Äärelinna bluus

teatriskäigust saab varsti kaks nädalat. Ugala Äärelinna bluus.
etendus oma ütlemiste ja ütlematajätmistega. mõni tegevus, tundmus, mõte on pigem aimatav kui otseselt edasi antud. midagi, millest ei saa aru, kas see on reaalne või on hulluksminemise piiri peal või unenägu. mingid naermaajavad situatsioonid, mis tegelikult ei olegi naljakad.kummaliselt keriv pinge ka siis, kui nagu midagi otseselt pingettekitavat ei olnud. hea tekst? hea tõlge? hea lavastaja? head näitlejad?

korralikku arvustust saab lugeda Sirbist. minu täiendused: see unenäolisus oli minu poolt nähtud etenduses olemas. ning jah, Vabalaval töötas see kujundus vägagi.

ning muidugi:

linnakodanik ja linnaruumi arengud

mitte, et ma kogu linnaruumiga kursis oleksin, nii et tekst on peamiselt Põhja-Tallinna näitel. või siis meräärte näitel 🙂

igatahes, see uus Kalaranna tänav mulle meeldib. hetkel on selline suhteliselt vaikne (kuigi mitte igal ajal). samason karta, et linna poole liikumisel jääb varsti see fooritsükkel seal Põhja-Mere pst ristil lühikeseks.
see, et Kalaranna tänava teeääred tihedalt täis ehitatakse, mitte nii väga. kuigi ma saan aru, et kesklinna lähedal selliseid maa-alasid tühjana hoida tundub igale kinnisvarainimesele õudusunenäona. jääb üle loota, et linnahallist Noblessnerini ikka tuleb mingi kena, lai, roheline promenaad. Kalaranna liivariba ja nö rand võiks ka siiski säilida selle juures. oeh. kahtlane.
seda olen ka natuke mõelnud, et kui nüüd Noblessnerisse elurajoon ehitatakse (mis on ju hea areng minu meelest), siis kuidas sealt Kalaranna tänavalt Noblessnerisse saab – aga ju vist siis mööda seda hetkel mitteolemasolvat Lennusadama teed.. vist?
(kindlasti on planeeringute registris seda võimalik näha, aga no ma ei hakka otsima hetkel. Noblessneri planeering on nähtud ja tundub pealtnäha okei, ju see ligipääs ka laheneb).

mereäärest rääkides, see Admiraliteedi teema on küll päris kohutav. mismõttes meil ei planeerita linnakui tervikut? mismõttes kesklinna mereääre planeering on mingi eraettevõtte suva härgi toimiv protsess? mitte, et see mitteplaanerimine meie röövkapitalismis uudis oleks, aga no kuuuuulge, selline asukoht lihtsalt nõuab veidi rohkem kui labast raha võimu. minu arvates.
konkreetses kohas on ühelt poolt vaade merele ja jahisadamale, teiselt poolt vaade sadamast (sh reisisadamast, mis linna poolt ju kuigi nähtav ei peagi olema) meie suurepärasele vanalinnale. ning jah, selline piirkondpeaks kindlasti olemaavatud, avar, vaba linnaruum.
ei taha veel ühte kohutavat kaubanduskeskust. st, mitte, et seal ei tohiks üldse poode olla. lihtsalt see ei pea olema suletud keskus, eksole. ausalt öelda ma teeksin isegi poodidele konkursi. vist.
aga no eks ärimees ongi ärimees sellepärast, et ta loeb hetke raha. ja mina ei ole ärimees.
kuid nii olulise asukoha korral võin ma ka lihtsalt asjast huvitatud linnakodanikuna arvamust avaldada.
siinkohal peab muidugi ka seda mainima, et kui veel kümmekond aastat tagasi planeerimisega seotud kohtuprotsessidel võitis ikka eraomanik, siis nüüd vaikselt on hakanud muutuma ja eraomand ei olegi enam 100% puutumatu ja püha, kui läheb vastuollu mingite muude oluliste reeglitega. et ehk ka omavalitsused on planeeringualased kohtuprotsesse võitnud. näiteid otsige ise, see siin ei ole referaat.

ah et mis vahe on sellel Vanasadamal ja Noblessneril, et ühe täisehitamine sobib ja teise mitte? minu meelest ei ole siin küsimustki. üks on suur linna värav, teine on elu toomine mere äärde, piirkonda, mis veel siiani on suure osa inimeste meelest suletud ala.

