita ei oska. ja ilmselgelt ei oska, sest miks nad muidu lubatud kiirusega ei sõida?
sellele pole vaja mõelda, et kui need kõik sõidaksidki nagu, noh, suvel kuiva ilmaga, siis oleks õnnetusi ilmselt kordades rohkem ja ka nende “oskavate” sõitjatega. ju mõnigi õnnetus jääb seetõttu hetkel olemata, et ühel osalisel on sobiv kiirus ja ta suudab vältida mingit jama.

kuna ma nüüd olen kõigi “heade” juhtide viha oma peale juba tõmmanud, siis ühtlasi mainin ära, et kõik need, kes kasutavad naastrehve ja kelle sõidud on selle juures 99% linna- ja suuremaanteesõidud, olgu kevadel, kui teed jälle auklikud on, heaga kuss. või vaadaku peeglisse ja õiendagu seal oleva tüübiga.

ongi kõik.
tänast ilma iseloomustav pilt ka:

tuisk977

Share