liigume mere äärest rohkem sisemaale ja hopsti, kaubandusse. siin liigub asi klassikalisest ala ruumiliselt planeerimisest eemale, pigem nagu sellise moraalse planeerimise juurde.
mis päeval see oli, umbes eelmisel nädalal või veidi varem, kui täheldasin, et Sitsi Säästumarket on kinni ja siis korraga hakati seda lammutama. vaatasime veel aiapeal olevat silti ja seal olid kirjas ainult lammutustööd. mina pakkusin, et ju sinna mingi Rimi tuleb. tänu inimesele, kes planeeringu ette söötis, selgus, et tulebki. suurem, kui Säästukas oli, Kodurimi. lähima Rimini on sealt.. vähe. lähima väike-Maximani veel vähem.
olgu, tõesti, võime öelda, et mööda mere lähedast piirkonda ei ole Põhja-Tallinna ühtegi suuremat poodi peale Soo tänava Rimit.
kuid sellel asjal on “aga” ja konkreetne “aga” on see, et umbes samal ajal hakati Erika-Tööstuse ristis Arsenali keskusega pihta. see planeering oli ka ammu kuuldud (aga mitte üle vaadatud) ning tähendab lühidalt seda, et tegu on kaubanduskeskusega, kuhu tuleb Selver.
ja nüüd ongi mul hämming, et kui mingi hetk Põhja-Tallinnas oli väga kehv poevalik, nüüd juba mõnda aega on enam-vähem kõik ketid esindatud, kasvõi väikeste poodidega (ning nt Kristiine, Merimetsa Selver või ka Norde keskus on suhteliselt lähedal), siis .. mis nüüd toimub? mikssiia nii palju poode vaja on? miks üldse nii palju igasuguseid kaubanduskeskuseid vaja on? müüjate jm palgad on nagu on, neid tõsta ei saa, aga uued keskused kerkivad endiselt.
ning kui siinkohal tuleksid ilmselt paljud ütlema, et enne pidid käima poes kaugel (Tallinnas, tundub, on juba 500m “kauge”) ja nüüd on korralikum pood lõpuks ometi kodu lähedal.. siis see ikkagi ei veena mind.
Eestis on niigi kaubanduspindade osakaal hullumeelne.

aga rohkem mul ei olegi öelda hetkel.
lisan ühe linnapildi oma seitsme päeva linnapiltide seeriast.

seb_madisson969

nädalavahetustest

ma pean mingi harjumuse tekitama, et ikka taas tihemini siia kirjutada. hetkeks on kogunenud nii palju elamusi ja mõtteid ja muljeid, et tekib umbes selline jõuetuse tunne, nagu, näiteks, kui elamine on tükk aega koristamata ja siis vaatad ja selmet alustada kusagilt nurgast. hoopis istud jõuetult diivanile ja.. võtad raamatu või midagi.
aga olgu, ega asi ei parane, kui ise midagi ei muuda.
et kirjutan siis, näiteks, nädalavahetustest.

leetse073

mul siin ühe sõbraga on juba paar nädalat mingi tekiilaõhtu plaan, nädalavahetusel muidugi, aga kuidagi ei kipu õnnestuma. üldiselt mul ei ole ju nädalavahetusteks plaane, kuid siis täituvad need päevad nii ära, et kohe on. ikka nii, et ootan esmaspäeva, et saaks tööle ja veidi rahu.

üle-eelmise nädala laupäeval, see on siis üheksa päeva tagasi, juhtus nii, et pool päeva kulus purjetamisvõistlustel. võistlused küll katkestati, sest tuul kadus ära, aga merel loksumiseks oli täiesti ilus ilm. aina tuuletum ja päikesepoolsel küljel soe.
muidugi tähendas see, et hommikul ei saanud magada, sest sadamas pidi olema tükk aega varem ja enne seda oli veel paar asjatamist.
merelt maas oli veel jahtklubi hooaja lõpetamine, tähendab, kapsasupp ja lühike kõne.
päris lustakas ettevõtmine ja ma ei pidanud isegi nõusid pesema ega kambüüsis toimetama.

purjetamas683

pühapäev viis Naissaarele. peab ju ometi kasutama juhust, kui on iseminekuvõimalus käes. sai isegi inimesi kampa kutsutud, aga hommikuks pudisesid kõik ära ja liikusime neljase pundiga ning mitte väga hommikul.
selle Naissaarega oli veel see eellugu, et otsisin siis netist sadama hinnakirja ja sain mingi Saarte Liinide pika ja keerulise dokumendi, kust üritasin kokku panna, et mis see mõni tund seismist siis seal sadamas maksma läheks. igatahes tulemus oli see, et küsiti umbes kaks korda vähem, kui mina arvasin, ning 2-eurost turistitasu ka ei võetud, et see on kommertsalustelt ainult. muidugi on kohe küsimus, kust läheb see piir täpselt.. (jah, lihtne, kui teenid raha, oled kommerts; aga ma näen ju mujal, et see ei ole sugugi nii lihtne, kui tundub).
pühapäeva hommikul otsisin netist veel Naissaare kaarti ka ja printisin kaks versiooni välja. miinus: kummalgi (ega ühelgi, mis ma kiiruga leidsin) ei olnud teede pikkusi peal. mõõtkava nagu oli, aga minu meelest oli see ka ekslik. aga vähemalt oli kaart – niimoodi on palju parem ettekujutus kui telefonigepsu või/ja -kaardiga. (autos peab ka alati paberkaart olema ju, elementaarne).
niisiis, varasel pärastlõunal jõudsime kohale ja kulgesime miiniladude suunast, sealt läänekaldale Mädasadamasse ning seejärel lõuna suunas. läbi Lõunaküla Männiku küla alla ja sealt mere äärde ja piki mereäärt sadamasse tagasi. Endomondo luges kokku ligi 13km ja nelja tunni kanti – ma ei lülitanud peatuste ajal seisma, pärast unub uuesti sisse lükata.
üks laps oli natuke rohkem hädas, teine veidi vähem.
erinevalt linnast oli ilm peamiselt päikseline ja mõnus. kui ma nägin hiljem pühapäeavseid udu- ja pilvepilte, leidsin, et olime õiges kohas. eks pilved mandri kohal olid näha ka.
tagasi jõudsime peale päikeseloojangut.
täiesti juhuslikult, nagu selgus, oli samal päeval samal saarel ka Looduse Omnibussi väljasõit..

naissaare841

see viimane laupäev nüüd kujunes eriti ettearvamatult.
nimelt oli plaan käia korraks Paldiskis (oli asja, noh) ja korraks Keila muuseumist läbi. ütlen kohe ära, et muuseumi ei jõudnudki..
kui Paldiskis vajalikud asjad tehtud, põrutasime esimese hooga Muula mägedesse. püüdsin tabada bastionide süsteemi, aga ikka jäid mu jaoks arusaamatuteks vallideks ainult. lahedaim elamus sealt oli parv siidisabasid.
iseenesest oli plaanvaadata tuulikuid ja käia ära majaka juures, kuid noh, tuulikute all pöörasime ikkagi Leetse poole.. ja korraga, kusagil selle RMK platsi kohal (no mitte seal all noh, vaid veidi mandri pool ja panga peal) avastasime, et kell on umbes miljon ja kõht on jube tühi ja isegi Paldiskis ei tulnud pähe mõtet, et ostaks mõne piruka kaasa.
nojah, seiklesime (mitte just väga kiirustades) suurele teele tagasi ja Kloogaranna ristis otsustasime, et ei lähe Keilasse sööma, vaid et Laulasmaal on ju hulk kohti. muuseumi jaoks oli juba vähe aega.
niisiis, see Ott&Matilda oli reserveeritud. spa parkla ajas üle, nii et kahtlustasime, et lisaks veekeskusele on ka kohvik ülerahvastatud (restoranikõlbulikku riietust ei olnud). Rescent või misse on.. sinna ma keeldusin minemast, viimati oli see paras söökla ja ma tahtsin midagi head. selle kõrval see uus koht oli talveks kinni. põrutasime Lohusallu, kus sadama kõrts oli lahti – aga tüdruk võttis just tellimust umbes kümneselt grupilt ja kui leti äärde jõudis, ohkas ja teatas, et toitudega läheb vähemalt pool tundi või pigem kauem.
niisiis – Laulasmaa Konsum.
ma konsumeerisin sealt ostetud tränist täpselt ühe juustupulga. ma tean ka, miks. ma olin oma ootused kuidagi kõrgeks ajanud, et sealkandis ikka saab head süüa. ja no siis ei saagi. selle peale muidugi ei tahtnud pirukat (ma söön üldse vähe pirukalisi), isegi juustupulk tundus natuke hapukas ja kuivast leivast ja vorstist ei tahtnud ka mõeldagi. vähmalt ma suutsin mitte viriseda 😛
koju jõudsime taas alles pea pimedas ja külmikus oli õnneks värsket roogitud lesta, millest sai kerge vaevaga hea toidu ja kõhu täis.

siidisabad054

ah eile või?
eile oli sümboolselt rahulikum, pikim väljasõit oli Espaki poodi.

kasside elust

alguses mõtlesin ainult pildi panna, aga no nii ikka ei saa.
põhimõtteliselt ma arvan, et kasside elu on siin ilus. toit on ees (kuigi eksole, kauss pole pea kunagi täis), liiva vahetatakse, värsket vett on. vahel ainult tuleb arusaamatul kombel paar päeva omapäi hakkama saada.
tüüpiline omavaheline mängimine on neil selline, et üks uriseb teise peale ja teine äsab käpaga esimesele. või vahel äsab igaks juhuks üks teisele niisama, möödaminnes.
aga vahel on ka mingid hellusehetked:

kaisukassid diivanil

kinosaalist: Minu ema

suvi möödus hoogsalt ja polnudki ammu kinno jõudnud. vahepeal ikka üht-teist oli, mida tahtnuks näha, kuid ikka jäi kuidagi käimata.
eilne oli üsna äkkmõte ning noh, selgus, et veel Eesti Naise eriseanss, mis tähendab, et Artise fuajees oli igasugu asju võimalik proovida (nii pealemääritavat kui seespidiselt tarbitavat) ning seansi algul jagati sponsornänni. ja saal oli suhteliselt täis.
räägiks siiski veidi filmist.

itaalia film “Minu ema” / “Mia madre”, kus peategelane Margherita püüab seostada oma era- ja tööelu. et ehk nagu ei midagi uut. tööks on siis filmi tegemine, eraelu sisaldab perekondlikke suhteid. ning filmi pealkirjale kohaselt on päris suur roll Margherita emal.
huvitav on see, et minu meelest need kaks liini – töö ja eraelu – räägivad suuresti samast asjast: mingit tüüpi kohanemisest, olukorraga leppimisest. tööelus esindab seda justnimelt tehtava filmi temaatika. ei, ma ei räägi seda lähemalt lahti, igatahes see film, mida filmis tehakse, ei ole suhtefilm. aga minu jaoks tekkisid mingid paralleelid.
selle taustal peategelase areng. ilmselt kohati välistest asjaoludest lähtuvalt ta kuulab seda, mida ta pole aastaid kuulnud.

kõige juures ääretult sügav ja südamlik film.
ei soovita neile, kes ei kannata eesti filmide tempo(tus)t.

eraldi väljatoomist väärib, et täiesti kummastav oli mandri teises servas tehtud filmis tunda ära kodumaist muusikat. vaatasin spetsiaalselt järgi: soundtrackil on seitse Arvo Pärdi pala kirjas.

sügisene

nädalavahetus oli veel suhteliselt soe ja mõnus, sai päris palju ka väljas toimetatud. linnaosa üritustel laupäeval ja linnast väljas pühapäeval. reedene vahva õhtu sõpradega.

sai sõidetud rattaga, autoga (pool teed erinevate kiiruspiirangutega või linnas, keskmine 5l/100km, pole paha) ja käidud looduses (pikemalt kui harjumuspäraselt). taas kolm pudelit kalja, paar latti suitsuvorsti. kange kohv looduses ja jalgsi ravimudast läbi (vee temperatuur ehk 13 kraadi kanti). palju ilusat valgust. palju häid emotsioone.
sügis ei olnud veel kuigi kuldne, kuid värve juba on. eks nüüd, külmade öödega, see muutub kiirelt.

radikad on soojad.

sygis293

saal, kuhu igaüks ei satu

see nädal on selline orav-rattas olnud suuresti. mõni päev kujunes tihedamaks, kui osanuks arvata. aga üldiselt möödusid päevad enam-vähem tõusvas joones. samas, järgmisel nädalal ei ole rohkem aega näha.
kunagi kirjutan ma ühest neljapäevasest pigem ebameeldivast kogemust ka (ma loodan), aga hetkel jään meeldivate juurde.

reedel oli mul harukordne ja suurepärane võimalus viibida Teaduste Akadeemia uhkes saalis. sündmus oli ka piisavalt uhke, kohal olid ja sõna said nii TA president kui TÜ füüsika instituudi juhataja. on ju esinduslik valik? mina olin see, kes sidus erinevad osad kokku, saali ees; ei, õnneks mina ei pidanud kuidagi teaduslik olema 🙂
vaade linnale oli sealt muidugi vapustav.
pärastine tort oli ka lihtsalt suurepärane.

teadusteakadeemia767

kulgev sügis

kui nädala algus oli närviline, siis edasi on keskmiselt paremaks läinud. olgu, on mingeid närvilisi detaile, kuid üldtaust on meeldiv või vähemalt, noh, nagu mu laps ütleb, ‘normaalne’.
et ehk ma saan aru küll, et see, mis toimub töö juures, on suur osa elust, aga hea, kui muud asjad on paigas. ning töö närvilisus tuleb ka väljastpoolt ikkagi, mitte ei ole meil sisemine.

vabal päeval oli üpris eksprompt Tartu-külastus. lühike ka, aga vahelduseks ikkagi tore. ja endiselt on rong mugavam liiklusvahend kui buss, kuigi raudtee remondi tõttu tuli paar peatusevahet sõita bussiga ja rongisõit veniks seega pikemaks, kui normaaloludes.

üks pikalt kaalumisel olnud otsus ja valik on tehtud (sinine :P) ja sellest on ka hea meel. muidugi toob see lisakohustusi, aga igal asjal ongi mitu külge, alati. ikkagi on hea meel.

päris tomateid on veel saada.
sibulapirukas on aastaaja-menüüs. sibulasupp tuleb jahedamate ilmadega.

tomatid165